Sustainable Destination 2020 - Hiiumaa

Huviväärsused

Ilmselt oli vanajumal hiidlane, et ta sellise meretaguse koha tegi. Hiiumaa on seest suurem kui väljast vaadates paistab. Kuigi pealtnäha väike vaikne saar, leiab nii külaline kui suvehiidlane siit kõik ja rohkemgi veel kui suurelt maalt või linnast. Mere-, metsa- ja päikesepatareid väsinud aju ja akude laadimiseks on meil siin tasuta. Aastaajast sõltuvalt saab ka kadakamarja-, siiakala- või mustikavitamiine.

Hiiumaal liigub aeg teise tempoga. „Jo vaadab,“ ütleb hiidlane ja lükkab ülehomse varna nii tänased kui homsed mured. On ju nii palju mõnusat, millega oma päevi sisustada – kasvõi  kuulata looduse hääli ja õppida viljakat mittemidagitegemist, nagu soovitab külalishiidlane Fred Jüssi.

Hiiumaal saab päriselt aja maha võtta ja end lihtsalt hästi tunda. Olla omaette, jalutada metsas, loopida rannas kive vette, seirata öötaevas seilavaid tähti. Hiiumaal on pime, LED-reklaamid ja tänavavalgustus ei sega öösse vaatamist. Sealjuures võib mõelda või mitte mõelda – moodsalt öeldes – mediteerida. Hiiumaal saab seda tõeliselt teha, aja aeglustumine hakkab ka külalistele külge. See on chill.

Kui argiaskeldustest nii äkilist pidurdust teha ei julge, võid puhata ka mandri rütmis. Saab matkata, ratsutada, sukelduda, purjetada, ronida, kala püüda, tennist mängida, jõusaalis kangi tõsta, kultuuri nautida ja pidutseda. Isegi ujula, lennuväli, kardirada ja spordisaal on olemas. Kel ikka vähe, leiab mere ääres koguni kaugtöökontori ja saunaga rendimaja.

Oma soovidele ja huvidele vastavad elamused ja huviväärsused leiad siit kodulehelt või juuresolevast kaardirakendusest.

Leia huviväärsused kaardil

Filtreeri vaatamisväärsusi

Vaatamisväärsuse tüüp

Objekti tüüp

Objekti tüüp

Otsi vaatamisväärsusi

Otsing

Otsing

Tühista filtrid

Soonlepa mõis oli Suuremõisa kõrvalmõisaks. 18. sajandi lõpul loodi Soonlepas karjamõis ning valdusi laiendati Lepistu ja Soonlepa külade arvelt. Elanikud olevat pärimuse kohaselt väevõimuga Virumaale, Alutaguse metsa ümber asustatud. Sellele eelneval sügisel olevat nad aga pidanud Lepiku küla kehvadele põldudele vedama mitukümmend koormat mulda.
Erinevalt teistest Suuremõisa kõrvalmõisatest oli siinne veel 1913. aastal rüütlimõis.
Soonlepa härrastemaja on hävinud. Hoonetest on säilinud karjalaudad, tööhobuste tall, sõiduhobuste tall, talliks ümber ehitatud viinaköök ja viinakelder, moonakate maja ja magasiait. Viimati nimetatu on ehitatud 19. sajandi esimesel poolel, teised hooned selles tähelepanuväärses kompleksis aga 19. sajandi keskpaigas või teisel poolel.

Viinaköögi, Soonlepa küla, Hiiumaa vald

Neeluaugud, mida rahvas on tabavalt nimetanud ka kurisuteks ehk kurjadeks suudeks, kujutavad enesest karstivorme. Hiiumaal, eriti selle lõunaosas, on karst üsna levinud. Uuejärve neeluauku ümbritsevates metsades teatakse olevat mitmeid teisigi suuri karstilehtreid.
Karstinähtuse põhjustab mitme teguri koosmõju, tähtsaim neist on aluspõhjakivimi suhteliselt hea lahustuvus vees. Eestis esinevad karstinähtused peamiselt aladel, kus aluspõhjaks on dolomiitsed lubjakivid ja lubjakad dolomiidid.
Vees lahustunud kivimist jäänud tühikute kaudu neeldub pinnavesi maasse. Eriti ilmekad on karstilehtrid(alad) kevadise suurvee ajal. Teatud tingimuste kokkulangemisel võib suurem kogus lumesulamisvett üsna kiiresti karstilehtrist neelduda. See on ka põhjuseks, miks vanarahvas nimetas karstinähtust “kurjaks suuks” ehk kurisuks: näis, nagu oleks kellegi kuri suu augu põhjas vee neelanud. Mõnedes legendides on juttu sellest, kuidas kurisusse neelduv vesi viib kaasa mõne eseme, looma või isegi inimese. Tihtipeale seostatakse siis neeldumise kohta mingi teise kohaga tükk maad eemal, kus vesi jälle maa peale voolab.

Harju küla, Hiiumaa vald

Kassari on Hiiumaaga tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud saar Väinameres. Saare pindala on 19,3 km2. Kassari on suuruselt viies saar Eestis. Kassari randu uhuvad Jausa, Käina, Vaemla, Kassari ja Õunaku lahe veed, kus on 40 laidu, karet ja rahu. Kassari supluskoht asub Käina lahe – Kassari maastikukaitseala Kassari sääre sihtkaitsevööndis, kuhu jääb ka merre ulatuv kiviklibune kitsas maanina, mida kutsutakse Sääretirbiks. Umbes kahe kilomeetri pikkuse Sääretirbi (Sääre nina) kõrgem osa on kaetud tihedama taimestikuga. Seal kasvab rohkelt kadakaid, kibuvitsu, magesõstraid (Ribes alpinum), kuslapuid (Lonicera xylosteum), paakspuid (Rhamnus frangula), türnpuid (Rhamnus cathartica), lodjapuid (Viburnum opulus) ja ka mets-õunapuid (Malus sylvestris). Klibuvallid ja kuivad niidud on aga elupaigaks sellistele kaitsealustele üheaastastele liikidele nagu madalale kadakkaerale (Cerastium pumilum) ja kaljukressile (Hornungia petraea). Käina laht kuulub koos Hiiumaa laidudega rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari alade hulka.

Kassari küla, Hiiumaa vald

Kärdla supluskoht on madal ja lauge ning pinnakate osaliselt rohune, kuid merepõhi liivane. Vee ja maa piiril asub kaitsealune Kärdla rannakivi. Kivisse on raiutud kaks joont aastaarvudega 1893 ja 1967. Jooned näitavad, kui kõrgele vesi neil aastail tõusis. Ranna lõunapoolses osas laiub 4,3 hektari suurune kaitsealune rannapark, kus kunagi asus ka kohalike rootslaste kabel ja surnuaed. Viimast meenutab pargi keskel olev 1848. aastast pärit malmrist.
Kalevivabriku rajamise järel 19. sajandil kujundati ala ümber. Pikalt vabrikut juhtinud parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg lasi mere äärde rajada vabakujulise pargi ja oma elumaja juurde ilu- ning tarbeaia, mida kutsuti rahva hulgas Paruniaiaks. Kokku on pargis loetletud 34 puu- ja põõsaliiki, peamiselt on need kodumaised. Võõrpuuliikidest kasvavad lehis, valge mänd ning mitut liiki nulge. Pargi edelaserval on suured punaselehelised pöögid.

Kärdla linn, Hiiumaa vald

Lussuliiva supluskoht on väga lastesõbralik oma madala vee ja mõnusa rannaga. Tervikuna paikneb see Väinamere hoiualal, mis kuulub Natura 2000 võrgustikku. Hoiuala eesmärgiks
on seal pesitsevate linnuliikide ja erinevate elupaigatüüpide kaitse. Suplusranna alale jääb madalakasvuliste taimedega rannaniit. Ühelt poolt on mõjutanud niitude taimkatte kujunemist meri, teisalt kujundab neid inimene niitmise või kariloomade karjatamisega. Rannaniidud on paljude lindude pesitsus- ja toitumispaigad. Kaitsealustest taimeliikidest võib siit leida halli käppa (Orchis militaris) ja tõenäoliselt ka kahkjaspunast sõrmkäppa (Dactylorhiza incarnata).

Nasva küla, Hiiumaa vald

Põhiosa oma “elutööst” on Hellamaa tuulik teinud naaberkülas Tempal, kus teda peaaegu 100 aasta vältel teati kui Nauri veskit. 1848.-1849. a ehitatud tuulik toodi 1946. a tema praegusesse asukohta ning seati töökorda.

Hellamaa küla, Hiiumaa vald

Inimkäte poolt Otimäe lähistele kokku kantud ja üksteise otsa kuhjatud kivirahnude juures on nii mõndagi salapärast. Ei ole teada, millal ja miks puhastati paepind, et sellele siis kive vedada ja kas plaanitud töö viidi lõpule või on see praegugi pooleli. Isegi selle kivikuhja nime päritolu ei ole päris selge. Arvatakse, et kunagi ammu kehtis rannarahval kõrgemate jõududega põline kokkulepe, mille kohaselt iga randlane pidi enne pikemat merereisi õnnetuste ärahoidmiseks sellesse kuhja tooma ühe kivi. Algne nimekuju võis nii sel paigal kui ka Pühalepal olla aga hoopis “põhja lõpp”. Nimelt lõpevad siin alad, kus “põhi” on paksude paelademete näol meie jalge all väga lähedal ja algavad toekama mullakihiga alad.
Ühe versiooni kohaselt on kivid kokku kuhjatud tähistamaks muistse Skandinaavia kuninga Ingvari hauda. Selle legendi paikapidavus on tõestamata, küll aga asub Põhilise leppe kividest sadakond meetrit kirde pool rauaaegne kivikalme. On siiski üsna tõenäoline, et siinne kivikuhjatis pärineb suhteliselt hiljutisest ajast. Need kivid võis karistusena või ka lihtsalt põldude puhastamise eesmärgil lasta ümbruskonna talupoegadel kokku kanda üks Suuremõisa kubjastest 18. sajandi lõpus. Tegemist olevat olnud julma eesti soost kupjaga, kel õnnestunud mitmete toimepandud vägivallategude eest kättemaksmisest siiski pääseda.

Pühalepa küla, Hiiumaa vald

Kurisoo auku on nimetatud ka Kurisuu, Koolme või Neelme neeluauguks. Nime poolest on siinset kurisut kerge segi ajada Kõrgessaare vallas asuva Kurisu neeluauguga, kuna kumbki asub iseenda järgi nime saanud Kurisu külas. Mõlemal puhul on tegemist ilmekate karstinähtustega.
Hiiumaal esineb karstilehtreid mitmes erinevas paigas. Karstilehtri eelduseks on aluspõhjakivimi suhteliselt hea lahustuvus vees. Lahustunud kivimist jäänud tühikute kaudu neeldub pinnavesi maasse.
Kevadise suurvee ajal koguneb Kurisoo auku lumesulamisveest järveke. Teatud veeseisu juures muutub vee neeldumine eriti intensiivseks ja veesilm karstiaugu kohal kaob maa sisse 10-12 tunniga.
Selline nähtus jättis endistel aegadel inimestele sügava mulje. Legendides kirjeldatakse karstilehtreid kui kurje suid, mis ühes veega võivat neelata nii asju, loomi kui ka inimesi. Rahvasuus lühenes “kuri suu” ajapikku “kurisuks” ning see termin on suuremõõtmeliste karstivormide puhul käibel praeguseni. Kurisoo augu puhul on tegemist suurima kurisuga Hiiumaal, mille pikkus on 100 ja laius 30 meetrit ning sügavus 6-7 meetrit.

Emmaste-Kurisu küla, Hiiumaa vald

Meresõitu Hiiumaad ümbritsevates vetes aitavad korraldada 28 suuremat meremärki ja tuletorni. Need võivad oma olemuselt olla kas hoiatavad, juhatavad või suunavad. Sõru liitsihi tuletornid kuuluvad viimaste hulka. Sõru liitsiht tähistab koos Emmaste liitsihiga Soela väina läbiva veetee telge.
Liitsiht koosneb kahest, mõnikord ka kolmest tuletornist, navigatsioonimärgist või -tulest, mis paiknevad teatud vahemaa järel ühel sirgel. Liitsihi järgi sõitmisel peab meresõitja hoidma tuletornide või märkide sümmeetriateljed ühel ja samal vertikaaljoonel. Sel juhul paikneb laev liitsihi teljel.
1913. aastal püstitati Soela väina Hiiumaa poolsele rannale väina kanali läbimiseks kaks paari puidust sihtpaake: pöördekohast idapoolse kanali läbimiseks Sõru ja läänepoolse osa läbimiseks Emmastesihtpaagid. 1934. aastal ehitati Sõru paagid ümber tuletornideks. Mõlemad on kahemeetrise läbimõõduga raudbetoontornid. Alumine torn on 11 meetri kõrgune ning selle tule kõrgus merepinnast on 13 meetrit. Alumise torni juurest viib teerada ülemise juurde, mis on 16 meetrit kõrge ja tule kõrgus merepinnast on 18 meetrit.
Emmaste tulepaagid ehitati ümber 1935. aastal, alumine on nüüd samuti ümmargune monoliitraudbetoonist 11 meetri kõrgune tuletorn, ülemine tulepaak on puna ruudukujulise kilbiga 19 meetrine metallsõrestiktorn.

Hindu küla, Hiiumaa vald

Emmaste mõisa rajas Jakob Pontus Stenbock (1774-1824) 1779. aastal ümber asustatud Emmaste küla asemele. Esialgu oli tegemist Suuremõisa karjamõisaga, mis aga mõned aastad hiljem iseseisvus.
Emmaste mõis ühes kõrvalmõisatega oli De la Gardiede kunagistest valdustest Hiiumaal ainus ala, mida ei omandanud Ungern-Sternbergide perekond. Mõis kuulus De la Gardiede perekonnale 1899. aastani, mil selle ostis Aleksander Thomas Eduard Nikolai von Hoyningen- Huene. Esimese maailmasõja päevil Saksamaa kasuks spioneerimises süüdistatuna saadeti ta Siberisse.
Esimese Eesti Vabariigi tekkele järgnenud mõisate võõrandamisega 1919. aastal kujunes mõisasüdame ümber 1922-1924 taas Emmaste küla.
Mõisa peahoones asub 1920. aastast alates Emmaste kool. Algselt ühekorruseline härrastemaja jäi ümbruskonna teiste koolide sulgemise tõttu kitsaks ja hoonele ehitati 1960. aastal peale teine korrus. Tiibhoonena lisandus 1997. aastal 200-kohaline aula.
Emmaste koolis on õppinud kirjanik Herman Sergo ja kunstnik Paul Reeveer.

Kooli, Emmaste küla, Hiiumaa vald

Kivilabürindid on olnud Eestis iseloomulikuks rannarootslaste elualal. Millal neid rajama hakati ja milline on olnud iga konkreetse labürindi otstarve ja kasutus, pole päris täpselt teada. Labürintide ajalugu ulatub üle maailma tuhandeid aastaid Kristuse-eelsesse aega. Neid on kasutatud viljakusmaagiaks ja mediteerimiseks, mitmesugusteks mängudeks ja loitsimiseks. Labürinte on Eestis ja mujal kutsutud Jeruusalemmaks, Türgi linnaks, Konstantinoopoliks, Peetri mängudeks, hiiglase rajaks jne.
Kootsaare labürindist on teada, et tegemist oli “meremeeste mängudega”. Keegi rootslasest meremees polevat peale laevahukku enam Hiiumaalt ära pääsenud ning ehitanud ühe suure ja kaks väiksemat kivilabürinti kodu mälestuseks. Hiljem olla selles labürindis mängitud salajasi noortemänge, millele ükski täiskasvanu peale ei tohtinud sattuda. Kala- ja meremehed olevat loitsinud rikkalikku saaki ja soodsaid tuuli jms.
1990. aastal uuriti arvatavate väiksemate labürintide asukohta siit sadakond meetrit lõuna pool. Selgus, et kivid olid valmis veetud, labürindid miskipärast aga ehitamata. Labürindi ehitamisaeg pole teada ja oletuslikult võib see langeda ajavahemikku 16.-19. sajand.

Reigi küla, Hiiumaa vald

Vaemla mõisa pika ajaloo alguseks võib pidada rootsiaegset maade läänistamist, mil siinsed maad omandas 1576. aastal Rootsi riigi legendaarne väejuht Pontus De la Gardie. Juba 1582. aastast kuulus mõis aga Wachtmeisterite perekonnale ning jäi nende omandusse 165 aastaks. Hiljem on mõisa omanikud suhteliselt tihti vahetunud. Vaemla mõisas on elanud tähelepanuväärseid siniverelisi suguvõsasid, kellele Vaemla mõis on kuulunud.
Kultuuriajalooliselt väärtustab mõisa periood, mil siin viibis ja töötas esimene eestlasest professionaalne kunstnik Johann Köler (1826-1899). Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuna oli ta 1860-1870ndatel aastatel Venemaa keisri tütre suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetajaks. Samaaegselt tegi Köler ka tänuväärset tööd kodumaa heaks, mõjutades oluliselt Eesti rahvuslikku ärkamist.
1863.-1864. aastal Eestis reisil olles külastas Johann Köler ka Hiiumaad, peatudes tolleaegse mõisaomaniku Karl Jakob Rudolf von Gerneti kutsel Vaemlas (samad isikud leiavad kajastamist ka J.Krossi raamatus “Kolmandad mäed”). Kunstnik tegi siin viibides visandeid mitmetele maalidele (“Hiiu naised kaevul”, “Hiiu talumees kirvega”, “Õnnistav Kristus”).
Teinegi tuntud isik Eesti kultuuriloost on lähedalt seotud Vaemla mõisaga. Siin sündis ja kasvas helilooja, koorijuht ja muusikapedagoog Ado Velmet (Adolf Villmann 1910-1974), kuid nii tema sünni- kui noorpõlvekodu on hävinud.

Vaemla küla, Hiiumaa vald

Hiiumaa neljast esialgsest kirikukihelkonnast on Emmaste noorim, eraldused Käinast 19. sajandi II poolel. Emmaste kiriku valmimiseni 1867. aastal maeti lahkunuid Sõrus asunud kalmistule, mis ei ole enam kasutusel.

Vastavalt neil aegadel levinud uuemale tavale rajati Emmaste kalmistu kirikust kaugemale. Vanimad hauad asuvad surnuaja keskel. Palju on meremeeste ja laevaomanike kalme, kuna siinne elanikkond on mere ja meresõiduga alati tihedalt seotud olnud. 1930ndail aastail oli Emmaste vald kogu Eestis meremeesterikkaim.

Samas on Emmaste ümbrusest pärit mitmeid Eesti kultuurilukku jäädvustunud inimesi. Kalmistul puhkavad omal ajal väljaspool Eestitki tuntud pillimees Toripilli-Juss (Juhan Maaker) ja tema vennapoeg Torupilli-Sass (Aleksander Maaker), kirjanik Ain Kalmuse (Evald Männi) vanemad Maarja ja Priidu Mänd. Siia on maetud ka Hiiumaal tuntud kooliõpetajaid ja kirikutegelasi.
Erandlik on Emmaste kalmistul matuste suund kirdest edelasse, kuna tavaliselt maetakse lahkunuid ida-lääne suunaliselt.

Punane rist – kalmistu pühitsemisrist 1 – Priidu Toompuu (1884-1970), kooliõpetaja 2 – Priidu Mänd (1879-1940) ja Maria Mänd (1882-1962) 3 – Hans Rand (1876-1958), köster 4 – Juhan Maaker (1845-1930), torupillimängija 5 – Juhan Kaev (1876-1972), kirikuõpetaja 6 – Guido Reinvalla (1921-2000), kirikuõpetaja 7 – Peeter Kruusi (1884-1972), laevakapten 8 – laevaehitajad ja -kaptenid Leisbergid 9 – Peeter Sarapuu (1876-1934), tuuker 10 -Peeter Pöitel (1863-1936), laevakapten 11 – Priidu Onno (1867-1928), laevakapten 12 – Simmo Leisberg (1856-1916), laevakapten) 13 – Theodor Embeck (1892-1933), Emmaste koguduse õpetaja 14 -Marie Brever (1898-1981), kooliõpetaja 15 – Peeter Hausberg (1898-1938), laevakapten 16 – Johannes Sooster (1900-1986), keelpillimeister, kultuuritegelane 17 – Aleksander Maaker (1890-1968), torupillimängija 18 – Georg Kaup (1877-1961), laevakapten

Emmaste küla, Hiiumaa vald

Praegu ligi 70 elanikuga küla paikneb umbes 24 ruutkilomeetrisel alal, mille loodust muudab vaheldusrikkamaks asumine Kärdla meteoriidikraatri serval. See oli sobiv paik asustuse tekkeks juba kahe-kolme tuhande aasta eest, millele viitavad piirkonnast juhuleidudena saadud venekujulised kivikirved. Kirjalik esmamaining nimekujuga Twbbesälke pärineb aastast 1564. Peagi võeti kasutusele nimi Tubaselja ja alles 20. sajandist alates Tubala. Asukoht kiirestikasvava Kärdla lähistel tõstis küla elanike arvu ning eneseteadvust. Võib-olla suurendas seda viimast ka pärimus tähtsast vaiast, mis kogu Hiiumaad mere põhjas kinni hoiab. Igal juhul hakati siinseid inimesi naabrite poolt ehthiidlasteks kutsuma. Rändajate tähelepanu äratab muidugi maantee lähedal asuv Hiiumaa suuruselt kuues rändrahn ja kaks kaunist tuulikut. Teest kaugemal olev tuulik on hoolikalt restaureeritud 1886. aastast pärit Allika ehk Tubala tuuleveski, teine, pisut noorem, 1903. aastast pärit Tõnise tuulik.  Hea on teada, et 1960. aastatel tegutses külas elektripostide immutamise ettevõte ja 2013. aastal valmis just Tubalal keraamikutele suurt huvi pakkuv anagama põletusahi. Külas asub aastakümneid tegutsenud Katri külalistemaja, selle lähistel Hautselja talus hakkab silma Eesti suurim ja üks maailma põhjapoolsemaid lavendlipõlde.

Tubala küla, Hiiumaa vald

Pühalepa kirikukõrtsi varemed on ilus näide vanast tavast, mille järgi asus otse kiriku vastas kõrts.  Hoonet on mainitud juba 1529. aastal, aga tõenäoliselt pärineb see veelgi varasemast ajast. Kõrts on rajatud Ida-Hiiumaa kunagisele olulisimale ristteele: lõunapoolne tee viis kiriku ja mõisa kõrvalt saare lõunaossa, põhjapoolne haru Vahtrepa sadamasse, idapoolne Valipe ja Sarve poole ning läänepoolne tee Suuresadamasse ja selle taga asuvatesse küladesse. Aja jooksul kandus risttee mõisa juurde,  tänasel päeval on suur teede jagunemise koht kõrtsi varemeist pool kilomeetrit ida pool Vahtrepa teeristis. Kõrtsihoone mõõtmed olid üsna tähelepanuväärsed: pikkus 37,5 m, laius 14,7 m, (hoone kogupindala  552 m²). Pärast Pühalepa mõisa põlemist 16. sajandi lõpus oli kõrtsis ajutiselt Hiiumaa foogti asukoht. 17. sajandi alguses on kõrtsist saadav tulu läinud kirikhärrale. Suurema osa oma eksisteerimise ajast kuulus  kõrts aga Suuremõisa mõisale, mille üheks sissetulekuallikaks oli ka suurejooneline viinapõletamine ja  viinaäri Vene kroonuga – hiilgeaegadel tootis mõis 22 vaati viina nädalas. Mõisal oli 12 kõrtsi, nüüdseks on säilinud üksnes Pühalepa kõrtsi varemed. Kõrtsi viimane suurem ümberehitus oli 19. sajandil, viimane väiksem kohendamine 1930. aastail. Siis sai kõrtsituba puitpõranda ning suured aknad. Suure kõrtsitoa nurka jäi köök, kõrtsitoa taga oli kaks  kambrit. Kõrtsipidamine lõpetati 1930. aastate lõpus. Teise maailmasõja ajal oli Saksa vägedel siin raviasutus. 1956. aastani kasutati vana kõrtsimaja eluhoonena, seejärel jäi maja tühjaks ja lagunes.

Pühalepa küla, Hiiumaa vald

Lauka küla on oma nime saanud siin juba 16. sajandist teada olnud samanimelise mõisa järgi. 1781. aastal sai Laukast Kõrgessaare (Hohenholm) kõrvalmõis. Kohalikus murdes tähendab sõna lougas aga merelahte, milleni nüüd on pideva maakerke tõttu juba ligi 3 kilomeetrit. 1900. aastal rajati Laukale kool, 1938. aastal valmis uus kahekorruseline koolihoone ja 1971. aastal selle kivist juurdeehitus. Koolimajad oma kõrvalhoonete ja 1960. aastatel sõjaväekasarmust ümber ehitatud õpetajate elamuga on endiselt alles. Mõisa härrastemaja ja magasiait põlesid maha esimese maailmasõja päevil. Eesti iseseisvuse aastail valmis Põhja-Hiiumaa Põllumeeste Seltsi algatusel Laukale meierei ning avati majandusühisuse harukauplus. 1930. aastal sai katuse alla baptistide palvela. 1945. aastal anti Lauka nimi ka kohalikule külanõukogule. 19. aprillil 1949 moodustati Lauka ja Napi küla 19 talust „Välja“ kolhoos ja hiljem asus Laukal piirkonna väikekolhoosidest moodustatud Kõrgessaare ühismajandi keskus. Kerkisid laudad, töökojad, elektrijaam, kuivati, kolhoosnike elumajad, söökla ja lasteaed. Eesti iseseisvuse taastamise järel on suur osa neist hoonetest erastatud, lammutatud või otstarvet muutnud. Endises lasteaia hoones on kanda kinnitanud aga Loode-Hiiumaa külade selts, kelle ettevõtmisteks on piirkonna jaanitulede, küla- ja talgupäevade korraldamine. Küla olulisemad tööandjad on põhikool, saeveski ja puidutöödega tegelev väikeettevõte.

Lauka küla, Hiiumaa vald

Hausma supluskoht asub paarisaja meetri kaugusel Kärdla uuest jahisadamast. Esimene sadam rajati siia Kärdla kalevivabriku (1829-1941) poolt juba 1849. aastal selleks, et kiirendada toodangu- ning toorainevedusid. Hiljem hakkasid siia sõitma ka liinilaevad, mis pidasid ühendust Tallinna, Haapsalu ning teiste väiksemate sadamatega. Hoonetest on tänaseni säilinud algselt kalevivabrikule kuulunud villaait ja ladu. Kärdla vana sadam hävis 1944. aastal II maailmasõja käigus ning avati uuena 2014. aasta maikuus. Supluskohast lõunas, välijõusaali ja metsatuka vahel on kaitsealuste käpaliste kasvukoht, kust on teada kärbesõis (Ophrys insectifera), hall käpp (Orchis militaris), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia), ja suur käopõll (Neottia ovata).
Orhideede fotod: Tiit Leito

Kärdla linn, Hiiumaa vald

Esimene Suuremõisa jõge ületav kivisild on rajatud 19. sajandi alguses. Suuremõisa jõgi on 16 km pikk ja jõe valgala moodustab 62,4 km2. Toonane sild oli kolme paekivist kaarvõlviga suurejooneline rajatis ja kooskõlas kogu mõisaansambliga. Suure silla mõneti  väiksem, samuti kolme kaarvõlviga paariline, asus kilomeetri jagu jõesuudme pool. 1931. aastal asendati Suure silla lagunev keskmine võlv graniitkivitaldmikele toetuva 6,5 meetrise raudbetoonist sildega. Kõrval asetsev uus sild koos uue maanteega on ehitatud 1973. aastal.

Suuremõisa küla, Hiiumaa vald

Pikk tänav, millest kujunes 19. sajandi teises pooles üks Kärdla peamisi äri- ja vaimse elu tuiksooni, on kandnud ka Jüri Vilmsi ja Viktor Kingissepa nime. Rahvas kutsus seda esialgu aga hoopis Seitsme Jürna uulitsaks. Kohe tänava alguses, kalevivabriku uhke peahoone ja Pika Maja vahetus läheduses valmis aastal 1847 kauni arhitektuuriga puust kirik, hiljem tuntud kui saksa kabel. Sealsamas lähedal tegutsesid Wupperfeldi ja Spriiti poed ning Balli pagariäri. Pika tänava äärsel krundil asus ka hilisem Veskbergide kauplus. August Wupperfeldist sai ühtlasi üks esimesi kohalikke kirjastajaid, kes on välja andnud kümneid Hiiumaa teemalisi postkaarte. 1877. aastal valmis kõrvaltänavas uus poistekooli hoone, kus pidasid õpetajaametit nii Johann Vilbert (ka Wilberg) kui Joosep Bruus. Viimane juhatas veel ka kalevivabriku koore ja orkestreid. 1855. aastal rajatud segakoori juhatamise võttis sajandi lõpuaastatel üle Laulu-Liisana tuntuks saanud Elise Kuusik, kes elas samuti Pika tänava alguses. Harjutused toimusid koolimajas või kabelihoones ning neisse olid kaasatud paljud ümberkaudsed elanikud. Pikk tänav on eriline mitte ainult siin elanud ja elavate inimeste, vaid ka Kärdlale iseloomulike majade ning aedade poolest. Pika ja Valli tänava nurgal asuvas kõrge vundamendiga töölismajas sirgus kunstnikuks Ants Laikmaa ja Ado Vabbe õpilane Aarne Miikmaa. Kõrval krundil olnud ateljees töötasid esimesed kohalikud fotograafid Elisabeth ja Villem Norvid. Nende kodumajast tehtud makett esindas Kärdla vabrikuasula olusid mitmetel näitustel. Tänava teisel pool asuv kahe sissekäiguga elamu on säilitanud palju omaaegsete töölismajade väljanägemisest. Selle kõrval olevast kahekorruse-  lisest Naiskristliku ühingu hoonest kujunes 20. sajandil Kärdla koguduse kontor ja kirikuõpetajate elukoht. Samal tänaval on lühemat või pikemat aega elanud veel mitmed kirjanikud ja õpetajad nagu Alide Ertel, Elmar Vrager, Endel Saar, kunstnik Ülo Sooster ning köster Villem Tarning ja organist Peeter Pruer (Puusild). Siinsetel tänavakividel joostes sirgus suureks laulja Boris Lehtlaan. Vabriku arveametniku Johannes Ichla pere juures käis puhkamas koorijuht Miina Härma. Fotograaf ja harrastuskunstnik Helene Fendt koos vabrikumeistrist abikaasa Pauliga ehitasid 1930. aastatel tänava lõppu uue kauni maja, milles on hiljem elanud ka Hiiumaa puhkpilliorkestri taasrajaja ja pikaaegne juht Aavo Poola.

Pikk tänav, Kärdla linn, Hiiumaa vald

Putkastet, varasema nimega Saulepa mõisa on mainutud juba 1532. aastal.  Pika ajaloo jooksul on mõisal olnud palju erinevaid rentnikke ja omanikke, tähtsamad neist De la Gardie`de, Stenbockide, Ungern-Sternbergide ja Stackelbergide hulgast. Mõisate võõrandamise järel 20. sajandi alguses tehti Putkastest mõneks ajaks riigimõis, mis juba 1924. aastal renditi Eesti Seemnevilja Ühisusele. Aastail 1934–1938 töötas samas ka üheaastane põllutöökool. 1940. aastal moodustati mõisa südamest omaette asundus sõjaväeasula ja aerodroomi väljaehitajatele. Selleaegseid barakke on siin ikka veel näha. 1944. aastal loodi endiste mõisamaade baasil Hiiumaa ainuke põllumajanduslik riigimajand ehk Putkaste sovhoos. 1960. aastaks jõuti korda teha sõja ajal põlenud ning varemeisse jäänud 19. sajandi algusest pärit peahoone, kuhu koliti seejärel ka majandi kontor. Peale Eesti iseseisvuse taastamist (1991) lõpetasid põllumajanduslikud suurmajandid järk-järgult tegevuse ning vanad mõisahooned jäid taas kasutuseta. Nüüdseks on suurem osa neist eravalduses.

Putkaste küla, Hiiumaa vald

Hoone on ehitatud aastail 1888-1891 arhitektide I. Dmitrijevski ja P. Knüpfferi projekti järgi.1885. aastal mahutati preestrimajja ka Riia Peeter– Pauli Vennaskonna poolt siia asutatud õigeusu kihelkonnakool. Kool oli oma aja kohta väga hea tasemega ja sinna võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi. 1918. aastal oli kool kuueklassiline. Kuri kool likvideeriti esimest korda 1930-ndate aastate esimesel poolel. 1945. aastal toodi Kuri preestrimajja Hellamaa kool, mis lõpetas tegevuse 1969. aasta kevadel. Kolmandat korda avati preestrimajas kool Kuri algkoolina 1990. kooli kolmas etapp jäi üsna lühiajaliseks ja 1999. aasta kevadel suleti kool lõplikult. Kuri koolis on õppinud hilisem rahvusvaheliselt tuntud metsateadlane Bernhard Aleksander Tuiskvere (Tiismann). Tuntuse saavutasid Kuri kihelkonnakooli õpilastest veel 20. sajandi algusaastate kirjanik Konstantin Kokla ja sõjaeelne vasakpoolne poliitik Artur Piht.

Kuri küla, Hiiumaa vald

Mälestusmärk püstitati 1966. aastal Teises maailmasõjas osalenud Hiiumaa kaitsjate auks. Mälestusmärgi autor on skulptor Endel Taniloo, arhitekt Ülo Sirp. Tänase päevani on tegemist suurima graniitbüstiga Eesti Vabariigi territooriumil. Kokku kaalub skulptuur 46 tonni, millest alus mõõtmetega 2,6 x 2 x 1,7  meetrit, kaalub 36 – ja sellele toetuv pea 10 tonni. Üldkõrgus 4,3 m. Mälestus-  märk on muinsuskaitse all alates 1997 aastast. Rahvakeeles tuntakse monumenti  ka „Kivi Jüri“ nime all.

Kärdla linn, Hiiumaa vald

Vana Kalana sadamat Kaleste lahes, mis on ühtlasi kõige läänepoolsem sadamakoht Hiiumaal, hakati  välja ehitama juba Rootsi kuninga Gustav II Adolfi valitsemise ajal 1611–1632. Siis oli sadam ennekõike  mõeldud merepääste toetamiseks. 1870. aastail rajati sama lähedale päästepaadijaam, kus 1930. aastail oli 10-aeruline vabatahtlikega mehitatud paat. 19. sajandi viimastel kümnenditel kasutati Kalana randumiskohta ennekõike metsa- ja ehitusmaterjalide väljaveoks. Teise Maailmasõja päevil sai päästejaama sadam kannatada, päästepaati aga kasutasid sõjapõgenikud välismaale minekuks. Vajadus uue jäävaba sadama järele kerkis üles seoses kalatööstuse rajamisega Hiiumaale ning aastal  1960 valmiski Kalanas 102 meetri pikkune puidust kai. Mõne aasta pärast alustati betoonist kai rajamist. Kuni 1980. aastateni asus just siin kalurikolhoosi “Hiiu Kalur“ üks peamisi kala vastuvõtupunkte ja  laevade talisadamaid. Olud muutusid ning 1990–2000. aastatel seisis sadam pikalt kasutuna, vahetades mitu korda omanikku. 2011. aastal alustas kohalik ettevõtja Endel Evert (OÜ Ewent) uue erasadama rajamist vana kalasadama kõrvale. Hiiumaa vald ostis erasadama ala 2020. aasta lõpus ja nimetas ümber Kalana jahisadamaks.  Uues jahisadamas on 40 kohta nii külalistele kui kohalikele meresõiduhuvilistele, sh rannakaluritele.  Samas hakkab olema ka Hiiumaa Vabatahtliku Merepääste Seltsi laev, jätkates sellega ajaloolise Kalana  päästejaama traditsiooni.

Kalana küla, Hiiumaa vald

Torn on püstitatud 1970-ndatel aastatel. Enne praegust torni asus samal kohal puidust vaatlustorn. Torni jalami juures on prožektori ning valvemeeskonna hoone ning 100 m kagu suunas ja 200 m loode suunas II Maailmasõja aegsed dzotid. Kohe pärast Eestis 21. juunil 1940 NSV Liidu poolt läbiviidud juunipööret andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat välja käskkirja, mille alusel saadeti Vene piirivalve koosseisus Hiiumaale umbes 2500 meest. 1941. aasta 20. oktoobril langes saar saksa vägede kätte. Nõukogude armee naasis 3. oktoobril 1944. aastal ja sõjajärgne nõukogude piirivalve jõudis saartele sama aasta detsembris. Nõukogude perioodil oli tornis pidev ööpäevane valve. Sääre vaatluspunkt kuulus Kuri kordoni alla, mis teostas valvet ka Suursadamas. Eesti taasiseseisvumise järel, 20. augustil 1991 hakkas nõukogude armee riigist lahkuma. Viimane nõukogude piirivalveüksus lahkus Hiiumaalt 1992. aasta septembris.

Suuresadama küla, Hiiumaa vald

Sadam on rajatud peale 1924. aasta Salinõmme karjamõisa maade taludeks jagamist. Kohalikus toponüümikas asub Salinõmme sadam Kasuklaiul. 1925. aastal loodi Salinõmme Kalurite Ühistu. Talude rajamine ja kalapüügivahendite hankimine neelas niigi väheseid ressursse ning esialgu piirduti poolsaarel paatide rannale tõmbamiseks vaid lautrikohtade korrashoidmisega. Esimeste põhjalikumate Salinõmme sadama rajatiste ehitamiseni jõuti aastatel 1942-1943, mil tehti kärgkastidele toetuv randumissild ja kalakokkuostu hoone. Aastatel 1942-1949 kuulusid Salinõmme kalurid Lõuna-Hiiumaa Kalurite Ühistusse. Ühistu lõpetades anti varad, sealhulgas Salinõmme sadam, üle vastloodud kalurikolhoosidele „Nõukogude Kalur“. Kolhoosiajal (1957) tehti sadamasillale kapitaalremont ja ehitati kalurite maja, mida laiendati 1972. aastal. Samal ajal (1957) ehitati ka esimene kalatsehh. 1959. aastal ehitati uus kalakombinaadi tsehh, uus kalavastuvõtu sild ja punastest tellistest püssiputka. 14. märtsil 1961 ühendati väikesed kalurikolhoosid üheks suureks kolhoosiks „Hiiu Kalur“ ja Salinõmme sadam läks uue kolhoosi all tegutseva Salinõmme püügibrigaadi käsutusse (1971.-st nimega Väina  brigaad). 1968 ehitati jääkelder. 1969 laiendati ja süvendati sadamaala ning rajati uus puitkai. 1974 rajati kalurite sadama kõrvale puhkesadam, millel on 30 meetri pikkune puitkai ja omaette sadamahoone. 1983 rajati kalurite sadamasse püünisekuur. 1986-1987 püstitati valvuri maja ette merel viibivate kaluritega sidepidamiseks raadiosideaparatuuriga raudtorn. 1989 rajati betoonkai. 1993 moodustati Salinõmmes Väina Kaluritalude Tulundusühistu, kes omandas ka suurema osa Salinõmme sadamast. 2006. aastal ehitati uus betoonist slipptee ja tehti sadama süvendustöid. Salinõmme sadama keskmine sügavus on 1,0- 1,5 meetrit.

Salinõmme küla, Hiiumaa vald

Käina kirik rajas Selja külla väikese mõisalaadse majapidamise, kuhu paigutati elama kirikuõpetajate lesed ja teised pastoriperede eakad ning hoolt vajavad liikmed. Seda kohta tuntigi rahva hulgas Seljamõisa ehk leskede maja nime all. Kaartidel oli koht märgitud juba 18. sajandil. 20. sajandi alguses jäi maja tühjaks ning sinna asus oma pere ning teenijatega elama Käina esimene arst, 1895. aastal Aadma mõisas tööd alustanud dr Arthur Norman. Maja põhjapoolsesse otsa ehitati peagi uued arsti vastuvõturuumid. Dr Normani lahkumise järel 1937. aastal töötasid Seljal enne II Ms veel dr. Rimscha ning dr. Kaljas. 1940. aastate lõpus kujundati arstipunktist 10 voodikohaga maahaigla, mille juures oli ka sünnitusosakond. Kümmekond aastat hiljem võttis dr. Endel Türi haiglas kasutusele ravimuda protseduurid, millega oli poole sajandi eest algust teinud juba dr. Norman. Mudaravi kasutati seal aastani 1962. Selja Maahaigla suleti 17. juulil 1985, sest Käinas sai valmis uus moodne ambulatooriumihoone. Kunagine leskede maja lammutati aastail 1989-90, selle omaaegset kõrgelt hinnatud iluaeda meenutavad veel vaid kevadel õitsevate märtsikellukeste ja metstulpide väljad.

Selja küla, Hiiumaa vald

Küla kirjalik esmamainimine pärineb 16. sajandist. 20. sajandi alguseks oli Paladest kujunenud piirkonna vaimu- ja ärielu keskus oma kooli, kaupluse ja palvemajaga. Palade koolile pandi alus juba 1884. aastal. Praeguse koolimaja vanem osa ehitati külameeste poolt valmis paari aastaga ja võeti kasutusse 1929. aasta sügisel. 1884. aastast alates levis saarel kiiresti ka baptism. Huvitav on, et just Paladele rajati aasta hiljem Hiiumaa siiani ainuke lahkusulistele (baptistid, priilased) mõeldud kalmistu. Palade priikoguduse palvelaks ostetud endine tarvitajate ühisuse maja teenis kogudust aastail 1921-1975. Hoone hävis 1975. aasta tulekahjus. Palvemaja ehitati kiiresti üles ja taasavati juba aasta pärast. 1979. aastal rajati „Rahu Eest“ kolhoosile ostetud Soera talu hoonetesse piirkonna muuseum. Ajaga on sellest saanud osa Palade Loodushariduskeskusest. Samas asuvas Hiiumaa Kivimite Õppehoones ja õppeväljakul saab hea ülevaate saare geoloogilisest arengust, Kärdla meteoriidist ja kivimite kasutamise oskustest Hiiumaal. Õpperajal saab tutvuda erinevate taimekoosluste ja kunagiste talumaastikega.

Palade küla, Hiiumaa vald

Hiiumaa eelviimane purjelaev ehitati iseseisva Eesti viimastel õitsenguaastatel enne Teist maailmasõda. August Mälgu romaani “Läänemere isandad” järgi ristiti mootorpurjekas “Alariks”. Paraku sai see 270-tonnise kandejõu ja 125-hobujõulise Rootsi mootoriga laev metsa vedades kodukanti teenida vaid aasta: 1940.  aastal punalipu alla sunnitud laev hakkas täitma teistsuguseid ülesandeid. Sõja Eesti vetes üle elanud “Alaril” püüdsid meeskonnaliikmed ja laevaomanikud peredega, kokku 144 inimest, tekkinud olukorda ära kasutades vabasse Rootsi põgeneda. Nad tabati ja laev arestiti, vahistatud põgenikud pääsesid tänu sündmuste suhteliselt soodsale kulule kõige hullemast, “Alari” aga viisid sakslased oma lipu ning “Kurlandi” nime all Saksamaale. Hamburgi sadamast leidis aastaid hiljem oma nooruslaeva Arnold Türi, “Alari” esimene kapten. Aastaks 1968 sai laeva elutöö 8 erineva lipu all tehtud ja aastakümneid Taanis Hobro sadamas seisnud alus toodi 1998. aastal taasvabanenud Eestisse. Samal aastal suri Ameerikas legendaarne Emmaste juurtega Eesti suursaadik Ernst Jaakson. Mälestustelaevale Sõru sadamas otsustati anda tema nimi: nii suursaadik kui “Alar” on kogu elu teeninud Eestit peamiselt võõrsil.

Pärna küla, Hiiumaa vald

Leisus alustati koolihariduse andmist alates 1893. Vana koolimaja asus praegusest vaadatuna üle tee, mere pool. Aastate jooksul muutus maja kitsaks – õpilaste arv suurenes ja tekkis vajadus suurema hoone järele. Nii valmiski 1934 praegune hoone. Leisu kool on aastasaja jooksul andnud haridust enamusele ümbruskonna inimestele. Siin on olnud 3.-kl., 4.-kl., 6.-kl. ja ka 7.-kl. kool. 1990  algul oli koolis 5 klassi 45 õpilase ja 5 õpetajaga. 1969 – 1991 ei töötanud maja koolina, sest seoses väikeste maakoolide likvideerimisega jäi see koolgi saatuse hammasrataste vahele. 1991-2003 tegutses hoones Leisu Algkool. Hoone tunnistati kultuurimälestiseks 1999. Leisu koolis on käinud Osvald Tärk, Vaino Väljas, Arder Väli, Ruuben Post, Rein Väljas, Nils Nilsson, Einar Eistrat, Velfrid Holmberg, Meinhard Holmberg, Rifard Holmberg. Aastasaja vältel on Leisu kooli juhtinud 18 juhatajat. Alates 2010 tegutseb hoones Leisu Lastehoid, koos käivad Agapäeotsa Selts ja Seltsing Agapäe Agarad, raamatulaenutus, avalik internetipunkt.

Leisu küla, Hiiumaa vald

Kõpu (varem Dagerort) nime kannab 21 km pikkune poolsaar Hiiumaa lääneosas. See nimi on saanud tuntuks aga ennekõike Eesti vanima tuletorni järgi, mida hakati ehitama Hiiumaa kõrgeimale mäele juba 16. sajandi alguses. Samanimelise küla kohta pärinevad esimesed kirjalikud teated 1565. aastast, inimasustuse jäljed ulatuvad seevastu tuhandete aastate taha. On leitud 15 kiviaja asulakohta, millest osa ka Kõpu küla maadel. Sealt on välja tulnud mitu kivikalmet ja lõkkeaset, luust nooleotsi, muinaspõldude jäänuseid, rauatöötlemise koht jms. Tänase Kõpu küla tekkimise üheks põhjuseks on peetud eluasemete loomise vajadust tuletornivahtidele ja teenistujatele. Ka 17. sajandist teadaolevat, tänaseks hävinud väikest Kõpu mõisa siinsamas lähedal on seostatud tuletorni inspektoritega. 1917. aastaks oli külas juba 32 talu, 1959. aastal 130 põliselanikku, 2019. aastal aga vaid 43. 1873. aastal ehitati Kõppu esimene kool, millel on olnud mitmeid erinevaid nimesid ja õppevorme. Nüüd asuvad kooli hoonetes nii noortekodu kui avatud pansionaat eakatele. Külatee ääres 1933. aastal valminud nelipühilaste palvemaja võeti paarkümmend aastat hiljem kasutusele rahvamajana, siis kaupluse ning hiljem eramajana. Külatee ääres püüab endiselt pilku Hiiumaal üsna haruldane külakaev koos selle juurde ehitatud pritsikuuriga (hiljem pesurulli kuur).

Kõpu küla, Hiiumaa vald

1885. aastal asutati Kuril õigeusu kogudus, kirik ehitati ajavahemikus 1888–1891 ning ka kalmistu rajamine  jääb sellesse aega. Kalmistu asub Kuri mäeks kutsutava  künka serval küllaltki suure langusega maastikul. Kalmistu pindala on 0,97 ha, haudu on 1170–1200. Surnuaed on kasutusel ka praegu. Kalmistu on läänest, põhjast ja idast kaitstud 1,4–1,8 m kõrguse kiviaiaga, mida on kohati kõrgendatud puitlippaiaga. Surnuaia väravapostid on laotud paekividest (0,6 x 0,6 m, ava 2,3 m). Enne Teist maailmasõda paigaldatud hauatähiseid on säilinud 241. Kuri surnuaia uhke, obeliskile asetatud pühitsusrist meenutab kõiki merel hukkunud meremehi.

Kuri küla, Hiiumaa vald

Kummistu kalmistu on rajatud 19. sajandi keskel – vanimal säilinud hauatähisel (Ingel Baio (Paju) haud) on kirjas 20. oktoober 1851. Kalmistule maeti pool sajandit, kuni see madalate maade keskel asuv künkake enam rohkem ei mahutanud. 1900. aastate algusest asub uus, seni kasutusel olev Pühalepa kalmistu Kerema maantee ääres Suuremõisas. Kummistu surnuaia üldpindala on 0,56 ha. Säilinud on umbes 400 hauatähist, kalmukohti oli surnuaias üldse umbes 1300, viimane säilinud daatumiga hauatähis kannab kuupäeva 5. märts 1924 (Ann Liik). Praegu on enamik haudu hooldamata. Peale hauatähiste on vaadeldavad paekivist laotud väravapostid (0,8 x 0,8 m) nii ida- kui ka läänepoolsel sissepääsuteel ning Pühalepa pastori Sengbuschi  (Pühalepa pastor 1822–1877) püstitada lastud mitme meetri kõrgune massiivne raudteerelssidest rist kalmistu keskel. Ristil on kirjad PÖHHELEPPE KIRI-  KOAIDA ja ВОСПИТАННИКИ К[ОМИССАРОBСКОГО ТЕХНИЧЕСКO- ГО УЧИЛИЩА]. Pooled tähed on välja langenud, pikitalale asetatud kiri märkis risti kinkijaid – Peterburi tehnikakooli õpilasi. Selle kooli direktor oli Pühalepa pastori poeg Johannes von Sengbusch. Teksti lõpus oli kunagi ka aastaarv, aga see pole meieni jõudnud. Kummistu kalmistule maeti ainult talupoegi. Sakstest on kalmistu edelanurka sängitatud pastor Alexander von Sengbuschi perekonnaliikmeid. Surnuaed annab läbilõike omaaegsest kogukonnast, on köstreid, kõrtsmikke, tislereid, kiriku orelimängija, mitmesuguseid meistrimehi, talupidajaid, vabadikke ja vallavaeseid. 2016. aastal korrastati Pühalepa valla jõududega tee, mis viib maanteelt kalmistule, ning ka surnuaed ise puhastati võsast ja risust.

Kerema küla, Hiiumaa vald

Kaigutsit on nimega Kaickotz mainitud juba 1591. aastal. Küla kuulus siis koos Seljakülaga Käina kirikumõisale. Kaigutsisse rajati 18. sajandil ka piirkonna üks esimestest lugemiskoolidest. Oma ligi 20 talukohaga küla oli lasterohke. Enne Rebasselja külakooli hoone valmimist 1865. aastal toimus õppetöö mõnda aega Kaigutsi Kiisa Hansu talus. 1860. aastal tiirutas külas tiibu 12 pukktuulikut, praeguseks on säilinud neist kolm: Peetri, Miku ja Mäevälja. Viimase sõja järel muutus külaelu aga kardinaalselt ja aprillis 1949 loodi endiste talude baasil Kaigutsi nime kandev kolhoos. Sellega liitus 45 majapidamist 139 inimesega. Peagi hakati väikemajandeid liitma ning uuest kolhoosist nimega Ühendus kujunes aastateks piirkonna üks põhilisi tööandjaid. Kuid nagu ajaloos ikka, sai ka kolhooside aeg läbi. 24.  veebruaril 2004 asutati Kaigutsisse külaselts ja valiti külavanem. Tänasele ühistegevusele aitab tublisti kaasa üheskoos valmis ehitatud külaplats. 1970. aastal elas külas 100 inimest, 2019. aastal 50. Kaigutsist on pärit mitmed tuntud hiidlased nagu naljamees Miku Kaarel ehk Kaarel Tischler-Ulpus (1862–1938), kooliõpetaja ja näitleja Paul Maivel (1907–1976), tantsujuht ja rahvamuusik Daimi Tulp (1932–1996), käsitöömeister Õie Tammest (1931–2013), lõõtsamängija August Tammest (1923–2004), motosportlane Endel Kiisa (snd 1937), teeneline kalur Elmar Aksli (snd 1933) ja paljud teised. Kaigutsis elas aastaid ka kirjanik Esta Aksli (1935–2013).

Kaigutsi küla, Hiiumaa vald

Käina kalmistu on rajatud peale 1772. aastat, kui Katariina II ukaasiga keelati matmine kiri-  kutesse ning kirikuaedadesse. Seni kasutusel olnud Käina kirikuaed suleti matmisteks ja  asutati uus kalmistu, kirikust ca 1 km kaugusel. Esimene matus Käina kalmistul toimus tõenäoliselt 1850. aastate alguses, kuid vanim säili-  nud hauatähis kannab daatumit 1855. Tegemist on kalmistu loodeosas asuva kiviristiga (1),  millel on tekst: Siin muldas maggab
Kadrina Jakobson
Sündind 1790 aastal
Laulatatud 1808 aastal
Surnud 24tamal Mais 1855. Keik Temma murre vaew ning piin
On önsa otsa sanud siin
Ta kandis risti ilma peäl
On surnud ellab siski veel

Nõmme küla, Hiiumaa vald

Esimesed köstrid asusid Käina kiriku juures ametisse juba 17. sajandil. Köstrikoht sarnanes esialgu tavalisele aitade, lautade ja rehielamuga Hiiumaa talule. Mandrilt 1830. aastatel siia tööle kutsutud köstrile ehitati aga juba uus alevitüüpi elumaja. Samast või isegi varasemast ajast pärineb ka õue keskel olev kivist kelder. Alates 1930. aastatest kirikule enam köstreid ei palgatud ja maja oli kasutusel tavalise elamuna. 1948. aastal asutatud kolhoosi “Käina Säde” juhtkond võttis vastu otsuse kohandada köstrimaja õuel asunud vana rehielamu ümber  ühismajandi sigalaks ja kanalaks. 1950. aastatel plaaniti kõik hooned lammutada, kuid mõte ei teostunud ja 1959. aastal kinnitati elumajale tahvel, mis ütles, et tegu on helilooja Rudolf Tobiase sünnimajaga. 1973. avati samas tema elu ning loomingut tutvustav muuseum. Puust ait, mis on siia üle toodud Rootsikülast juba muuseumirahva poolt, sarnaneb köstrikoha omaaegsele aidale, mis nagu rehielamugi olid ajaga hävinud. Ka tuulik, mille esialgne asukoht oli Käina lahe äärsel karjamaal, on asendatud Emmaste Ole külast pärit veskiga alles 2003. aastal.

Hiiu mnt 33, Selja küla, Hiiumaa vald

Kärdla kalmistu ajalugu on tihedalt seotud kalevivabriku rajamisega 1829. aastal. Endise rannarootslaste küla asemele tekkis aastate jooksul Kärdla vabrikuasula. Surnuaed, kuhu rootslased oma lahkunuid olid matnud, asus ebasobivas kohas ja likvideeriti. Seda kalmistut meenutab viimasele sinna maetud rannarootslasele Karel Tarningule püstitatud rist praeguses Kärdla Rannapargis. Uus kalmistu rajati Röösna metsa, mille nimi on kujunenud rannarootsi-murdelisest sõnast “rödstensskogen”- punase kivi mets. Oma viimse puhkepaiga on Kärdla kalmistul leidnud paljud kalevivabriku kunagised töölised, meistrid ja mitmesugused ametnikud. Siia on maetud ka rahva seas Vanaparuniks kutsutud esimene vabrikudirektor parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg ja tema kõrgest soost proua. Kärdla surnuaial puhkavad koorijuht Liisa Kuusik, keda kärdlalased kutsusid Laulu-Liisaks ning mitmed teisedki oma nime Hiiumaa ja Eesti kultuurilukku jäädvustanud isikud. Kalmistul asuvad ka Kärdla lähedal tormis hukkunud prikk “Elleni” meeskonnaliikmete ja kapten Abrahamsoni hauad. Õnnetus juhtus 6. mail 1884. a.

Hausma küla, Hiiumaa vald

Kärdla sadam rajati kalevivabriku tooraine ja toodangu transportimiseks, kuuludes algselt Hiiu-Kärdla kalevivabrikule. 19. sajandil oli see ainuke väliskaubandusõigusega sadam saarel; ajavahemikus 1849-1944 saare suurima kaubakäibega sadam; 20. sajandi alguses pandi käima reisiliin Kärdla-Tallinn, mis toimis Teise maailmasõja alguseni. 1885. aastal ehitati sadamasse sissesõidu hõlbustamiseks 3 liinimärki – kaks Kärdlasse ja üks Lehtmasse. Sadama kesksemad ehitised olid 142 m pikkune sadamasild ja suured kivist sadamaaidad. Kaup veeti sadamasillalt ladudesse hobustega. Kail oli rööbastee, millel liikusid kaeramootoriga või meeste lihasjõul käitavad kaubakärud. Kärdla sadam hävis Teise maailmasõja lõpus, 1944. aastal. Alates 2011. aastast tegeleb sadama taastamise ja arendamisega SA Kärdla Sadam.

Sadama tänav 28b, Kärdla linn, Hiiumaa vald

Sõru merekeskus avati 2006. aastal. Merekeskuse alal paiknevad purjelaev Alar, Alari renoveerimise hall, Sõru merekultuuri muuseum, sadamakõrts, reisi- ja purjelaevasadamad, sadamahoone, pood, ujuvsaun, supelrand ja telkimisplats. Räägitakse, et „hiidlane elab ikka vee peal, kui ta juhuslikult maa peal ei ela“. Rootsi ajal tegutsesid  Saaremaale ülevedajatena Emeste talu mehed Bernth ja Hans. Sellelt talult pärit nimekuju muutus Jakob Pontus Stenbocki rajatud Emmaste mõisa (1779) ja 19. sajandil Emmaste valla nimeks. Emmaste kihelkond moodustati Käina kihelkonnast 1866. Sõru kohanime on kirjalikes allikates nimetatud 1254. Sõrul on olnud kabel ja kalmistu, paadilautrid, sadamakai (1917). Pikemat aega on siin asunud kool, piirivalvekordon, kõrts, viinapood, kino, kalavastuvõtupunkt ja rannapüügibrigaadi kalurite kontor. Rannamaastikku ilmestasid võrkmajad, rannakaevud, tuulikud ja paadilautrid. Tänagi võib siit Tohvri poole sõites imetleda külateelt avanevat merevaadet ja Tohvri liini meremärke (1934). Tohvril on jälgi I ja II maailmasõja aegsetest suurtükipatareidest, kasarmutest ja abihoonetest. Läänemere saarte looduskeskkonna ja kultuuriruumi osa oli hiiu traditsioonilisele elulaadile iseloomulik laevaehitus, meresõit ja kalapüük, hiiu keel ja kombed. Sõru muuseum annab ajaloolise läbilõike merega seotud elustiilist. Enne I maailmasõda oli Emmaste valla meestel üle 55 laeva ja siitkandist on teada üle 153 laevakapteni. Siinsamas rannal seisab kolmemastiline Alar, Eesti mereajaloo unikaalne mälestis. See on haruldane laev, sest enne II maailmasõda Eestis ehitatud puulaevadest on Alar ainukesena tänaseni säilinud. Laeva ehitamiseks toodi männid Õngu Kõrgseljalt, tammed Saaremaalt. Laevameister Peeter Himmisti juhtimisel ehitatud kolmemastiline laev lasti Õngu rannas, Rea karjamaal, 1938. aastal vette. Laeva pikkus on 30 ja laius 7 m, kandejõud  270 t. Laevale pandi 125 hj Rootsi Bolinder-mootor. Alar sõitis maailmameredel kuni 1968. aastani. 1944. aastal põgenes siit üle 700 inimese Rootsi. Nõukogude okupatsiooni ajal jäid hiiu laevaehitajate ja meremeeste dünastiad ajalukku, kuigi Hiiu Kaluri kolhoosi ookeanipüük ulatus Aafrika läänerannikule. Hiiumaa ise oli Nõukogude Liidu piiritsoon ja rannakalureid lubati merele ainult piirivalve erilubadega. Vallakodanike huvi oma kultuuripärandi vastu sai tuule purjedesse 1998.aastal, kui imekombel säilinud Alar Taanist, Hobro sadamast peale poole sajandi pikkust eemalolekut renoveerimise eesmärgil koju tagasi toodi. Täna on endises kolhoosi kalavastuvõtupunkti hoones (1958) sadamakõrts ja paadikuur kontserdi- ja suveürituste paigana. 1999 avati endise Hiiu Kaluri Sõru brigaadi kontori ja külakino hoones muuseum, mis renoveeriti 2006. Muuseumi kollektsioonis on üle 4000 väärtusliku eseme, ajaloolisi laevadokumente, fotosid hiiu meresõitjatest ja kaluritest ning rannaküla argi- ja pidupäevadest, meremeeste loodud kunstiteoseid, nende armastuskirju ja laule. Näitusesaalidest avanevad kujutlusvõimet avardavad vaated merele ja rannamaastikule.

Pärna küla, Hiiumaa vald

Tilga küla leiab esmakordselt mainimist 1576.  aastal. Arvatakse, et nimi on tuletatud omaaegsest pilkenimest Tilknina või germaani mehenimest Tyliken. Küla on mitmel korral peaaegu tühjaks jäänud,  siis jälle asukaid juurde saanud, nagu näiteks Orjaku küla mõisastamise järel 1830. aastail, mil selle küla rahvas osaliselt Tilgale ümber asustati. Nõukogude perioodil liideti Tilga mõneks ajaks Prassi külaga.
Tilga männik võeti 1998. aastal kaitse alla selles kasvavate kaitsealuste taimeliikide hoidmiseks ning kauni metsamaastiku tutvustamiseks. Üks tuntumaid sellest külast pärit inimesi on Evald Mänd (1908-2001), kirjanikunimega Ain Kalmus, kelle 1942. aastal ilmunud romaan „Soolased tuuled“ ning 1972. aastal võõrsil avaldatud raamat „Kadunud saar“ tegid Hiiumaa ja autori sünnikoha elu-olu  paljudele tuntuks. Tilgal on sündinud eesti ajaloolane ja arhivaar Jakob Koit (1906-1988) ning looduseuurija ja fotograaf Tiit Leito (1949). Samas elas aastaid ka kirikuõpetaja Guido Reinvalla perega ning lühemat aega loodusemees Fred Jüssi. Tilga külas on sündinud ning elanud veel Joosep ja Maria Piil, kelle paljulapselist peret külastas oma 1938. aasta Hiiumaa visiidi ajal Eesti president Konstantin Päts. Sama talu maadele põikas 1993. aastal perekonna esindajatega kohtuma ka president Lennart Meri oma esimesel ametlikul külaskäigul Hiiu saarele.

Tilga küla, Hiiumaa vald

II maailmasõja eel suurtükipositsiooni enam samasse kohta kui I maailmasõjaks ei ehitatud, vaid liiguti mõni kilomeeter edasi. 130 mm kahurite patarei nr. 44 (sarnane Tahkunasse rajatud  patareile nr. 26) ei saanud küll päris lõplikult valmis. Siiski on metsast võimalik leida 14 erinevat rajatist ja varet. Neljast suurtükist koosnenud patarei laskekauguseks oli 25,4 km. Üks kahuriõu ja varjend lasti 1941. aastal taganevate nõukogulaste poolt õhku. Ometi üritati peale sõda positsioon taastada. Patarei likvideeriti 1955. a.
Tohvri vanadekodusse viiva tee ääres kõrgendikul (vana rannavall) paiknes Esimeseks maailmasõjaks ehitatud Peeter Suure merekindluse Muhu väina positsiooni kuulunud suurtükipatarei nr. 34. Neli 120 mm suurtükki (laskekaugus 70 kaabeltaud, ehk 13 km) asusid raudbetoon-alustel ja neile jõuti valada ka eesvallide betoonkatted. Kahjuks on osa mälestistest rikutud  hilisemate pealeehitistega.

Tohvri küla, Hiiumaa vald

Tärkma külal on olnud tähtis roll Hiiumaa ja Saaremaa vahelise ühenduse pidamises. Siit rannast mindi paatidega naabersaarele vilja jahvatama, marjule või muid toimetusi tegema, kalal käimisest rääkimata. Ka kahe saare vahelisele jääteele pääses just Tärkma küla alt. Siia randa ehitati 20. sajandi algupoolel merepäästejaam, kus oli ka jääpaat talvisteks päästetöödeks. Selliseid jaamu oli Eestis siis üldse vaid neli.

Laugel rannal torkab silma hulk künkaid ja aukusid, mis osutavad omaaegsele soolaaurutamisele ja tellisetootmisele. Tärkma soolaelu – nagu  kohalikud kohta kutsusid – alustas tööd 1809. aastal. Soola saamiseks vajaminev merevesi aurustati suurel pannil, kus seda keedeti järjest 48-56  tundi ja saadi 450 kg märga soola. Nädalaga toodeti veidi üle ühe pannitäiе, mis kuivatati rehes. Tonni soola tootmiseks läks 200 reekoormat puid. Töid juhatas selleks palgatud sakslasest soolakeetja Adam Huth.  Tootmine kestis aastani 1812, mil soola hinnad maailmas langesid. Selle lühikese ajaga olevat Emmastest müüdud ca 27 tonni soola.

19.-20. sajandi vahetusel tegutses siin vähemalt kaks telliselöövi ligi 20 ahjuga. Kive veeti ehitustele nii Tallinnasse, Haapsalusse kui Soome.

Praegust rannaelu hoiab erksana 2015. aastal valmis saanud paadisadam koos seal toimetavate inimestega.

Tärkma küla, Hiiumaa vald

Vanim kirjalik märge Õngu (ka Öinigu, Ennige jms) küla kohta pärineb aastast 1583. Külast voolab läbi samanimeline oja, mis suubub paisjärve kaudu Mardihansu lahte. Juba 16. sajandil töötas sellel vesiveski. 1990. aastal rajati sama koha lähedale kalakasvatus ning korrastati paisjärv. Veskiteenust, küll mitte enam vee jõul toimivat, pakuti külas veel 20. sajandi keskelgi. Praegu asub siin vaatamisväärsusena üks saare väiksemaid tuulikuid. Ajaga kujunes Õngust tüüpiline Hiiumaa rannaküla, kust sirgus nimekaid meremehi ja laevaehitajaid nagu Hanslepad, Vanaseljad, Timmelmannid, Engsod jt. Küla rannas oli aastaid puidu väljavedamiseks mõeldud laadimisplats.

Aastatel 1937-1939 ehitati Õngu külas 35 m pikkune kolmemastiline mootorpurjekas „Alar”, mis on Eestis tehtud vanadest tänaseni säilinud puulaevadest suurim. Sellest külast pärit Ingel Timmelmann-Pork (1855-1937) on andnud aga Hiiu nime Tallinna Nõmme linnaosa asumile.

Praegu köidab külas tähelepanu männimetsas paiknev liigirikas rododendroniaed (eravaldus), kus kasvab muidki haruldasi taimi. Enne viimast sõda tegutsenud baptistide palvemaja hoone on ära veetud, kuid kohaliku ehitaja  August Lundi (1890-1969) poolt 1930. aastatel projekteeritud ja ehitatud perekond Vanaselja elumaja nagu mitmed teisedki vanemad küla ehitused on taastatud või korras hoitud.

Õngu küla, Hiiumaa vald

Labürint on üks iidsemaid maagilisi märke ja ehitatud riituste kohti inimkonna ajaloos. Maha laotud või joonistatud labürinte on teada mitme tuhande aasta tagant enne Kristust. Labürinte ehitasid ning kasutasid navajo ja hopi indiaanlased, etruskid ja saamid,viikingid ja rannarootslased. Viljakusmaagia, soodsate tuulte ja edukate reiside jms. loitsimise kohast on tänapäevaks saanud lihtsalt mängude ja mõtisklemise koht. Hiiumaa põhja- ja läänerannik oli aastasadu hiiurootslaste asualaks, nõnda on loogiline, et siin leidub ka kivilabürinte. Esimene kirjalik teade Hiiumaa labürintidest on aastast 1844 kui Karl- Ernst von Baer mainib labürinte Hiiumaa põhjatipus.

Tänaseni on säilinud hiiurootslaste aegne labürint Kootsaare poolsaarel. Traditsiooni jätkasid 1964. aastal Kaibaldi külla ehitatud pisilabürindid, mis tehti lastele mängimiseks Kootsarest päritud mäletamise järgi.
1997. aastal asutatud Hiiumaa Kuninglik Karskete Ölutinautlejate Selts võttis üheks omajooneks labürinditraditsiooni taastamise Hiiumaal ja on sellest ajast rajanud 8 kivilabürinti saare eri paikadesse Ristna lõunaninale, Kõpu kirikumäele, Mägipe randa, Sääre randa, Kassarisse, Mihkli muuseumi, Kärdlasse ühele koduõuele ja esimesena muidugi siia- Tahkuna tippu.

1997. aastal ehitatud labürint oli Kootsaare originaali täpne koopia, ometi määras tihedalt külastatav Tahkuna ots labürindile teistsuguse saatuse. Külastajad hakkasid labürinti suurendama ja seega muutus algne klassikaline ringteedega ristspiraal lihtsaks spiraaliks, mille radu nüüd agarasti kõnnitakse ja kive juurde lisatakse. Eriti kaunis pilt avaneb labürindile majaka tipust. Hea rändaja kõnni või sörgi tingimata mööda labürindi radasid keskpunkti, mõtiskle ümbruse ja elu enese üle, kui näed, korrasta kiviridu, tunne end hästi.

Tahkuna küla, Hiiumaa vald

Kõrgessaare mõisa rajas 16. sajandi lõpus Vene bojaar Perwoy Putilov, kes Liivi sõjas rootslaste poolele üle oli tulnud. Tegemist oli 9-adramaalise väikemõisaga, mida selle rootsiaegne omanik krahv Jakob De la Gardie Kõrgessaare küla arvelt aga tunduvalt  laiendas. Rootsi riigile osutatud teenete eest valdas ta kaht kolmandikku Hiiumaast ja  ettevõtliku inimesena rajas saarele muuhulgas ka Eesti esimese klaasikoja. Toodangu  turustamiseks ja Stockholmiga ühenduse pidamiseks asutas J. De la Gardie Eesti esimese  regulaarse laevaliini, mis algas Kõrgessaare sadamast.

De la Gardiede 1691. aastal riigistatud valdused taotles 1755. aastal Vene riigilt pärijana  tagasi krahvinna Ebba Margaretha Stenbock. Alates 1781. aastast kuulus mõis Ungern Sternbergidele.

Kõrgessaare mõisa peahoone on hävinud, säilinud on ait, valitsejamaja, teenijatemaja,  tallid ja osaliselt kaks lubjapõletusahju. Paremini on säilinud 1880. aastail ehitatud  viinaköök.

Võõramaistele osanikele kuulunud aktsiaselts “La Viscosa” ostis 1911. aastal 470  hektarit mõisamaad ja asus 1912. sellele rajama kunstsiidivabrikut. 1914. aastal saadud  proovitoodangust kaugemale ei jõutud, algas Esimene maailmasõda ning 1917. aastal õhiti  hoonekompleksi tähtsamad osad. Alles jäi aga omapärane nimi Viskoosa, mida nüüd  kannab rahvasuus Kõrgessaare alevik.

Kõrgessaare alevik, Hiiumaa vald

Hoone on ehitatud 1900-ndate aastate alguses – selle lasi ehitada üks Kärdla toonaseid kaupmehi Mähle. Kuigi maja on ajapikku näinud mõningasi ümberehitusi, peegeldab selle üldkavatis 20.  sajandi alguse jõukaks saanud provintsikaupmehe ootusi: maja pidi olema ajastule vastavalt  praktiline, mugav ning viitama ka omaniku jõukusele. Nigolas Mähle jõukus tulenes heast läbisaamisest Kärdla vabrikuvalitsusega, kes alevivalitsuse kaudu kontrollis Kärdlas lubatavate  kaupluste arvu. Mähle kaupa peeti kalliks ning ta vastas nurinale kauba kalliduse kohta, et tema  võtab vaheltkasu vähe: ühe kopika pealt ainult ühe kopika. Kuna kauplemine oli alevis kontrolli  all, puudus konkurents ning jõukuse kasv oli garanteeritud. Mähled olid esimesed eestlastest  hiidlased, kes suutsid oma pojad ülikooli saata.
Alguses tegutses maja ühes otsas pood. 1909 rajas Kärdla kaubatarvitajate ühisus Mähle kauplusse ka pagariäri ja väikese leivatööstuse.

Peale Esimest maailmasõda müüdi hoone Kärdla alevile ning seda kasutati pikka aega kohtumajana.

1996. aastast tegutseb majas kultuuri- ja noorsootööd edendav mittetulundusühing Ave Vita.  Mähle maja on 2010. aastast muinsuskaitse all.

Tiigi tänav 21, Kärdla linn, Hiiumaa vald

Suuremõisa paekivist tuuleveski on ehitatud 19. sajandi neljakümnendatel aastatel. Suur puidust tuulik oli mõisal olemas juba 17. sajandil, mis asus tõenäoliselt enam-vähem tänase vareme kohal. Selle tõenduseks on 20. sajandi alguses veski peaukse eest leitud rootsiaegsed mündid. Pole võimatu, et veskis jahvatati sel ajal raha eest vilja ka kohalikele talupoegadele. Paik kannab nime Veskimägi. 20. sajandi alguses tegutses siin aurumasina baasil sae- ja  jahuveski. 1920-ndate aastate teisel poolel ja 1930-ndatel aastatel opereeris veskiga Ahtsig’ite/Avasaarte perekond. 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti. 1960-ndate aastate alguseni oli siin elektriga töötav saeveski. Hiljem kasutati ruume mõnda aega veel väetisekuurina, mille järel jäid kasutult lagunema. Tuulik varises kokku 1976. aasta 26. oktoobri öösel.

Suuremõisa küla, Hiiumaa vald

Puudesse on eestlased alati austusega suhtunud. On usutud, et puudel nagu teistelgi elusolenditel on hing. Erilisemaid puid peeti pühaks ja neilt paluti eestkostet, viies ohvriande. Pühapuudeks on Eestis kõige sagedamini peetud tammesid, pärnasid ja mände. Puu jumaldamisel ei saanud siiski määravaks niivõrd tema liik, vaid kuju, asukoht või seotus mõne tähtsa sündmusega.
Hiiumaal arvati, et Ülendi niinepuu Kõpus ravib nahahaigusi, kui haigelt kohalt  rebida riideräbal ja naelutada see puutüve külge. Hiiu saare teise pühapuu,  Tärkma ohvritamme puhul ei ole teada, mille jaoks ja mismoodi täpselt  ohverdati.
Siinne kliima võimaldab tammel (Quercus robur) elada umbes 700 aasta vanuseks. Eesti kõige vanemad puud ongi tammed. Vanarahvas ülistab nende eakust väitega, et esimesed 300 aastat kasvatab tamm kõrgust, järgmised 300 aastat jämedust ja siis seisab veel 300 aastat niisama. Tärkma pühapuul arvatakse vanust olevat üle 600 aasta. Tema kõrgust on ilmselt piiranud meretuuled- see ei küündi üle 11 meetri. Puu on aga jäme. Rinnakõrguselt (1,3 meetrit) mõõdetuna on ta ümbermõõt veidi üle viie meetri.

Tärkma küla, Hiiumaa vald

28.09.1939 Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepinguga („baaside leping“) pidi Eesti lubama oma territooriumile Punaarmee üksused. Hiiumaal eraldati baasivägede jaoks ligi 80 ruutkilomeetrit. 1941. aasta suveks valmis Hiiumaal kuus rannapatareid – 180 mm Tahkunas, 152 mm Hiiessaares, 130 mm Tahkunas, Ristnas ja Tohvril, 100 mm Pallil. 180 mm kaksiktornidega rannapatareisid ehitati Eestis kolm (Osmussaarel, Sõrve säärel ja Tahkunas). Tahkuna patarei nr 316 koosnes kahest 180 mm kaksik-suurtükiseadmest,  suurtükiblokkide vahe on 500 m. Maa-aluses kahekorruselises suurtükiblokis olid ka kõigi mugavustega eluruumid 55 meeskonnaliikmele. Suurtükiseadme kogukaal oli 375 tonni, laskekaugus 37 km, laskemoonavaru 408 mürsku. Pärast õhkulaskmist 1941. aasta oktoobris valgusid suurtükiblokid vett täis ja on seda tänaseni. Suurtükitornide ülemised osad lõigati 1950. aastate lõpus vanarauaks. Tahkuna poolse bloki kõrval otsapidi maas olnud poolik suurtükiraud tõmmati 2003.  aastal välja ja on eksponeeritud Hiiumaa militaarmuuseumis.
Suurtükkidest u 500 m põhja poole rajati maa-alune kahekorruseline juhtimiskeskus. Juhtimiskeskuse lael on visiiriavaga soomustorn. 1985-1993 paiknes Lõimastus õhukaitse raadiolokatsioonirood. Juhtimispunkt seati sisse rannapatarei varjendis, selle kõrvale rajati riviplats.

Lehtma küla, Hiiumaa vald

Emmaste kivikirikut hakati ehitama 1866, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlblik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisproua krahvinna Brevern de la Gardie. Emmaste kirikus on ainulaadne altaripilt „Ülestõusmine“, mille on maalinud 1900 Tõnis Grenzstein. Emmaste Pastoraadi hooned (peahoone ja abihooned) on rajatud 19.saj. Peahoone on tunnistatud kultuurimälestiseks 1999. Endises pastoraadi peahoones asub täna Emmaste Ambulatoorium. Hoones tegutsevad perearst ja hambaarst. Emmaste Avatud Noortekeskus on rajatud endise pastoraadi abihoonete (kuur+kuur+kelder) asemele.

Emmaste küla, Hiiumaa vald

28.09.1939 Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepinguga („baaside  leping“) pidi Eesti lubama oma territooriumile Punaarmee üksused. Hiiumaal eraldati baasivägede  jaoks ligi 80 ruutkilomeetrit. 1941. aasta suveks oli Hiiumaal valmis 6 statsionaarset rannapatareid.  Tahkuna 130 mm patarei sai lahinguvalmis 1941. aasta oktoobris, vahetult enne seda, kui saksa väed  saare hõivasid. 130 mm suurtüki laskekaugus oli kuni 25 km. Kahurite betoonpositsioonid jäid terveks  ja võeti uuesti kasutusele 1944. aastal. Komandopunkti kõrvale ehitati 1950. aastatel tulejuhtimistorn.  Pärast patarei likvideerimist oli selles laevastiku vaatluspost. Kuna mets kasvas kõrgemaks ja meri  enam hästi ei paistnud, ehitati tornile veel üks korrus peale. Tänapäeval on Tahkuna patarei ehitised  valdavalt hästi säilinud, aga tihedalt metsa kasvanud, seepärast on objektide leidmine ja vaatlemine  raskendatud. Patarei territooriumil tee ääres on 1968. aastal avatud mälestusmärk 1941. aastal hukku-  nud Balti laevastiku meremeestele ja hauakivi kahele 1973. aastal ümbermaetud tundmatule sõdurile.  Mälestusmärgi autor on Leningradist pärit Vitali Navoznõhh, 1941. aasta Hiiumaa lahingutes osaleja,  kes pärast sõda elas Hiiumaal ja töötas kiviraidurina.

Tahkuna küla, Hiiumaa vald

Kassari mõisa, mida on kutsutud ka Saaremõisaks, rajas sellele kohale 1730. aastatel Eestimaa Ülemmaakohtu arhivaar David Johan Gaertner. 1758. aastal said uuteks omanikeks Stackelbergid. See baltisaksa perekond hoidis ja majandas Kassarit 20. sajandi alguseni. Tänaseni on vanast mõisast alles kivist valitsejamaja (1), kus hiljem tegutsenud kooli, raamatukogu ja sidejaoskonna  sulgemise järel toimetab Hiiumaa Muuseum. Mõisale viitavad veel kivist tallihoone (2), kärnerimaja (3), ait (4) ning suur hollandi tüüpi veski  (5). Siin-seal on näha ka kunagist mõisa keskust ümbritsenud paemüüri jäänuseid ja hoonete vundamente.

Kassari küla, Hiiumaa vald

Ristija Johannesele pühendatud Kärdla kirik ehitati aastail 1861-1863 kiiresti kasvava Hiiu-Kärdla Kalevivabriku tööliste jaoks. Raha selleks koguti töölistelt ja omalt poolt toetasid kiriku ehitust vabrikuvalitsus ning ümbruskonna mõisnikud. Pärimuse kohaselt saadi ehitusmaterjali ka hukkunud laevadelt. Kiriku interjöör meenutab Lääne-Eesti uusaegset 3-löövilist kirikutüüpi. Sisustuses väärivad tähelepanu lihtne neogooti altariaed, nikerdkantsel, valgustid, altarimaal “Kristus ristil” aastast 1889 ja Valneri firma orel. 1929. aastal valminud kohmakas neljakandiline puutorn kiriku idaküljel on ehitatud algse avarate kellaluukidega barokselt õhulise viilutorni ümber ja varjab selle tähelepanuväärse ehitise täielikult. Kuni 1926. aastani oli Kärdla kirik Pühalepa abikirikuks. Enne selle kiriku rajamist on Kärdlas eri aegadel olnud kaks pühakoda, mis kumbki pole säilinud.

Posti tn 2, Kärdla linn, Hiiumaa vald

Vahtrepa küla on tüüpiline Ida-Hiiumaa rannaküla. Paikkonnale iseloomulikke õhukese pinnakattega moreentasandikke liigestavad rannavallidega looalad. Muldadest on siin peamiselt paepealsed klibu- ja rähkmullad. Taimkattes on nii lookadastikke, lagedaid looalasid kui ka väiksemaid metsatukki.

Küla põhjaossa jääb Hiiumaa olulisim aluspõhjaline astang Kallaste pank, mille juurde on moodustatud Kallaste maastikukaitseala. Küla on mainitud juba 1564. aastal: Wachterpä by. Nimi tuleneb kahest sõnast: wachter ja by, mis tõlkes võiks tähendada vahiküla. Tõenäoliselt jälgiti keskajal siit Hari kurgu nimelist väina. 19. sajandi keskpaigani oli Vahtrepa tähtis sadamaküla, kust Hiiumaal oli kõige lühem ühendus Haapsalu ja Vormsiga. Vahtrepa sadama olulisus kahanes 19.sajandi teisel veerandil kui maapinna kerkimine oli sadama liiga madalaks muutnud ja uus sadam ehitati naaberkülla Heltermaale. 20. sajandi alguses oli külas 16 täistalu ning 14 vabadikukohta, 3 laeva ja 9 tuuleveskit.

Kallaste panga ümbruses leidub haruldasi taimi, nagu pae-kolmissõnajalg, kaljukress, müür-raunjalg, kaljupuju, põisjalg, karvane naistepuna, tumepunane neiuvaip jmt. Rahvasuus ringleb rohkesti pangaga seotud muistendeid, mis pajatavad vanapaganast, kiriku ehitamisest ning külaelust.

Vahtrepa küla, Hiiumaa vald

1914. aasta oktoobris rentisid Johannes Pomerants, Jaan Tuulik, Aleksander Sergo, Mihkel Vaos ja Toomas Under ühe osa Jausa Siimu talu maadest,  et siia vesiveski ehitada. Varsti oligi jahu jahvatamiseks kõik valmis tehtud ning viljakoormaid liikus Jaussa lähedalt ja kaugelt. Tunniga jahvatas vesiveski viis-kuus 50-kilost kotitäit vilja tanguks, jahuks või püüliks. Juba 1932. aastal tehti esialgsesse omavahelisse lepingusse muudatus, sest osteti juurde saekaater. Tänaseni on säilinud Londonis firma Ruston Proctor & Co Lincoln poolt valmistatud aurumasin. Auru jõul pressiti kohapeal ka tsemendist katusekive,  mida praegugi mitme ümbruskonna maja peal näha võib. 1949. aastal võeti veskihoone koos sisseseadega omanikelt ära ja anti Jausa-Ranna kolhoosile.  Kolhoos pani uuesti käima saeveski, mille jõudluseks oli vaid neli palki tunnis. Veeturbiini ja lokomobiili kasutati 1950.–60. aastatel oma elektri tootmiseks. Juhtmed veeti elumajadeni ning küla sai valgustuse. 1960. aastatel alanud laiaulatuslike kuivendustööde järel jõe veetase langes ning veeturbiini kasutamine osutus võimatuks. Tööd veskis aga jätkusid, masinaid käitati lihtsalt elektri jõul. Omanike järeltulijatele 1990. aastatel tagastatud veskit oli raske korras hoida ja kaasajastada ning 20.–21. sajandi vahetusel selle töös hoidmine lõpetati. Nüüd on Jausa meeste omaaegne vesiveski Hiiumaa tööstusajaloo pärandina huvipakkuv vaatamisväärsus.

Jausa küla, Hiiumaa vald

Jausa lahte suubuva jõe suudmesse tekkis samanimeline küla ilmselt juba tuhandete aastate eest, ehkki kirjalik esmamainimine pärineb 16. sajandist. Küllap oli kalapüük siinsetele inimestele oluline, sest küla nimi arvatakse tulevat kalade jaotamise saarest (Jao-saar). Rannas oli neli paadisadamat veel 20. sajandi alguses. Rikkalikud kalasaagid panid aluse inimeste toimetulekule ja küla kiirele kasvamisele. Täna on tegu kogu saare pikima külaga (ligi 4 km). Varasematest aegadest jutustavad veel telliseahjude asukohad maastikul, aga ka muistsed taluhooned, tuulelipud, vesiveski jms. Jausa koolis, mis lugemiskoolina alustas juba 1795. aastal, on haridust omandanud paljude tuntud meremeeste perede lapsed, teiste hulgas tulevane kirjanik Herman Sergo (1911-1989). Samas õppisid veel kunstnik Mall Sooster-Valk (1935-1976), kunstiteadlane Kaalu Kirme (1928-2020), tantsija Ants Vähejaus (1938-2008), sporditreener ja kohtunik Meinhard Niglas (1932-2007) jt. Jausas on sündinud Eesti kergemuusika üks alusepanijatest, helilooja Paul Tammeveski (1898-1982), laulude “Paula, sul on poisipea“ ja „Üksainus õis“ autor. Ka legendaarse diplomaadi Ernst Jaaksoni (1905-1998) juured on Jausa külas.

Jausa küla, Hiiumaa vald

Selle kandi esimeste elanike perenimest Halte, hiljem Halt ja Haltti on küla oma nime saanud. Kas see tuleb rootsi keelest ja tähendab lombakat või annab kohta siduda kunagise laevade seisu- ja laadimispaiga saksakeelse nimetusega haltestelle, pole tänaseni päris selge. Laevaehitusega sai Haldi laiemalt tuntuks aga alles 19. sajandi lõpus, kui Peeter Koolmeister siin oma esimese aluse nimega „Liide“ valmis ehitas. Hiljem tehti Koolmeistrite poolt samas rannas veel üle kümne puulaeva. Sadam ehitati Halti aga alles 1950. aastate alguses ja sellest sai mõneks ajaks üks olulisemaid kevadise räime vastuvõtmise ja töötlemise kohti Hiiumaal. Aastatel 1961-1992 käis sealt merele peamiselt vaid kalurikolhoosi „Hiiu Kalur“ kõrgelt tunnustatud rannapüügibrigaad. Mitmel järgneval aastal tegutses sadamas Osaühing Haldi,  kes lõpetas 2000 aastal tegevuse kalasaagi üldise vähesuse tõttu. Aivo Härmi eestvedamisel alustati 2016. aastal sadama uuendamist. Edasisi tegevusi veab MTÜ Haldi sadam. 2017. aastal lossiti Haldi sadamas taas ligi 6,6 tonni kala, millest 2,5 tonni moodustas lest ja 1,5 tonni tuulehaug.
Külas on 13 talukohta, kuid püsielanikke neis vaid 20 ümber.

Haldi küla, Hiiumaa vald

Emmastet, varaseimas kirjapildis Emeste, on talunimena  mainitud juba 1564. aastal. Ehkki kohalikud peavad nime  põhjuseks naiste suurt ülekaalu kuna mehed olid merel, on  külanimi arvatavalt tulnud siiski mehenimest Emme või  Emmo. Emmaste nime hakkas kandma ka 18. sajandil rajatud ja Suuremõisast iseseisvunud mõis, mille peahoones  asub praegu kool. Nüüd küla- ja osavallakeskusena tuntud  teede ristmiku ümbrus kandis varem Nõmmeküla nime (esmamaining 1811), kus olid samanimeline kõrts ja koolimaja. 20. sajandi alguses ka seltsimaja ja postkontor. Kivikirik ehitati 1867. aastal Nõmme männikusse, surnuaed küla teise  serva. Mõisa südamest sai 1920. aastal Emmaste asundus,  mis hiljem moodustas keskse Emmaste küla koos Viiterna ja  Nõmmekülaga. 1925. aastal alustas mõisa endises viinavabrikus toimetamist koorejaam, kümmekond aastat hiljem avas perekond Piik keskuses oma väikese võõrastemaja ning õllepoe. Rahvast teenindas tarvitajate ühisuse pood ja arstipunkt. Lisandusid avalik raamatukogu, lasteaed ja mitmed ettevõtted. Sidejaoskonnast on saanud osavallakeskus, kunagisest võõrastemajast Hiiumaa tarbijate ühistu pood ja  erakätes olev toitlustuskoht. Omaaegne ühisuse pood on erastatud, kõrtsihoone hävinud, vanasse pastoraati on raja-  tud perearstikeskus, selle lähedal avas uksed kohalik noortekeskus ning Emmaste Päevatuba.

Emmaste küla, Hiiumaa vald

Sooääre talu, nii oli talu esialgne nimi, ajalugu ulatub vähemalt 200 aasta taha. Praeguse rehielamu vanim osa on XIX sajandi esimesest poolest pärit muldpõrandaga rehetuba, kus elati ja sügiseti vilja kuivatati. Elutuba koos kambritega on ehitatud XIX sajandi teisel poolel.

Talumuuseumi kompleksi kuuluvad veel suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja (endine talu laut). Säilinud on vana salvkaev. Kõigis neis hoonetes eksponeeritakse tööriistu ja endisaegses majapidamises vajaläinud tarbeesemeid. Soera oli XIX sajandi tüüpiline Hiiu saare majapidamine.

SOERA, Palade küla

The history of Sooääre Farm, the original name of the farm, goes back at least 200 years. The oldest part of the current threshing barn is a threshing room with an earth floor from the first half of the 19th century, where people lived and dried their grain in the autumn. The history of Sooääre Farm, the original name of the farm, goes back at least 200 years.

The farm museum complex also includes a smokehouse, a summer kitchen, a barn, a cellar, a barn shed and a dining house (the former farm barn). The old cesspit has been preserved. All of these buildings display tools and utensils used in the household of the past. Soera was a typical XIX century Hiiu island household.

SOERA, Palade küla

The history of Sooääre Farm, the original name of the farm, goes back at least 200 years. The oldest part of the current threshing barn is a threshing room with an earth floor from the first half of the 19th century, where people lived and dried their grain in the autumn. The history of Sooääre Farm, the original name of the farm, goes back at least 200 years.

The farm museum complex also includes a smokehouse, a summer kitchen, a barn, a cellar, a barn shed and a dining house (the former farm barn). The old cesspit has been preserved. All of these buildings display tools and utensils used in the household of the past. Soera was a typical XIX century Hiiu island household.

SOERA, Palade küla

Palade Kivimite Maja muuseum-õppehoone ekspositsiooni toel saad siin põhjaliku ülevaate Hiiumaa maastikest, geoloogilisest minevikust, kivististest, Kärdla meteoriiidikraatrist ja kivimite kasutamisest läbi aegade.
Maja üheks osaks on osaliselt klaasidega ümbritsetud väliõppeklass.

SOERA, Palade küla
Vahva

Ungru kivi asub Ninametsa poolsaarel. Siinne looduskaunis koht meelitas Kõrgessaare mõisarahvast tihti mere äärde aega veetma. Selle tarvis oli neemele ehitatud ka lusthoone. Paviljoni laternate kuma ei jäänud rannaelanikel aga tähele panemata ning kinnitas nende veendumust, et Ungru krahv tegutseb mereröövlina. Arvati, et ta lasi Kõpu majakatule kustutada ja meelitas mööduvaid laevu kursilt kõrvale Ungru kivilt paistva valetule abil. Hiiumadalal karile sõitnud laev riisutud aga paruni meeste poolt koheselt paljaks, heitmata armu ühelegi merehädalisele.

See osa rahvauskumusest on ilmselt tõsi, et kurikuulsa Neckmansgrundi karid kujutasid parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile tihti soodsat tuluallikat. Kõrgessaare mõisa kohustus oli hukkuvatele laevadele appi tõtata ning selle eest maksis riik väärilist tasu. Ungru krahvi tegelik süü seisneski meelevaldses päästetasu määramises, selle ümber olevat alatasa toimunud tumedad sahkerdamised.

Ungru kivisse puuritud aukudesse kinnitatud latern juhatas ehk siiski tagasiteed hädasolevatele laevadele appi sõitnud päästepaatidele…

Ungru

Nelja Nurga Galerii asub Kärdla Keskväljakul vallamajas  ja pakub Hiiumaaga seotud loojate teoseid. Maal, foto, graafika, skulptuur, tarbekunst, disain ja veel mitmed valdkonnad on esindatud, värskelt ja heatasemeliselt. Lisaks kunstidele pakume Hiiumaaga seotud heliloomingut  ja kirjandust.
Galeristideks on loojad ise.
Galerii korraldab näitusi ja jagab infot.
Olemusele vastavalt on galerii  loovas muutumises ja mõtlemises. Ühtteist toimub läbi aasta.

Väljaspool avatud päevi on võimalik galerii külastus kokkuleppel:
Kaja Hiis-Rinne +372 5109255
Helle-Mare Kõmmus +372 5299429
Kalli Sein +372 5032246

Keskväljak 5a, Kärdla linn

Pikk ja valge kivimaja on Vaemla mõisa hoonetest üks väheseid, mis tänaseni püsti ja kasutusel. Hoone ehitati 19. sajandi keskel mõisa heinaküüniks.

Praegu tegutseb siin pereettevõte Hiiu Vill. Masinatest vanimad (villahunt, kraasid ja heide-masin) on toodud Poolast. Selliseid hakati seal tootma juba 1860. aastail. Eeldatavasti on siinsedki 19. sajandist pärit, kuid täpset aastat pole teada. Töötavasse muuseumisse on külastajad aastaringi oodatud.

Ajaloolistel masinatel Hiiumaa lammaste villast valminud lõngast valmistatakse kohapeal ka villaseid kudumeid, need on müügil villavabriku kaupluses.

HIIUVILLA, Vaemla küla

See pole kaubanduskeskus tavapärases mõistes. Siin on mida vaadata ja mille üle mõtiskleda. Kõik väljapandu on kogutud meie oma kodusaare randadelt, varustajatering ulatub maailma kuklapoolele, esindatud on kõik levinumad kaubagrupid ja kõige selle ühisnimetaja on mereprügi.

Loomulikult saab meie kaubamajast ka päriselt üht-teist osta, valik on mitmekülgne, kohati üllatuslik ja kindlasti kordumatu ja see pole kindlasti enam prügi. Siin on koos meie kodumere ja -randade minevik, olevik ja tulevik, meie mere võlu ja valu, hoolimatus ja inspiratsioon, ilu ja inetus.

Kalana küla

Sõru muuseum loodi aastal 1999 proua Milvi Vanatoa eestvedamisel, et koguda ja eksponeerida paikkonna omapärast merekultuuri pärandit ja traditsioone.

Lisaks püsiekspositsioonile ”Taasleitud asjad” on muuseumis mitu ruumi hooajaliste näituste tarbeks. Maja teisel korrusel on seminariruum, kus võimalik korraldada koosolekuid, õppepäevi, erinevaid ümarlaudu ja muid väiksemaid sündmuseid.

Näitusesaalidest avanevad vaated merele ja rannamaastikule ning muuseumitornist saab kunagise piirivalvebinokliga uudistada ka kaugemale.

MUUSEUMI, Pärna küla

Orjaku sadamas asuvas Orjaku külakeskuses saad suvehooajal tutvuda näitustega, soetada kohalikku käsitööd, kasutada avaliku internetipunkti teenust ja küsida turismiinfot Hiiumaa vaatamisväärsuste ning sündmuste kohta.
Külakeskuses on võimalik korraldada õppepäevi, seminare, tähistada perekondlikke tähtpäevi.
Maist septembrini toimub Kassari saarel erinevaid kultuurisündmusi, (sh. Kassari Kultuurineljapäevad), mille raames saab nautida kontserte, loodusmatku, teemaõhtuid…
Orjakust saad minna merele jahtide või kalapaatidege, laenutada aerupaati ja jalgrattaid,
SADAMAS NÄEME!
 
 

ORJAKU SADAM, Orjaku küla

REIGI PASTORAAT AASTAST 1775 on koht, mis on tühi, vaene ja mahajäetud. Siit on maharebitud, ära lammutatud ja minema viidud kõik mis väärtuslik  ja ometi tekib igal hoones viibijal tunne, et midagi on veel alles – midagi, mis annab endast märku, kui kuulata. Laenates Madis Kõivu’lt, ei saa see olla muu, kui “kohavaim” või “kohavaimud” – “Genius Loci”.

2022 näituse “Genius Loci III. Teised 1948. 1986” avamine 01.07.22 kell 17.00.

REIGI PASTORAAT, Pihla küla

Mihkli talu Malvaste külas on suurepärane näide saare põhja osa maa-arhitektuurist. Valdavalt 19. sajandist pärit hoonetes saab külastaja tutvuda kohalike ehitustavade ja majapidamises kasutatud esemetega.
Kuni 1781. aasta väljasaatmiseni elasid talus hiiu-rootslased. Viimased elanikud lahkusid talust 1987. aastal.
Talu avar hoov on ideaalne paik erinevate sündmuste läbiviimiseks, pikniku pidamiseks ja mõnusaks olemiseks. Siin on põnevat avastamist nii suurtele kui väikestele. Lapsi ootab tore mäng, mis aitab avastada muuseumi põnevusi omal käel.

Mihkli, Malvaste küla

19. sajandi esimesel poolel ehitatud maja on Eestis üks vanemaid ja haruldasemaid säilinud alevitüüpi elamuid. Selle maja tagakambris sündis 29. mail 1873. aastal Eesti klassikalise muusika rajaja Rudolf Tobias. Tema isa Johannes oli Käina kiriku köster ja orelimeister.
Ajaloolise köstrimaja väljapanek annab põhjaliku ülevaate helilooja elust ja loomingust. Majamuuseumis näeb 19. ja 20. sajandist pärit mööblit ja muusikainstrumente. Muuseumi õues asuvad ait, kuur-kelder ja Hiiumaale tüüpiline pukk-tuulik. Siit avaneb külastajatele suurepärane vaade linnurohkele Käina lahele.
 

Hiiu maantee 33, Käina alevik

Kassari mõisa paekivist ehitatud valitsejamajas asub püsinäitus „ Elu saarel. Tuli, vesi, õhk, maa.“, mis heidab pilgu hiidlaste elu argipäeva nähtustele ja sündmustele, aga jätab ruumi ka filosoofilistele mõtisklustele ning olulistele pöördepunktidele saare ajaloos. Tuhanded aastad inimese elust on siin esitatud läbi nelja ürgelemendi. Näitus on esemerohke ning lisaks teada-tuntud tarbeesemetele on seal ka mõned päris kaasaegsed kohapeal valmistatud asjad.

Näitust rikastab „4 elemendi õmbluskoda”, kus saab ise proovida ürgelementide toimimist.

Muuseumipoes on lai valik Hiiumaa käsitööd.

 

Kassari küla

Puski Kristuse sündimise kiriku ehitamisega tehti algust 1889-nda aasta suvel. Hiiumaa tolle aja üks kauneimaid pühakodasid pühitseti 1891-nda aasta sügisel.

Natukene rohkem kui sajand hiljem on Puski pühakoda peaaegu varemetes. Kellad on tornist kadunud ja jumalateenistuseks pühakotta koguneda ei saa.Kohaliku kogukonna toel ning Haridusselts Edu eestvedamisel taastatakse Puski Kristuse Sündimise kirikut.

Puski küla

Kärdla kiriku ette on püstitatud mälestusmärk Teises maailmasõjas hukkunud hiidlastele.

Mälestusmärk kujutab sõjast naasnud noormeest istumas ja vaatamas koduküla poole. Temast vaskul on mälestustahvlid lahinguväljadele jäänud sõjakaaslaste nimedega. Need mehed ei saanud kunagi tagasi oma kodudesse – oma naiste, emade ja tütarde-poegade juurde. Temast paremale jääb aga tulevik, see maa, mida tema hakkab taas üleslooma. Ta istub kui elujõel, Toonela jõel, veel hetk enne, kui kodu poole sammuma hakkab. Ta ühendab endas minevikku ja tulevikku. Hiiumaa poiss.

Mälestusmärgi skulptoriks on Elo Liiv.

Posti tänav 2B, Kärdla linn

20. juunil 2014 avati Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi algatusel Ristimäe läheduses Oomäe talukoha naabruses mälestusmärk, mälestuskivi tahvliga ja metallrist kohas, kus 1941. aasta sügisel hukati ning maeti nõukogude terrori ohvrid. Oomäelt on leitud 17 ühishauda ligi poolesaja hukatuga. Tuvastada õnnestus vaid 13. Lisaks kohalikele elanikele oli hukatute hulgas ka nõukogude sõjaväelasi ja madruseid, baaside töölisi, mandrilt evakueerunuid ja kolm Saksa sõjavangi.

Maastiku muutuste tõttu ei ole täna enam täpseid ühishaudade kohti teada.

OOMÄE, Risti küla

Pronkskell – laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt – mingil moel kellatorn… ehkki sümboolne.

Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki. Pronkskellal on lisatud õrnad detailid – 4 lapsenägu igas põhiilmakaares.

Autor: Mati Karmin

Tahkuna nina, Tahkuna küla

Varemed asuvad Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15.-16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941.
Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväästusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt.
Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Kirikul on veel ka ilus park, nagu kohalikud seda nimetavad.
Kultuurimälestiste riiklik register

Hiiu maantee, Käina alevik

Tuletorn asub Ristna põhjaneemel, suhteliselt lähedal Kõpu majakale, mis on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn.
Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell. Tuletorni jalamil on avatud väike söögikoht.
Kultuurimälestiste riiklik register

Ristna tuletorn, Ristna nina, Kalana küla

Eesti, ühtlasi Läänemere ja Baltimaade vanima tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 a tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit. Hiiumaast läks mööda Põhja-Euroopa tähtsaim Ida-Lääne kaubatee ja kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Nii ehitatigi laevade Hiiu madala eest hoiatamiseks Kõpu tuletorn.
Tuletorn ehitati 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36 meetrit ja tuli on merepinnast 102,6 meetri kõrgusel, millest kõrgemal majakatulesid Läänemere ääres ei ole.

KÕPU MAJAKAS, Mägipe küla

Paluküla kirik pühitseti sisse 1820. aastal. See Ungern-Sternbergide hauakabeliks mõeldud sihvakas väike jumalakoda ootab renoveerimist. Nõukogude ajal oli kabel kasutusel laona ja torn vaatluspostina. Kirikutorn on toiminud ka ametliku meremärgina- torni kõrgus on 29 meetrit.

NB! Pildid illustreerivad kabeli kunagist välimust.

KIRIKLA, Paluküla

Hüti külas asus Eesti esimene 1628-1664 töötanud klaasivabrik. Selle võõrkeelne nimi Glashütte andiski praeguseni käibiva kohanime Hüti.
Klaasikoda rajati Jakob De la Gardie eestvõttel. Ettevõtte klaasimeister oli Jost Wentzell, kes rajas 1628. aastal esimese ahju. Uus klaasimeister Pauell Gauwkunkell saabus Rootsist 1634 aastal. Pauell Gauwkunkell rajas Hütti uue klaasiahju, mis jäi Hiiumaa ettevõtte suurimaks ja mida kasutati 1664. aastani, mil klaasikoda tegevuse lõpetas.
Ettevõtte territoorium hõlmas üle 2500 m2 suuruse maa-ala.

Täna on Hüti klaasikoja asukohas klaaspudelitest mälestusmärk.

Hüti küla

Kassari rahvamaja asub Kassari saarel Esikülas. Ühiskondliku hoonena on sel ajaloolisel majal olnud pikk ajalugu, mis ulatub juba 18. sajandi lõppu. See on olnud nii kõrts, kool, vallamaja, seltsimaja kui ka kolhoosi klubi.

Praegu on Kassari rahvamaja külakeskuseks, kus toimuvad näitemängud ja üritused, saab kohalike tegemiste kohta infot küsida ning hoovis on võimalik telkida. Avatud on raamatukogu, kus on eraldi riiul naabruses suvitanud tuntud Eesti kirjaniku Aino Kallase teostega.

KÕRTSI, Esiküla

35 m pikkune 8 m laiune kolmemastiline mootorpurjekas “Ernst Jaakson” (“Alar”) on Eesti säilinud vanalaevadest suurim. Laev ehitati 1937-39. a Hiiumaal Õngu külas. Suurema osa oma elust veetis ta välismaal. Nüüd, peale poolt sajandit on see hiiglane toodud restaureerimistöödeks tagasi Sõru sadamasse Hiiumaal.

Praegu ootab “Ernst Jaakson” huvilisi Sõru sadamas Eesti ainukeses puulaevade restaureerimise keskuses. Külalised saavad lähemalt tutvuda laevaehituse telgitagustega, külastada Sõru muuseumit ja matkata Hiiumaa loodusradadel.

SADAMAHOONE, Pärna küla

Lisaks tuletorni külastamisele tasub Tahkunas ette võtta avastusretki rannikule, künklikule metsamaastikule või militaarobjektidele. Hea sissejuhatuse sellele, mida Tahkunas tähele panna, annavad rannikul paiknevad audiopingid, mis nutiseadme abil jutustavad tuletornist, loodusest ja ajaloost. Esimese pingi leiad tuletorni juurest, järgmised kaks mööda rannikut itta, Lehtma suunas jalutades.

Kui Sul on aega rohkem, võid matka pikendada kaldavees paikneva Tahkuna hiidrahnuni. Sealt metsa kulgedes saad nautida Tahkuna looduskaitseala väärtusi – värvilist sambla ja metsaga kaetud luitemaastikku.

TAHKUNA TULETORN, Tahkuna küla

Hiiumaa Muuseumi peamaja asub 1998. aastast Kärdlas endises kalevivabriku direktorite elamus, mida kutsutakse rahvasuus Pikaks Majaks. 1830.-1840. aastatel ehitatud üle 60 m pikkune hoone on üks selle väikelinna pikimaid puumaju.

Muuseumis on püsinäitus “Lapsepõlves…”, mis keskendub peamiselt väikelastele, kuid põikab juttudes mõnikord ka veidi vanemasse ikka. Kasutatud on Hiiumaa Muuseumi kogudes olevaid lugusid ja esemeid.

Muuseumi galeriides saab vaadata ka väiksemaid vahetuvaid näituseid. Avatud on meene- ja raamatupood, kus on lai valik Hiiumaa käsitööd.

Vabrikuväljak 8, Kärdla linn

Hiiumaa Militaarmuuseum asub endises Tahkuna piirivalve­kordonis. Muuseumi uhkuseks on rannakaitse­suurtükkide raudade kogu – esindatud on 180 mm, 130 mm ja 100 mm suur­tüki­rauad. Väli­ekspositsioonis on soomus­transportöörid BTR-70 ja BRDM-2, ZIL-157, GAZ-66 jt autod, tsiviilkaitse­varjend, piirivalve­kaater, mere­miinid, tankitõrje­suurtükk, piirivalve vaatetorn, radari- ja raadiomastid. Muuseumi peahoones on oma algsel kohal  merevaatlus­radar. Eksponeeritud on suurtüki­mürske ja mürsu­kesti, kiivreid, mütse ja vormi­riietust, side­vahendeid ja tsiviilkaitse varustust.

TAHKUNA KORDON, Tahkuna küla

Orjaku sadamas asuvas Orjaku infomajas saad suvehooajal tutvuda näitustega, soetada kohalikku käsitööd, kasutada avaliku internetipunkti teenust ja küsida turismiinfot Hiiumaa vaatamisväärsuste ning sündmuste kohta.
Maist septembrini toimub Kassari saarel erinevaid kultuurisündmusi, (sh. Kassari Kultuurineljapäevad), mille raames saab nautida kontserte, loodusmatku, teemaõhtuid…
SADAMAS NÄEME!
 
 

ORJAKU SADAM, Orjaku küla

Heltermaa Käsitöömaja on Hiiumaa suurim ja atraktiivseim käsitöö- ja omatoodangu pood Hiiumaa väravas, Heltermaa sadamas, endises kõrtsi hoones. Siit leiate Hiiu käsitöömeistrite loomingut! Poes on kõrvuti vanaemade tehtu, tänapäeva noorte looming ja ettevõtete poolt loodu.

Kõik, mida te siit leiate, on tehtud enamasti Hiiumaal ja hiidlaste poolt. Igas käsitöös on tema tegija hing ja vägi sees.
 

HELTERMAA, Heltermaa küla

Hiiumaa Muuseumi meenepood asub Kärdlas Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas. Poest leiad laias valikus käsitööd ja suveniire Hiiumaa meistritelt, saad osta nii maali- kui klaasikunsti, ehteid, keraamikat ja ka seelikutriibulisi magneteid, lisaks kruuse ning postkaarte. Raamaturiiulitelt leiab suurepärast lugemist Hiiumaa ajaloo-, loodus-, kokandus- ja käsitööhuvilistele, sekka ka ilu- ja koolikirjandust ning lasteraamatuid.
Hiiumaa Muuseumi meenepoe leiad ka Kassari muuseumimajast. Külastage ka meie poodi internetis, internetipoe leiad kodulehe alt. 

Vabrikuväljak 8, Kärdla linn

Hiiumaa käsitöömeistrite pood asub Kärdlas ajaloolises Kalevivabriku vabrikuhoovis. Meie poest leiad unikaalseid käsitöötooteid, Hiiumaa suveniire, hiiumaiseid kehahooldustooteid ja palju muud kaunist oma kodu kaunistamiseks.
Hiiumaa käsitöö on ainulaadne ja kordumatu.

Hiiumaa käsitöömeistrid ootavad Sind külla!

Vabrikuväljak 2, Kärdla linn

Üll kudumipood asub Kärdlas ajaloolisel Vabrikuväljakul armsas kollases meistrimajas, kus kiiretel varrastel valmib aeglane mood. Pärimuse ja värskemate trendide tuules valmivad siin mütsid-sallid, kindad- sokid, kampsunid ja muu, mida heita üll. Siin on pehmete kudumite, vardaklõbina ja tugitooli idüll.
Ja valik on tõepoolest külluslik!

Vabrikuväljak 2/2a, Kärdla linn

Tere tulemast maailma kõige põhjapoolseimale lavendlipõllule!
Lavendlitalu asub Kärdla meteoriidikraatri serval, kivisel ja päikselisel nõlval. Meie pea hektarilisel põllul kasvab 20 000 lavendlitaime, mis pakuvad õitsemisega silmailu juuni lõpust augusti alguseni. Teeme lavendlist põnevaid tooteid näiteks lavendlimoos, maitseaine ja näovesi. Põllu serval tegutsevad 100 000 abilist, kes õitsemisperioodil usinalt lavendlimett korjavad.

Ootame sind külla avatud talude päeval, lõikuspeol ja lõikustalgutel. Muul ajal ja suuremate gruppidega külastamiseks on võimalik kokku leppida eraldi külastusaeg.

Hautselja, Tubala küla

Kärdla sadama hooneteansamblisse kuulunud aitadest on säilinud 1849. aastal ehitatud villaladu, kuhu Kärdla kalevivabrik (tegustses aastatel 1830-1941) ladustas Austraaliast ja Uus-Meremaalt saabunud suured villapallid. Hoone on paekivist ja kaetud lubikrohviga.
Teine sadamaladu on 2-korruseline, samuti paekivist ja lubikrohviga kaetud hoone, kus asus sadamakontor. Hoone ehitati 1849. aastal ning sadamaaidana kasutatud laole on rahvasuus kinnistunud nimeks Viinaladu.
Aidad on vaadeldavad vaid väljastpoolt.

Sadama tänav, Kärdla linn

Ristija Johannesele pühitsetud Kärdla kirik valmis 1863. Kirikuhoone on Kärdlas arvult kolmas.

Kiriku ehitamise mõtte algatajaks olid Emmaste, Suuremõisa ja Putkaste parunid, kes andsid selleks Kärdla parunile 2000 rubla. Vabatahtlikult annetasid ka kalevivabriku töölised ning osa ehitussummast peeti kinni tööliste palkadest. Tüübilt kodakirik, mille läänefassaadi kroonis lahtine kellatorn (ainulaadne Eestis), oli see arhitektuurilt harmooniline.
Kärdla kirik on oma lihtsa ja askeetliku arhitektuuriga stiilne ja kaunis arhitektuurimälestis ning tööliskirikute seas üks ainulaadsemaid.

Posti tänav, Kärdla linn

Kuriste Jumalasünnitaja sündimise kirik on ehitatud maakividest ja kollastest tellistest. Kirikut ümbritseb sammaldunud maakiviaed. Pühakoja ehitajateks olevat olnud kogenud Saaremaa ehitusmeistrid, kes 1888-nda aasta kevadel kirikule nurgakivi paigaldasid.
Kirik pühitseti 1890-nda aastal Jumalasünnitaja sündimise kirikuks. Vastvalminud kiriku kõrvale rajati surnuaed ja ehitati koolimaja ning elamu preestrile.
Kuriste Jumalasünnitaja sündimise kirik on esimene ja ainuke, tänase päevani katkematult tegutsenud õigeusu pühakoda Hiiumaal.

Kuriste küla

Pühalepa kirik on Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal.
19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse.

Huvitav teada:
• Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest
• Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a
• Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel

Suuremõisa küla

Reigist sai iseseisev kihelkond alles 1627 a. Jeesusele pühendatud Reigi kivikiriku lasi ehitada parun O.R.L. von Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja Gustavi mälestuseks. Reigi kiriku suurimaks väärtuseks on tema kunstikollektsioon.

Huvitav teada:
• Reigi nimi on tulnud rootslastelt ja see tähendas nii suitsu kui ka märgutuld.
• Kiriku vastas üle tee asus G. Ernesaksa ooperist “Tormide rand” tuntud Pihla kõrts.
• Õpetaja G.F.Rinne lõi Paciuse viisile Runebergi sõnadest inspireerituna ülistuslaulu Hiiumaale.

Pihla küla

Barokk-stiilis Suuremõisa lossi ehitas 1755-1760 krahvinna Ebba-Margaretha von Stenbock (sünd. De la Gardie).
Krahv Jacob Pontus Stenbock, kes päris mõisa oma emalt, loobus võlgade tõttu 1796.a Suuremõisast ning uueks omanikuks sai parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg, kelle perekonna kätte jäi mõis kuni 1920.a, mil mõisad riigistati ja peahoones alustas tööd kool.

Lossis on mõisa ajalugu tutvustav muuseumituba, kohvik ja suveniiripood. Lisaks kaunile interjöörile ja põnevale ajaloole saab tutvuda Hiiumaa Ametikooli aiaga, inglise stiilis pargiga ning teiste mõisahoonetega. 

Lossi tee 3 LOSSI, Suuremõisa küla

Ürikutes on Suursadamat esmakordselt mainitud Sääre sadamana 1593.a (Serle Ham). Suurem laevaehitusettevõte rajati aga 1680.a paiku hollandlase Erasmus Jacobsoni poolt kuna läheduses paiknesid lubjaahjud, mille toodang läks paljudesse Läänemere sadamatesse. 1848.a ehitati just Suursadamas 358-brutotonnine parklaev “Hioma”, mis oli 19. sajandi keskel Eesti suurim laev. Olgu öeldud ka, et 1854.a purjetas “Hioma” esimese Eesti laevana üle ekvaatori ja ümber Kap Hoorni Vaiksesse ookeani.

Arhidektuurimälestisena kuulub kaitse alla suur aidahoone.

PÜÜNISTE, Suursadam bussipeatus, Suuresadama küla

Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest.
19. sajandi esimesel poolel töötas kabeli juures sealtkandi üks esimesi nn. lugemiskoole. Mänspäe praegune kabel, kolmas sellel kohal, ehitati Emmaste mõisahärra parun Hoiningen-Huene poolt 1908. a. kinnitatud plaani järgi. Ehitajaks ehitusmeister Toomas Koolmeister. 2006. aastal sai kabel uue värvkatte, mis nüüd on täpselt samades kollastes toonides kui sajand tagasi kabeli valmides.

Mänspe küla

Kärdlast voolavad läbi 3 suuremat oja: Nuutri jõgi, Liivaoja ja Kammioja, millele lisandub lugematul hulgal kraave, ojakesi ja niresid. Üle nende vete viivad trummid. Trummi nimetus on laenatud rannarootsi keelest (trumma) ja seda kasutati üle Hiiumaa, tähistades silda, mis on ületatav vankriga. Tänasel päeval on trumm silla nimetusena säilinud vaid Kärdlas ning kõiki trumme tuntakse nimepidi.

Uus tänav 6, Kärdla linn