Kärdla kalmistu

Kärdla kalmistu ajalugu on tihedalt seotud kalevivabriku rajamisega 1829. aastal. Endise rannarootslaste küla asemele tekkis aastate jooksul Kärdla vabrikuasula. Surnuaed, kuhu rootslased oma lahkunuid olid matnud, asus ebasobivas kohas ja likvideeriti. Seda kalmistut meenutab viimasele sinna maetud rannarootslasele Karel Tarningule püstitatud rist praeguses Kärdla Rannapargis. Uus kalmistu rajati Röösna metsa, mille nimi on kujunenud rannarootsi-murdelisest sõnast “rödstensskogen”- punase kivi mets. Oma viimse puhkepaiga on Kärdla kalmistul leidnud paljud kalevivabriku kunagised töölised, meistrid ja mitmesugused ametnikud. Siia on maetud ka rahva seas Vanaparuniks kutsutud esimene vabrikudirektor parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg ja tema kõrgest soost proua. Kärdla surnuaial puhkavad koorijuht Liisa Kuusik, keda kärdlalased kutsusid Laulu-Liisaks ning mitmed teisedki oma nime Hiiumaa ja Eesti kultuurilukku jäädvustanud isikud. Kalmistul asuvad ka Kärdla lähedal tormis hukkunud prikk “Elleni” meeskonnaliikmete ja kapten Abrahamsoni hauad. Õnnetus juhtus 6. mail 1884. a.