Kärdla rannapark

Põlise rannarootslaste küla asemele hakkas 19. sajandi esimesel poolel kerkima vastrajatud kalevivabriku (1829) tööliste asula. “Vabrikusakste” ehk meistrite elamud ehitati rootslaste surnuaia vahetusse lähedusse. Peagi laskis Hiiu-Kärdla Kalevivabriku esimene direktor parun Robert Eginhard von Ungern-Sternberg (1813-1898) rajada kalmistu kohale aia. Endist surnuaeda meenutab 1848. aastal viimasena sinna maetud rootslase Karel Tarningu raudrist.

Paruniaed on nüüdseks laienenud Kärdla Rannapargiks. Kokku 29-st puu- ja põõsaliigist esineb kõige enam vahtrat, saart, jalakat ja kuuske, võõrliikidena ehivad parki punaselehine pöök, lehis, valge mänd ja nulg. Sadama ja Vabrikuväljaku vahele jääb ala, kus kasvab palju sangleppi- Lepakoppel. See on kunagine menukas kontsertide ja suvepidude pidamise paik.

Mere ääres asuv küngas nimega Lubjaahjumägi annab aimu siinsete rannaelanike ühest kunagisest tegevusalast- lubjapõletamisest. Nüüd asub sel kohal 1971.aastal ehitatud populaarne kohvik-restoran “Rannapaargu”.

Veepiiril seisab rändrahn, millesse raiutud horisontaaljooned tähistavad kõrgeimaid veeseise Kärdla ajaloos.

Kärdla rannapargis asub taimi ja ajalugu tutvustav õpperada.