Tuletorniring
Hiiumaad saab avastada mitmel moel: seljakott seljas ringi uidates, giidi juhatusel olulisi paiku läbi sõites või kaardi, reisiraamatu ja internetiinfo abil ise marsruute kokku seades ja avastades. Tuletorniring on üks võimalustest.
Kust selline nimi-tuletorniring? Siin on tegemist ühe vana mõtte värskendamisega.
1990. aastate alguses töötas Hiiumaal vabatahtlikuna rahukorpuslane Douglas Wells kaugelt Nebraskast. Oma elust Eestis on ta kirjutanud raamatu „Jänki seiklused Hiiumaal“. Üheks asjaks, millega ta Hiiumaale jälje jättis, oli viidastatud ja märgistatud objektid ning sinna juurde kuuluv raamat seletustega. Kõik see oli mõeldud piiritsoonist vabaks saanud saarele saabuvatele autoturistidele. Nüüdseks on tulnud uued ja kaasaegsed infotahvlid, kuid raamat on ikkagi jäänud. Tutvustamisele tulevate objektide osas on tehtud pisut muudatusi-kuid idee ise on samuti jäänud. See tähendab seda, et tuletornid oma valgusvihkudega on kui teejuhid ja suunanäitajad Hiiumaa nimelise meresaare avastamiseks.
Teekonnal on järgmised peatused:
Vaata teisi külastusteekondi
Hiiumaa on loodusehuvilise meelispaik. Ligi 70 % saarest on metsa-ala, millest osa on tänaseks juba väga haruldaseks muutunud põlismetsade all. Eestis harvaesinevaid taimi, loomi ja linde võib leida veel ka rannast ning niitudelt. Sadade miljonite aastate vanune meteoriidikraater köidab paljude huvi nagu ka rändrahnud ning kivikülvid. Surveveelised allikad, sügavad karstiaugud ning erilised rannikujärved pakuvad lisaelamusi. Asu teele!
Kõik meist ei sünni meremeheks, kuid mereelust võib väikestviisi osa saada ka maad mööda rännates. Eriti muidugi, kui selleks maaks on Hiiu saar. Milleks ehitati majakaid, kuidas arendatakse sadamaid, millal hakati puulaevade asemel sõitma raudlaevadega ja kas kala meres ikka on? Hoia merega ühendust ja saad temast päris palju teada.
Sadade aastate jooksul oli Hiiumaa põhjaosas valitsevaks keeleks rootsi keel, sest siin elasid rannarootslased. Ise ütlesid nad endi kohta pigem hiiurootslased. Nende suuremad keskused ehk külad olid Reigi ja Kärdla. Kahjuks läks nii, et reigirootslastest saadeti ligi 1000 inimest 1781. aastal teele praeguse Ukraina poole ja Kärdla rootslaste uueks elukohaks 19. sajandi alguses sai kas Vormsi või Noarootsi. Kohalejäänud muutusid aegamööda eestikeelseteks hiidlasteks. Ometi võib veel praegugi näha seda, mida on kerge siduda rootslaste elamisega Dagö ehk Hiiu saarel. Olgu need siis kohanimed, kirikud, talukohad või midagi muud.
Hiiu-Kärdla kalevivabrikule panid 1829. aastal aluse vennad Ungern-Sternbergid. Aastaks 1830 oli omas ajas suur ja uhke villast riiet tootev vabrik Kärdlasse valmis ehitatud. Ettevõte muutus ja kasvas ajaga, kuid ennekõike muutis tööstusettevõte Kärdlat. Väikesest rootslaste külast sai aastatega heakorrastatud töölisasula – praeguse väikelinna eelkäija. Vabrik hävis Teise Maailmasõja ajal 1941. aasta sügisel. Vabriku väljakul ja kogu Kärdlas on aga siiani selgeid jälgi vabrikuajast. Sellele viita nii sel perioodil loodud tänavavõrk kui ka vabriku abiga ehitatud moodsad tööliste majad. Ehkki ettevõte käivitati teadaolevalt Suuremõisas, vendade Ungern-Sternbergide peamises mõisas, soovitame teekonda alustada Kärdlas Vabriku väljakul, seal kui see muutusi kaasa toonud ettevõte asus. Soovi korral astu sisse omaaegsesse vabrikudirektorite elamusse (Pikk Maja), kus asub SA Hiiumaa Muuseum. Seal näed vabriku maketti.