Huviväärsused

Kõpu poolsaarest 9-10 kilomeetrit põhja pool asub kurikuulus Hiiumadal ehk Suurrahu (saksa keeles Neckmansgrund), mille karidel on hukkunud paljud laevad. Juba 15. sajandi II poolel otsis Hansa Liit aktiivselt võimalusi selle ohtliku koha tähistamiseks, kuna Hiiumaa läänerannikust möödus Läänemere tähtis laevatee. Tallinna magistraadil õnnestus siinselt maavaldajalt Saare- Lääne piiskopilt luba maamärgi ehitamiseks Kõppu saada alles 1500. aastal. Asukohaks valiti Kõpu poolsaare (ja tegelikult kogu Lääne-Eesti) kõrgeim, 68 meetrit üle merepinna ulatuv mäetipp, mida hiljem hakati nimetama Tornimäeks. Mitmeid järgnevaid aastakümneid väldanud ehitustöid takistas oluliselt vahepeal Hiiumaale jõudnud katk. On aga teada, et 1531. aastal oli torn oma esialgsel kujul valmis. Ligi 8 meetri laiune ja 20 meetri kõrgune õõnsuseta maamärk oli ehitatud tahumata raudkividest. Pikksilm oli neil aegadel veel leiutamata ning torn pidi olema palja silmaga nähtav mitmekümne kilomeetri kauguselt.

Tuletorniks ehitati Kõpu vana paak ümber alles 1649. aasta sügiseks. Tuld põletati torni otsas lahtisel raudrestil, puude ülesvinnamiseks kasutati vintsi ning tulevalvajad tõusid torni tippu mööda torni väliskülge kulgevat puittreppi. 180-päevase valgustusperioodi jooksul läks tuleroaks ümmarguselt 1000 sülda puitu. Alates 1805. aastast hakati puude asemel põletama kanepiõli. Hiljem ehitati torn kõrgemaks, uude lambiruumi seati üles poleeritud messingist peeglid ja nende ette 25 õlilampi nii, et valgus kolmest küljest merele paiskus ja selge ilmaga kuni 55 versta kaugusele paistis. 1854. aastal hakati torni valgustamisel kasutama petrooleumi ning 1860. aastal vahetati senine peeglitele tuginev süsteem Fresneli dioptriliste prismade ja petrooleum- hõõglambi vastu. Pariisi maailmanäituselt osteti 1900. aastal uus pöörleva optikaga masinaruum. Teise maailmasõja ajal sai majakas kannatada, kuid kohe pärast sõda see taastati, esialgu plinkivana, hiljem pöörlevana. 1963. aastal asendati atsetüleen- gaasivalgus elektriga. Praegune süsteem töötab 1981. aastast.

Kui tuletorn 1810. aastal kroonu haldusesse võeti, järgnes sellele hulk ümberehitamisi. Torni sisse raiuti 69 kõrge astmega trepp. Tänapäevane Kõpu tuletorn on 37 meetri kõrgune, kivitrepile järgneb 48-astmeline puutrepp. Suurim nüüdisaegne ehitustöö majaka juures tuli ette võtta 1980-ndate aastate lõpus, mil varisemisohtlikuks muutunud hoonele valati ümber tugev raudbetoonist “särk”. See kindlustas ehitise, säilitades samal ajal ka torni ajaloolise välimuse.

Kõpu on vanuselt kolmas töötav tuletorn maailmas, Eestis aga konkurentsitult esimene. Hiidlaste jaoks kodusaare sümboliks kujunenud majakast paistab tuli merepinnast 102 meetri kõrguselt hea nähtavuse korral pea 50 kilomeetri (26 meremiili) kaugusele.

Ristnas paikneb Kõpu poolsaare ja kogu Hiiumaa läänepoolseim punkt. Rahvusvahelisel mereteel kurseerivatele laevadele annavad siinse maa lähedusest märku tuletornid Ristnas ja Kõpus. Neist kahest saare meremärgist paistab kaugemale Kõpu tuli, mis on nähtav peaaegu 50 kilomeetri raadiuses. Ristna tuletorni tuli kõrgub 37 meetrit üle merepinna ja on nähtav 17 meremiili (31,5 kilomeetri) kaugusele. Torni enda kõrgus on seejuures 29,5 meetrit.

Ristna tuletorn on monteeritud 1874. aastal Pariisist ostetud detailidest. On teada seegi, et üheaegselt telliti Hiiumaale üksiktarinditena kaks tuletorni, millest Tahkuna oma paigaldati saare kõige põhjapoolsemale neemele 1875. aastal.

Esimeses maailmasõjas sai Ristna tuletorn pommitabamuse 1915. aastal rünnanud Saksa merejõudude lahingulaevade poolt. Viis aastat hiljem, niisiis 1920. aastal, muudeti restaureerimistööde käigus torni ilmet aga tunduvalt. See toestati betoonvöödega, mis ulatuvad kuni teenindusruumini.

Omal ajal oli Ristna tuntud oma udusireeni poolest, mis andis halva nähtavuse korral mööduvatele laevadele ohust märku.

Tuletorni juurde paigaldati 1994. aastal Soome Mereadministratsiooni spetsialistide poolt igati nüüdisaegne satelliitnavigatsiooni (DGPS) tugijaam (satelliitmajakas).

Teatavasti on Tahkuna neem Tahkuna poolsaarel Hiiumaa põhjapoolseim punkt. Kõigile merel mööduvatele alustele annab maa lähedusest märku 1875. aastal sinna paigaldatud malmtarinditest tuletorn. See valmistati Pariisis ja toodi kohale osadena. Samaaegselt telliti Prantsusmaalt Hiiumaa tarvis aga kaks meremärki. Ristna tuletorn püstitati saare kõige läänepoolsemasse punkti 1874. aastal.

Omanäoline on Hiiumaa tuletornilugu: 19. sajandi keskpaigani kasutati saarel ehitusmaterjalina kivi (Kõpu tuletorn); sellele nn kiviperioodile järgnes ajajärk, mil püstitati malmist Tahkuna ja Ristna tule- torn. 20. sajandit seevastu võiks nimetada raudbetooni kasutamise ajajärguks (näiteks Tohvri tuletornid).

Tahkuna mererannas paiknev tuletorn on Hiiumaa kõrgeim 42,6 meetrit. Selle absoluutkõrgus jääb aga siiski alla Kõpu omale, nimelt on viimane 102 meetrit merepinnast. Tahkuna tuli on nähtav 18 meremiili ehk 33 kilomeetri kaugusele merele.

Teise maailmasõja ajal 1941. aasta oktoobris andsid Tahkunas viimaseid kaitselahinguid pidanud punaarmeelased tuletorni jalamil sakslastele alla.

Hiiumaa Biosfääri Kaitseala eestvedamisel püstitati 1995. aastal Tahkunasse tuulegeneraator, mis taasiseseisvunud Eestis on omataoliste seas esimene.

28. septembril 1994. aastal toimus rahuaja suurim katastroof Läänemerel, uppus parvlaev “Estonia ”. Meenutamaks seda traagilist sündmust kujundas kunstnik Mati Karmin Tahkuna neemele õnnetuskohale lähimasse paika Eestis mälestusmärgi “Estonia” hukkunud lastele.

Hiiumaal Kõrgessaares 2023. aastast tegutsev muusikat, teatrit, kunsti ning kultuuri laiemalt ühendav ja kokku toov ideedele avatud keskkond. Meie unistuseks ja sooviks on olemasolevat väärindades luua midagi uut ning pakkuda meeleLahutuse asemel meelePuudutust.

Viscosas sünnivad loovväärtused. Läbi ajaloo – kunstsiiditehasest kalatööstuseni ja sealt kultuuritehasena – on Viscosa olnud inimeste kokku toojaks, nüüd lihtsalt loovate eesmärkide kaudu.

Barokk-stiilis Suuremõisa lossi ehitas 1755-1760 krahvinna Ebba-Margaretha von Stenbock (sünd. De la Gardie).
Krahv Jacob Pontus Stenbock, kes päris mõisa oma emalt, loobus võlgade tõttu 1796.a Suuremõisast ning uueks omanikuks sai parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg, kelle perekonna kätte jäi mõis kuni 1920.a, mil mõisad riigistati ja peahoones alustas tööd kool.

Lossis on mõisa ajalugu tutvustav muuseumituba, kohvik ja suveniiripood. Lisaks kaunile interjöörile ja põnevale ajaloole saab tutvuda Hiiumaa Ametikooli aiaga, inglise stiilis pargiga ning teiste mõisahoonetega.

Sõru merekeskus avati 2006. aastal. Merekeskuse alal paiknevad purjelaev Alar, Alari renoveerimise hall, Sõru merekultuuri muuseum, sadamakõrts, reisi- ja purjelaevasadamad, sadamahoone, pood, ujuvsaun, supelrand ja telkimisplats. Räägitakse, et „hiidlane elab ikka vee peal, kui ta juhuslikult maa peal ei ela“. Rootsi ajal tegutsesid  Saaremaale ülevedajatena Emeste talu mehed Bernth ja Hans. Sellelt talult pärit nimekuju muutus Jakob Pontus Stenbocki rajatud Emmaste mõisa (1779) ja 19. sajandil Emmaste valla nimeks. Emmaste kihelkond moodustati Käina kihelkonnast 1866. Sõru kohanime on kirjalikes allikates nimetatud 1254. Sõrul on olnud kabel ja kalmistu, paadilautrid, sadamakai (1917). Pikemat aega on siin asunud kool, piirivalvekordon, kõrts, viinapood, kino, kalavastuvõtupunkt ja rannapüügibrigaadi kalurite kontor. Rannamaastikku ilmestasid võrkmajad, rannakaevud, tuulikud ja paadilautrid. Tänagi võib siit Tohvri poole sõites imetleda külateelt avanevat merevaadet ja Tohvri liini meremärke (1934). Tohvril on jälgi I ja II maailmasõja aegsetest suurtükipatareidest, kasarmutest ja abihoonetest. Läänemere saarte looduskeskkonna ja kultuuriruumi osa oli hiiu traditsioonilisele elulaadile iseloomulik laevaehitus, meresõit ja kalapüük, hiiu keel ja kombed. Sõru muuseum annab ajaloolise läbilõike merega seotud elustiilist. Enne I maailmasõda oli Emmaste valla meestel üle 55 laeva ja siitkandist on teada üle 153 laevakapteni. Siinsamas rannal seisab kolmemastiline Alar, Eesti mereajaloo unikaalne mälestis. See on haruldane laev, sest enne II maailmasõda Eestis ehitatud puulaevadest on Alar ainukesena tänaseni säilinud. Laeva ehitamiseks toodi männid Õngu Kõrgseljalt, tammed Saaremaalt. Laevameister Peeter Himmisti juhtimisel ehitatud kolmemastiline laev lasti Õngu rannas, Rea karjamaal, 1938. aastal vette. Laeva pikkus on 30 ja laius 7 m, kandejõud  270 t. Laevale pandi 125 hj Rootsi Bolinder-mootor. Alar sõitis maailmameredel kuni 1968. aastani. 1944. aastal põgenes siit üle 700 inimese Rootsi. Nõukogude okupatsiooni ajal jäid hiiu laevaehitajate ja meremeeste dünastiad ajalukku, kuigi Hiiu Kaluri kolhoosi ookeanipüük ulatus Aafrika läänerannikule. Hiiumaa ise oli Nõukogude Liidu piiritsoon ja rannakalureid lubati merele ainult piirivalve erilubadega. Vallakodanike huvi oma kultuuripärandi vastu sai tuule purjedesse 1998.aastal, kui imekombel säilinud Alar Taanist, Hobro sadamast peale poole sajandi pikkust eemalolekut renoveerimise eesmärgil koju tagasi toodi. Täna on endises kolhoosi kalavastuvõtupunkti hoones (1958) sadamakõrts ja paadikuur kontserdi- ja suveürituste paigana. 1999 avati endise Hiiu Kaluri Sõru brigaadi kontori ja külakino hoones muuseum, mis renoveeriti 2006. Muuseumi kollektsioonis on üle 4000 väärtusliku eseme, ajaloolisi laevadokumente, fotosid hiiu meresõitjatest ja kaluritest ning rannaküla argi- ja pidupäevadest, meremeeste loodud kunstiteoseid, nende armastuskirju ja laule. Näitusesaalidest avanevad kujutlusvõimet avardavad vaated merele ja rannamaastikule.

Kärdla sadam rajati kalevivabriku tooraine ja toodangu transportimiseks, kuuludes algselt Hiiu-Kärdla kalevivabrikule. 19. sajandil oli see ainuke väliskaubandusõigusega sadam saarel; ajavahemikus 1849-1944 saare suurima kaubakäibega sadam; 20. sajandi alguses pandi käima reisiliin Kärdla-Tallinn, mis toimis Teise maailmasõja alguseni. 1885. aastal ehitati sadamasse sissesõidu hõlbustamiseks 3 liinimärki – kaks Kärdlasse ja üks Lehtmasse. Sadama kesksemad ehitised olid 142 m pikkune sadamasild ja suured kivist sadamaaidad. Kaup veeti sadamasillalt ladudesse hobustega. Kail oli rööbastee, millel liikusid kaeramootoriga või meeste lihasjõul käitavad kaubakärud. Kärdla sadam hävis Teise maailmasõja lõpus, 1944. aastal. Alates 2011. aastast tegeleb sadama taastamise ja arendamisega SA Kärdla Sadam.

35 m pikkune 8 m laiune kolmemastiline mootorpurjekas “Ernst Jaakson” (“Alar”) on Eesti säilinud vanalaevadest suurim. Laev ehitati 1937-39. a Hiiumaal Õngu külas. Suurema osa oma elust veetis ta välismaal. Nüüd, peale poolt sajandit on see hiiglane toodud restaureerimistöödeks tagasi Sõru sadamasse Hiiumaal.

Praegu ootab “Ernst Jaakson” huvilisi Sõru sadamas Eesti ainukeses puulaevade restaureerimise keskuses. Külalised saavad lähemalt tutvuda laevaehituse telgitagustega, külastada Sõru muuseumit ja matkata Hiiumaa loodusradadel.

Ristija Johannesele pühendatud Kärdla kirik ehitati aastail 1861-1863 kiiresti kasvava Hiiu-Kärdla Kalevivabriku tööliste jaoks. Raha selleks koguti töölistelt ja omalt poolt toetasid kiriku ehitust vabrikuvalitsus ning ümbruskonna mõisnikud. Pärimuse kohaselt saadi ehitusmaterjali ka hukkunud laevadelt.

Kiriku interjöör meenutab Lääne-Eesti uusaegset 3-löövilist kirikutüüpi. Sisustuses väärivad tähelepanu lihtne neogooti altariaed, nikerdkantsel, valgustid, altarimaal “Kristus ristil” aastast 1889 ja Valneri firma orel.

1929. aastal valminud kohmakas neljakandiline puutorn kiriku idaküljel on ehitatud algse avarate kellaluukidega barokselt õhulise viilutorni ümber ja varjab selle tähelepanuväärse ehitise täielikult. Kuni 1926. aastani oli Kärdla kirik Pühalepa abikirikuks. Enne selle kiriku rajamist on Kärdlas eri aegadel olnud kaks pühakoda, mis kumbki pole säilinud.

Pühalepa kirik on Hiiu saare vanim kiviehitis. Kiriku kaitsepühak on püha Laurentius – tuleõnnetuste eest kaitsja ning vaeste ja õnnetute eestkostja.

Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Kirik võlviti 1200. aastate lõpus – 1300-ndate alguses oli hoonel kolm võlvi. Esialgse kiriku mõõtmed olid 9 x 22 m. Pikihoone põhjaküljel ei olnud aknaid. Ehituslaadilt oli Pühalepa algkirik gooti stiilis hoone ning selle ehitamisel oli eeskuju võetud Gotlandilt. Hoone ehitusmaterjaliks oli valdavalt maakivi, välisnurkades kasutati puhtalt töödeldud lubjakivi, väliselt näha olevat soklit ei olnud. Samuti polnud käärkambrit ega torni.

1575. aastal, Liivi sõja ajal Haapsalust lähtunud venelaste rüüsteretke ajal kirik lõhuti.

1600. aastate alguses hoone taastati: ehitati uus võidukaar ja uued viilud, kooriruumis taastati mõigasroietega ristvõlv, pikihoone kaeti endiste võlvide asemel aga puitlaega. Lõunaseina ehitati uus välisuks ja selle ette nelinurkne, niinimetatud naistekoda, mis hilisemate ümberehituste käigus on lammutatud.

1636. aastast on kirikus hilisrenessanss-stiilis kivikantsel, mille on teinud Joachim Winter.

18. sajandi teisel poolel ehitati kirik põhjalikult ümber. See aeg andis tornile, pikihoonele ja koorile praeguse kuju. Põhjaseina raiuti neogooti aknad, koorilõpmik sai suure teravkaarse aknaava. Kirik sai tänapäevase suuruse – 41,5 x 13 m. 1874. aastal sai torn viimase korruse ja neogooti telkkiivri, saavutades praeguse kõrguse 38,1 m.

Kirikuaias asuvad kaks osaliselt säilinud rõngasristi (ainsad Hiiu- ja Saaremaal), üks ketasrist, Suuremõisa lossi rajaja Ebba Margaretha Stenbocki (1704–1775) väike barokne hauakabel, Suuremõisa härraste raidvappidega hauaplaadid ning teised 18. ja 19. sajandist pärit huvipakkuvad hauatähised.

Pärast sõda kasutati kirikut laona.

1993. aastal pühitseti hoone taas kirikuks. Samal aastal paigaldati kiriku koorilõpmiku aknale Valev Seina vitraaž.

Tänapäevase Kõrgessaare valla eelkäijaks võib administratiivse üksusena lugeda Reigi kihelkonda, milline moodustati 1627.a Reigi kiriku juurde. Sama aastat loetakse iseseisva Reigi koguduse algusaastaks, mil kogudus eraldus Käinast. Neist aegadest on oma raamatus “Reigi õpetaja” värvikalt jutustanud kirjanik Aino Kallas. Tollased tegelased ei liikunud ringi küll tänases pühakojas, vaid vanas puukirikus, mis asus Reigi küla maadel. Järgmine, 1690. aasta paiku püstitatud arhitektuuriliselt põneva kesktorniga puukirik ehitati juba kõrgele Pihla mäele. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Koguduse enamiku moodustasid rootslased, mistõttu nõuti ka kirikuõpetajatelt rootsi keele oskust.

Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal.

Ungern-Sternbergidele viitab ka peasissekäigu kohal olev perekonnavapp. Perekonna hauaplats on sealsamas lähedal. Kuigi vapid kõnelevad eelkõige aukandjatest, ei ole kirikus unustatud ka tavalisi töömehi ning ehitajaid. Nende nimed seisavad kõrvuti kirikuhärra ning maaomaniku nimega mustadel tahvlitel altaripildi kõrval.

Reigi kirik on ehitatud uute tavade kohaselt avarana ning valgusküllasena. Hoolikal vaatamisel võib tunduda, et kirikus sees olles seisad suure kummuli pööratud laeva all. Kogu arhitektuur kuulutab ühtehoidmist ja ühtekuulumist. Reigi kiriku suurimaks väärtuseks on tema kunstikollektsioon, milles peaaegu kõik tööd kõnelevad pikemat lugu kui kirik ise ja juhatavad meid tuntud piiblitemaatika kaudu Euroopa kunstitraditsioonide juurde.  Kuidas need tööd kõik kaugesse Reigi kirikusse sattusid, pole päris täpselt teada, kuid osa neist on arvatavalt kinkinud eluga pääsenud merehädalised, teine osa aga kajastab omaaegsete maaomanike maitset või võimalusi. Aastaarv 1899 seinal tähistab viimase suurema remondi aastat, mil üht-teist kiriku värvilahenduses muudeti ning ka tänaseni püsinud altaripilt üles seati.

Senised ülestikku asetsenud altaripildid “Kolgata” ja “Püha õhtusöömaaeg” paigutati  külgseintele. Uueks altarimaaliks seati “Kristus Ketsemani aias”. Põrandaplaatidena võib paekivi kõrval näha kohaliku telliselöövi toodangut.

Kirik võib uhkust tunda ka arvatavalt Hiiumaa päritolu oreli üle. Rahvapärimuses on seda seostatud tuntud Käina köstrite Sakkeustega, olgu küll, et kindlat paberlikku tõendust selle kohta pole teada.

Omaette peatükk Reigi kiriku loos tuleks kokku kirjutada kohalikest kirikuõpetajatest, sest mõne roll kultuuriloos on ulatunud kaugelt üle koguduse teenimise igapäevatöö. Samas on mõni teine neist pigem halva kuulsuse kui ausa jumalateenimisega tuntust kogunud. Viimaste hulka võiks paigutada näiteks Hiiumaa juurtega A. Krolli või ka esimese pastori P. A. Lempeliuse, kelle käsul tema truudust murdnud naine pea maharaiumise teel hukati.

C. Forsmann oli õpetajaks nii ajal, mil Reigi rootslased saarelt ära saadeti, kui ka siis, kui kivikirik sisse õnnistati. Tema teeneteks võib lugeda nii rändõpetajate töölevõtmist kui ka mütsivabriku töölepanemist.

G. F. Rinne näiteks oskas hästi kohalikku keelt, mistõttu sai võimalikuks Soomest kuuldud Paciuse viisile Runebergi sõnadest inspireerituna luua ülistuslaul Hiiumaale. Arvatakse, et Rinne Hiiumaa-laulu sõnu kasutas tulevase Eesti hümni loomisel ka J. V. Jannsen, kes  soome ja rootsi keelt ei osanud.

20 sajandi sõjad ja poliitilised kriisid on õnnekombel kirikut säästnud ja toimivana hoidnud. Nii on täitunud kiriku seinal olev soov “Olgo Jehowa meie Jumal meiega nenda kui ta meie wannematega olnud”.

Kiriku vastas üle tee asusid nii pastoraat kui ka Gustav Ernesaksa ooperist “Tormide rand” tuntuks saanud Pihla kõrts. Pastoraat seisab tühjana, kuid endiselt väärikana, Pihla kõrtsist pole peale kuulsuse aga midagi järel, isegi osa mäest, millel ta asus, on madalamaks lükatud.

Legendid ja lood

Kirik oli ka see koht, kus lisaharidust saadi, eriti lugemise ning laulmise alal. Kord juhtus aga nõnda, et talumees leidis raamatu, mille otstarbest ta ei osanud midagi arvata. Pakkus seda siis küll mõisahärrale, küll teistele. Kõik küsisid, milline raamat välja näeb, on see täis kirjutatud või tühi, on seal pilte sees või midagi muud. Talumees lõi aga muudkui käega ja ütles lõpuks, et pole seal pilte ega sõnu, vaid “seal on örred sees ja pätagad peal kuiumas”. See oli noodiraamat.

Kuriste Jumalasünnitaja sündimise kirik on ehitatud maakividest ja kollastest tellistest. Kirikut ümbritseb sammaldunud maakiviaed. Pühakoja ehitajateks olevat olnud kogenud Saaremaa ehitusmeistrid, kes 1888-nda aasta kevadel kirikule nurgakivi paigaldasid.
Kirik pühitseti 1890-nda aastal Jumalasünnitaja sündimise kirikuks. Vastvalminud kiriku kõrvale rajati surnuaed ja ehitati koolimaja ning elamu preestrile.
Kuriste Jumalasünnitaja sündimise kirik on esimene ja ainuke, tänase päevani katkematult tegutsenud õigeusu pühakoda Hiiumaal.

Vanimaks pühakojaks Emmastes oli Sõru puukabel, mis Emmaste iseseisva kirikukihelkonna tekkimise ajaks 1866. aastal oli tarvitamiskõlbmatuks muutunud. Uue kiriku ehitamiseks eraldas Emmaste mõisa omanik Brevern De la Gardie oma maadest Nõmme männiku, mida nüüd nimetatakse Kirikumännikuks. Immanueli kirik valmis 1867. aastal, esimese pastorina astus ametisse Ferdinand Luther. Kaua aega oli koguduse pastoriks misjonitööga kuulsust teeninud Theodor Embeck.

Emmaste kirik on üks nooremaid luteriusu pühakodasid Hiiumaal. Meremärgina omas ta siinsete randlaste jaoks ka praktilist otstarvet. Kunstiväärtustest on tähelepanuväärseim Tõnis Greinzteini (1863-1916) altarimaal “Ülestõusmine” 1900. aastast.

Omapärane on Emmaste kiriku kellade lugu. Algul oli kirikul kaks kella, mis aga Esimese maailmasõja puhkedes ära viidi ja
ilmselt suurtükikuulideks sulatati. Peale sõja lõppu kogusid ettevõtlikud Emmaste ümbruse elanikud raha ja lasid valada uued.

Harju Tooma Johannes ei soovinud kellade toomise eest muud, kui et tema matustel löödaks tasuta kella. Teise maailmasõja ajal peitsid inimesed kellad ära, kartes eelmiste saatuse kordumist. Nüüdseks on üks neist üles leitud.

Puski Kristuse sündimise kiriku ehitamisega tehti algust 1889-nda aasta suvel. Hiiumaa tolle aja üks kauneimaid pühakodasid pühitseti 1891-nda aasta sügisel.

Natukene rohkem kui sajand hiljem on Puski pühakoda peaaegu varemetes. Kellad on tornist kadunud ja jumalateenistuseks pühakotta koguneda ei saa.

Kohaliku kogukonna toel ning Haridusselts Edu eestvedamisel taastatakse Puski Kristuse Sündimise kirikut.

Esimene kirik Käinas oli puukirik juba katolikuajal. Käina lahes oli siis Tuigu sadam ja meremeeste kaitsepühaku Nikolause järgi nimetati Käina Nikolause kirikuks.

Kivikirik püstitati siia 1492.-1515. aastal Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgese valitsemisajal. See on lääne-saarestiku noorimaid ja omapärasemaid kaskaegseid sakraalhooneid, lihtne gooti stiilis ühelöövilise pikihoonega saalkirik.

Aastail 1859-1860 ehitati kirik põhjalikult ümber: pikihoone lõunasein lammutati ja see avardati uue suure juurdeehitisega kiriku lõunaküljel. Altar paigutati ümber vana pikihoone põhjaseina äärde, kuhu raiuti 2 akent. Peaportaal viidi Baltikumis ainulaadselt uude lõunaseina. Kantsel rajati endise võidukaare külge ning selle tsentraalne asukoht võimaldas luterliku jutluse pidajal olla nähtav ja kuuldav kõikidesse kiriku soppidesse. Uus lõunatiib kaeti plekk-katusega, erinevalt ülejäänud kiriku kimmkatusest. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim.

1941. aasta 14. oktoobril tabas kirikut Saksa süütepomm, mis läbi kooriruumi lae kukkudes põletas hoone varemeiks. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväästusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Käina kirikus jalutades võiks meeles pidada, et selle põrandapinnases on arvukalt haudu. Kiriku eestseisja Putkaste mõisniku Stackelbergide pere ja kirikuõpetajate Hallerite hauad paiknevad kiriku ümber ja sees.

Kiriku ümber on vana surnuaed ehk kirikupark, nagu kohalikud seda nimetavad. Põhjasõjaga kaasnenud katku tagajärjel maeti kirikuaeda massiliselt surnuid.

Säilinud on Olga Gerneti (30.11 1854-23.01 1856) haud raudaias.

Kiriku ees asub kivirist kirjaga Jausa Juhan Jurman ja maadligi aastaarv 1853. See oli helilooja Rudolf Tobiase vanaema Ingli isa.

1949.a rajatud Hiiumaa masina-traktorijaama tõttu suurem osa surnuaiast hävis.

1989.a suvel leiti veetrassi kaevamisel kiriku lõunaukse lähedalt hauakabeli müürijäänused, mis tänaseks on ketiga piiratud. Selles oli 7 luustikku, millest 4 laste omad. Arvatakse neid olevat valdavalt 18. sajandist ja kuuluvad tõenäoliselt kirikuõpetaja Tunderite perele.

Paluküla kiriku püstitasid kohalikud suurmaaomanikud Ungern-Sternbergid 19. sajandi teisel kümnendil. Hoone ehitamise ajast ei ole säilinud ühtegi dokumenti, kuid ehitise elegantne teostus viitab, et kavandajaks oli väljaõppinud ning toonase Saksa arhitektuuriga kursis olev meister. Et hoone oli esialgu plaanitud perekonna hauakabeliks, paikneb kirikuruumi all silindervõlviga, matusekambriks mõeldud kelder. Sellest on tingitud ka hoone ebaharilikult kõrge sokliosa.

Kirik pühitseti sisse 1820. aastal. Matusekiriku plaan kukkus läbi, sest põhjavee tase osutus liiga kõrgeks, ent Kärdla kiriku abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aasta suveni. Hoones oli 100 istekohta.

Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka meremärk – torni kõrgus on 29 m.

1939. aasta suvel, kui Hiiumaale hakati rajama Nõukogude sõjaväebaase, läks Paluküla kirik Vene sõjaväele. Hoonet kasutati laona, tornis oli vaatluspost. Ka pärast Teist maail- masõda oli kirikus ladu, tasapisi hakkas hoone lagunema ja 26. aprillil 1990 põles maha.

Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal.

Arvatakse, et umbes 1690. aastal sõitnud merehädas laev siinkandis karile, kuid meeskond pääsenud õnnelikult maale. Tänutäheks pääsemise eest ehitatud kõrgematele jõududele sellele kohale kabel.

Algselt kuulus Mänspäe kabel Käina kirikukihelkonda. Seoses Emmaste kiriku ehitamisega 1866. aastal tekkis Hiiumaa neljas ja noorim, Emmaste kihelkond.

20. sajandi alguseks oli vana kabelihoone nii lagunenud, et tuli rajada uus. Mänspäe praegune kirik on ehitatud Emmaste kiriku abikirikuna ja sisse pühitsetud 26. oktoobril 1908. aastal.

Emmaste kandi elanike seotust merega läbi aegade näitab ilmekalt meremeeste ja laevaomanike haudade rohkus Mänspäe kalmistul. Tihti on neil haudadel kujunduselemendina kasutatud ankrut või laeva.

Viimse puhkepaiga on siin leidnud mitmed ümbruskonna haridus- ja kultuuritegelased.

Ka Tohvri hooldekodu omasteta eakad maetakse Mänspäe surnuaeda.

Surnuaias on mälestuskivi neljateistkümnele rannakülaelanikule, kelle 12. oktoobril 1941. aastal mõrvasid Saksa dessandi eest taganevad Nõukogude väeüksuslased.

Soonlepa mõis oli Suuremõisa kõrvalmõisaks. 18. sajandi lõpul loodi Soonlepas karjamõis ning valdusi laiendati Lepistu ja Soonlepa külade arvelt. Elanikud olevat pärimuse kohaselt väevõimuga Virumaale, Alutaguse metsa ümber asustatud. Sellele eelneval sügisel olevat nad aga pidanud Lepiku küla kehvadele põldudele vedama mitukümmend koormat mulda.
Erinevalt teistest Suuremõisa kõrvalmõisatest oli siinne veel 1913. aastal rüütlimõis.
Soonlepa härrastemaja on hävinud. Hoonetest on säilinud karjalaudad, tööhobuste tall, sõiduhobuste tall, talliks ümber ehitatud viinaköök ja viinakelder, moonakate maja ja magasiait. Viimati nimetatu on ehitatud 19. sajandi esimesel poolel, teised hooned selles tähelepanuväärses kompleksis aga 19. sajandi keskpaigas või teisel poolel.

Inimkäte poolt Otimäe lähistele kokku kantud ja üksteise otsa kuhjatud kivirahnude juures on nii mõndagi salapärast. Ei ole teada, millal ja miks puhastati paepind, et sellele siis kive vedada ja kas plaanitud töö viidi lõpule või on see praegugi pooleli. Isegi selle kivikuhja nime päritolu ei ole päris selge. Arvatakse, et kunagi ammu kehtis rannarahval kõrgemate jõududega põline kokkulepe, mille kohaselt iga randlane pidi enne pikemat merereisi õnnetuste ärahoidmiseks sellesse kuhja tooma ühe kivi. Algne nimekuju võis nii sel paigal kui ka Pühalepal olla aga hoopis “põhja lõpp”. Nimelt lõpevad siin alad, kus “põhi” on paksude paelademete näol meie jalge all väga lähedal ja algavad toekama mullakihiga alad.
Ühe versiooni kohaselt on kivid kokku kuhjatud tähistamaks muistse Skandinaavia kuninga Ingvari hauda. Selle legendi paikapidavus on tõestamata, küll aga asub Põhilise leppe kividest sadakond meetrit kirde pool rauaaegne kivikalme. On siiski üsna tõenäoline, et siinne kivikuhjatis pärineb suhteliselt hiljutisest ajast. Need kivid võis karistusena või ka lihtsalt põldude puhastamise eesmärgil lasta ümbruskonna talupoegadel kokku kanda üks Suuremõisa kubjastest 18. sajandi lõpus. Tegemist olevat olnud julma eesti soost kupjaga, kel õnnestunud mitmete toimepandud vägivallategude eest kättemaksmisest siiski pääseda.

Kivilabürindid on olnud Eestis iseloomulikuks rannarootslaste elualal. Millal neid rajama hakati ja milline on olnud iga konkreetse labürindi otstarve ja kasutus, pole päris täpselt teada. Labürintide ajalugu ulatub üle maailma tuhandeid aastaid Kristuse-eelsesse aega. Neid on kasutatud viljakusmaagiaks ja mediteerimiseks, mitmesugusteks mängudeks ja loitsimiseks. Labürinte on Eestis ja mujal kutsutud Jeruusalemmaks, Türgi linnaks, Konstantinoopoliks, Peetri mängudeks, hiiglase rajaks jne.
Kootsaare labürindist on teada, et tegemist oli “meremeeste mängudega”. Keegi rootslasest meremees polevat peale laevahukku enam Hiiumaalt ära pääsenud ning ehitanud ühe suure ja kaks väiksemat kivilabürinti kodu mälestuseks. Hiljem olla selles labürindis mängitud salajasi noortemänge, millele ükski täiskasvanu peale ei tohtinud sattuda. Kala- ja meremehed olevat loitsinud rikkalikku saaki ja soodsaid tuuli jms.
1990. aastal uuriti arvatavate väiksemate labürintide asukohta siit sadakond meetrit lõuna pool. Selgus, et kivid olid valmis veetud, labürindid miskipärast aga ehitamata. Labürindi ehitamisaeg pole teada ja oletuslikult võib see langeda ajavahemikku 16.-19. sajand.

Labürint on üks iidsemaid maagilisi märke ja ehitatud riituste kohti inimkonna ajaloos. Maha laotud või joonistatud labürinte on teada mitme tuhande aasta tagant enne Kristust. Labürinte ehitasid ning kasutasid navajo ja hopi indiaanlased, etruskid ja saamid,viikingid ja rannarootslased. Viljakusmaagia, soodsate tuulte ja edukate reiside jms. loitsimise kohast on tänapäevaks saanud lihtsalt mängude ja mõtisklemise koht. Hiiumaa põhja- ja läänerannik oli aastasadu hiiurootslaste asualaks, nõnda on loogiline, et siin leidub ka kivilabürinte. Esimene kirjalik teade Hiiumaa labürintidest on aastast 1844 kui Karl- Ernst von Baer mainib labürinte Hiiumaa põhjatipus.

Tänaseni on säilinud hiiurootslaste aegne labürint Kootsaare poolsaarel. Traditsiooni jätkasid 1964. aastal Kaibaldi külla ehitatud pisilabürindid, mis tehti lastele mängimiseks Kootsarest päritud mäletamise järgi.
1997. aastal asutatud Hiiumaa Kuninglik Karskete Ölutinautlejate Selts võttis üheks omajooneks labürinditraditsiooni taastamise Hiiumaal ja on sellest ajast rajanud 8 kivilabürinti saare eri paikadesse Ristna lõunaninale, Kõpu kirikumäele, Mägipe randa, Sääre randa, Kassarisse, Mihkli muuseumi, Kärdlasse ühele koduõuele ja esimesena muidugi siia- Tahkuna tippu.

1997. aastal ehitatud labürint oli Kootsaare originaali täpne koopia, ometi määras tihedalt külastatav Tahkuna ots labürindile teistsuguse saatuse. Külastajad hakkasid labürinti suurendama ja seega muutus algne klassikaline ringteedega ristspiraal lihtsaks spiraaliks, mille radu nüüd agarasti kõnnitakse ja kive juurde lisatakse. Eriti kaunis pilt avaneb labürindile majaka tipust. Hea rändaja kõnni või sörgi tingimata mööda labürindi radasid keskpunkti, mõtiskle ümbruse ja elu enese üle, kui näed, korrasta kiviridu, tunne end hästi.

Neeluaugud, mida rahvas on tabavalt nimetanud ka kurisuteks ehk kurjadeks suudeks, kujutavad enesest karstivorme. Hiiumaal, eriti selle lõunaosas, on karst üsna levinud. Uuejärve neeluauku ümbritsevates metsades teatakse olevat mitmeid teisigi suuri karstilehtreid.
Karstinähtuse põhjustab mitme teguri koosmõju, tähtsaim neist on aluspõhjakivimi suhteliselt hea lahustuvus vees. Eestis esinevad karstinähtused peamiselt aladel, kus aluspõhjaks on dolomiitsed lubjakivid ja lubjakad dolomiidid.
Vees lahustunud kivimist jäänud tühikute kaudu neeldub pinnavesi maasse. Eriti ilmekad on karstilehtrid(alad) kevadise suurvee ajal. Teatud tingimuste kokkulangemisel võib suurem kogus lumesulamisvett üsna kiiresti karstilehtrist neelduda. See on ka põhjuseks, miks vanarahvas nimetas karstinähtust “kurjaks suuks” ehk kurisuks: näis, nagu oleks kellegi kuri suu augu põhjas vee neelanud. Mõnedes legendides on juttu sellest, kuidas kurisusse neelduv vesi viib kaasa mõne eseme, looma või isegi inimese. Tihtipeale seostatakse siis neeldumise kohta mingi teise kohaga tükk maad eemal, kus vesi jälle maa peale voolab.

Põhiosa oma “elutööst” on Hellamaa tuulik teinud naaberkülas Tempal, kus teda peaaegu 100 aasta vältel teati kui Nauri veskit. 1848.-1849. a ehitatud tuulik toodi 1946. a tema praegusesse asukohta ning seati töökorda.

Kurisoo auku on nimetatud ka Kurisuu, Koolme või Neelme neeluauguks. Nime poolest on siinset kurisut kerge segi ajada Kõrgessaare vallas asuva Kurisu neeluauguga, kuna kumbki asub iseenda järgi nime saanud Kurisu külas. Mõlemal puhul on tegemist ilmekate karstinähtustega.
Hiiumaal esineb karstilehtreid mitmes erinevas paigas. Karstilehtri eelduseks on aluspõhjakivimi suhteliselt hea lahustuvus vees. Lahustunud kivimist jäänud tühikute kaudu neeldub pinnavesi maasse.
Kevadise suurvee ajal koguneb Kurisoo auku lumesulamisveest järveke. Teatud veeseisu juures muutub vee neeldumine eriti intensiivseks ja veesilm karstiaugu kohal kaob maa sisse 10-12 tunniga.
Selline nähtus jättis endistel aegadel inimestele sügava mulje. Legendides kirjeldatakse karstilehtreid kui kurje suid, mis ühes veega võivat neelata nii asju, loomi kui ka inimesi. Rahvasuus lühenes “kuri suu” ajapikku “kurisuks” ning see termin on suuremõõtmeliste karstivormide puhul käibel praeguseni. Kurisoo augu puhul on tegemist suurima kurisuga Hiiumaal, mille pikkus on 100 ja laius 30 meetrit ning sügavus 6-7 meetrit.

Meresõitu Hiiumaad ümbritsevates vetes aitavad korraldada 28 suuremat meremärki ja tuletorni. Need võivad oma olemuselt olla kas hoiatavad, juhatavad või suunavad. Sõru liitsihi tuletornid kuuluvad viimaste hulka. Sõru liitsiht tähistab koos Emmaste liitsihiga Soela väina läbiva veetee telge.
Liitsiht koosneb kahest, mõnikord ka kolmest tuletornist, navigatsioonimärgist või -tulest, mis paiknevad teatud vahemaa järel ühel sirgel. Liitsihi järgi sõitmisel peab meresõitja hoidma tuletornide või märkide sümmeetriateljed ühel ja samal vertikaaljoonel. Sel juhul paikneb laev liitsihi teljel.
1913. aastal püstitati Soela väina Hiiumaa poolsele rannale väina kanali läbimiseks kaks paari puidust sihtpaake: pöördekohast idapoolse kanali läbimiseks Sõru ja läänepoolse osa läbimiseks Emmaste sihtpaagid. 1934. aastal ehitati Sõru paagid ümber tuletornideks. Mõlemad on kahemeetrise läbimõõduga raudbetoontornid. Alumine torn on 11 meetri kõrgune ning selle tule kõrgus merepinnast on 13 meetrit. Alumise torni juurest viib teerada ülemise juurde, mis on 16 meetrit kõrge ja tule kõrgus merepinnast on 18 meetrit.
Emmaste tulepaagid ehitati ümber 1935. aastal, alumine on nüüd samuti ümmargune monoliitraudbetoonist 11 meetri kõrgune tuletorn, ülemine tulepaak on puna ruudukujulise kilbiga 19 meetrine metallsõrestiktorn.

Vaemla mõisa pika ajaloo alguseks võib pidada rootsiaegset maade läänistamist, mil siinsed maad omandas 1576. aastal Rootsi riigi legendaarne väejuht Pontus De la Gardie. Juba 1582. aastast kuulus mõis aga Wachtmeisterite perekonnale ning jäi nende omandusse 165 aastaks. Hiljem on mõisa omanikud suhteliselt tihti vahetunud. Vaemla mõisas on elanud tähelepanuväärseid siniverelisi suguvõsasid, kellele Vaemla mõis on kuulunud.
Kultuuriajalooliselt väärtustab mõisa periood, mil siin viibis ja töötas esimene eestlasest professionaalne kunstnik Johann Köler (1826-1899). Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuna oli ta 1860-1870ndatel aastatel Venemaa keisri tütre suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetajaks. Samaaegselt tegi Köler ka tänuväärset tööd kodumaa heaks, mõjutades oluliselt Eesti rahvuslikku ärkamist.
1863.-1864. aastal Eestis reisil olles külastas Johann Köler ka Hiiumaad, peatudes tolleaegse mõisaomaniku Karl Jakob Rudolf von Gerneti kutsel Vaemlas (samad isikud leiavad kajastamist ka J.Krossi raamatus “Kolmandad mäed”). Kunstnik tegi siin viibides visandeid mitmetele maalidele (“Hiiu naised kaevul”, “Hiiu talumees kirvega”, “Õnnistav Kristus”).
Teinegi tuntud isik Eesti kultuuriloost on lähedalt seotud Vaemla mõisaga. Siin sündis ja kasvas helilooja, koorijuht ja muusikapedagoog Ado Velmet (Adolf Villmann 1910-1974), kuid nii tema sünni- kui noorpõlvekodu on hävinud.

Praegu ligi 70 elanikuga küla paikneb umbes 24 ruutkilomeetrisel alal, mille loodust muudab vaheldusrikkamaks asumine Kärdla meteoriidikraatri serval. See oli sobiv paik asustuse tekkeks juba kahe-kolme tuhande aasta eest, millele viitavad piirkonnast juhuleidudena saadud venekujulised kivikirved. Kirjalik esmamaining nimekujuga Twbbesälke pärineb aastast 1564. Peagi võeti kasutusele nimi Tubaselja ja alles 20. sajandist alates Tubala. Asukoht kiirestikasvava Kärdla lähistel tõstis küla elanike arvu ning eneseteadvust. Võib-olla suurendas seda viimast ka pärimus tähtsast vaiast, mis kogu Hiiumaad mere põhjas kinni hoiab. Igal juhul hakati siinseid inimesi naabrite poolt ehthiidlasteks kutsuma. Rändajate tähelepanu äratab muidugi maantee lähedal asuv Hiiumaa suuruselt kuues rändrahn ja kaks kaunist tuulikut. Teest kaugemal olev tuulik on hoolikalt restaureeritud 1886. aastast pärit Allika ehk Tubala tuuleveski, teine, pisut noorem, 1903. aastast pärit Tõnise tuulik.  Hea on teada, et 1960. aastatel tegutses külas elektripostide immutamise ettevõte ja 2013. aastal valmis just Tubalal keraamikutele suurt huvi pakkuv anagama põletusahi. Külas asub aastakümneid tegutsenud Katri külalistemaja, selle lähistel Hautselja talus hakkab silma Eesti suurim ja üks maailma põhjapoolsemaid lavendlipõlde.

Pühalepa kirikukõrtsi varemed on ilus näide vanast tavast, mille järgi asus otse kiriku vastas kõrts.  Hoonet on mainitud juba 1529. aastal, aga tõenäoliselt pärineb see veelgi varasemast ajast. Kõrts on rajatud Ida-Hiiumaa kunagisele olulisimale ristteele: lõunapoolne tee viis kiriku ja mõisa kõrvalt saare lõunaossa, põhjapoolne haru Vahtrepa sadamasse, idapoolne Valipe ja Sarve poole ning läänepoolne tee Suuresadamasse ja selle taga asuvatesse küladesse. Aja jooksul kandus risttee mõisa juurde,  tänasel päeval on suur teede jagunemise koht kõrtsi varemeist pool kilomeetrit ida pool Vahtrepa teeristis. Kõrtsihoone mõõtmed olid üsna tähelepanuväärsed: pikkus 37,5 m, laius 14,7 m, (hoone kogupindala  552 m²). Pärast Pühalepa mõisa põlemist 16. sajandi lõpus oli kõrtsis ajutiselt Hiiumaa foogti asukoht. 17. sajandi alguses on kõrtsist saadav tulu läinud kirikhärrale. Suurema osa oma eksisteerimise ajast kuulus  kõrts aga Suuremõisa mõisale, mille üheks sissetulekuallikaks oli ka suurejooneline viinapõletamine ja  viinaäri Vene kroonuga – hiilgeaegadel tootis mõis 22 vaati viina nädalas. Mõisal oli 12 kõrtsi, nüüdseks on säilinud üksnes Pühalepa kõrtsi varemed. Kõrtsi viimane suurem ümberehitus oli 19. sajandil, viimane väiksem kohendamine 1930. aastail. Siis sai kõrtsituba puitpõranda ning suured aknad. Suure kõrtsitoa nurka jäi köök, kõrtsitoa taga oli kaks  kambrit. Kõrtsipidamine lõpetati 1930. aastate lõpus. Teise maailmasõja ajal oli Saksa vägedel siin raviasutus. 1956. aastani kasutati vana kõrtsimaja eluhoonena, seejärel jäi maja tühjaks ja lagunes.

Esimene Suuremõisa jõge ületav kivisild on rajatud 19. sajandi alguses. Suuremõisa jõgi on 16 km pikk ja jõe valgala moodustab 62,4 km². Toonane sild oli kolme paekivist kaarvõlviga suurejooneline rajatis ja kooskõlas kogu mõisaansambliga. Suure silla mõneti  väiksem, samuti kolme kaarvõlviga paariline, asus kilomeetri jagu jõesuudme pool. 1931. aastal asendati Suure silla lagunev keskmine võlv graniitkivitaldmikele toetuva 6,5 meetrise raudbetoonist sildega. Kõrval asetsev uus sild koos uue maanteega on ehitatud 1973. aastal.

Tere tulemast Kalana jahisadamasse – Hiiumaa uusimasse jahisadamasse, mis avati 2023. aasta mais! Kui otsite suurepärast sihtkohta mereäärseteks seiklusteks ja lõõgastumiseks, siis Kalana jahisadam on ideaalne valik.

Meie sadam pakub teenuseid nii kaluritele kui ka teistele meresõitjatele. Kalurite kais on 14 kaikohta, see on suurepärane koht kalastamiseks ja mereeluga seotud tegevuste nautimiseks. Tavakai pakub 12 mugavat kaikohta, kuhu saab silduda nii purjejahtide kui ka mootorpaatidega.
Lisaks kaunile mererannale ja headele jahisadamateenustele on meil veel midagi erilist pakkuda. Kalana jahisadama südames asub Kalana ÄÄR, kus saate nautida maitsvaid roogasid ja tunda end merekultuuri keskel.

Pärast päeva veetmist mere ääres on meie sadamas võimalus lõõgastuda ja lõõgastuda täielikult. Kalana Puhkeküla pakub sauna ja pesemisvõimalusi, et saaksite end pärast mereseiklusi mõnusalt värskendada. See on suurepärane võimalus taastuda ja hellitada ennast pärast päeva veetmist merel.

Tulge külastage Kalana jahisadamat Hiiumaal ja avastage selle lummav ilu ning külalislahke õhkkond. Olgu teie eesmärgiks kalapüük, paadireisid või lihtsalt mereäärse ilu nautimine, Kalana jahisadam pakub teile kõike seda ja rohkemgi!

Sadam on rajatud peale 1924. aasta Salinõmme karjamõisa maade taludeks jagamist. Kohalikus toponüümikas asub Salinõmme sadam Kasuklaiul.

1925. aastal loodi Salinõmme Kalurite Ühistu. Talude rajamine ja kalapüügivahendite hankimine neelas niigi väheseid ressursse ning esialgu piirduti poolsaarel paatide rannale tõmbamiseks vaid lautrikohtade korrashoidmisega. Esimeste põhjalikumate Salinõmme sadama rajatiste ehitamiseni jõuti aastatel 1942-1943, mil tehti kärgkastidele toetuv randumissild ja kalakokkuostu hoone. Aastatel 1942-1949 kuulusid Salinõmme kalurid Lõuna-Hiiumaa Kalurite Ühistusse. Ühistu lõpetades anti varad, sealhulgas Salinõmme sadam, üle vastloodud kalurikolhoosidele „Nõukogude Kalur“. Kolhoosiajal (1957) tehti sadamasillale kapitaalremont ja ehitati kalurite maja, mida laiendati 1972. aastal. Samal ajal (1957) ehitati ka esimene kalatsehh. 1959. aastal ehitati uus kalakombinaadi tsehh, uus kalavastuvõtu sild ja punastest tellistest püssiputka.

14. märtsil 1961 ühendati väikesed kalurikolhoosid üheks suureks kolhoosiks „Hiiu Kalur“ ja Salinõmme sadam läks uue kolhoosi all tegutseva Salinõmme püügibrigaadi käsutusse (1971.-st nimega Väina  brigaad). 1968 ehitati jääkelder. 1969 laiendati ja süvendati sadamaala ning rajati uus puitkai.

1974 rajati kalurite sadama kõrvale puhkesadam, millel on 30 meetri pikkune puitkai ja omaette sadamahoone.

1983 rajati kalurite sadamasse püünisekuur. 1986-1987 püstitati valvuri maja ette merel viibivate kaluritega sidepidamiseks raadiosideaparatuuriga raudtorn. 1989 rajati betoonkai. 1993 moodustati Salinõmmes Väina Kaluritalude Tulundusühistu, kes omandas ka suurema osa Salinõmme sadamast.

2006. aastal ehitati uus betoonist slipptee ja tehti sadama süvendustöid. Salinõmme sadama keskmine sügavus on 1,0- 1,5 meetrit.

Käina kirik rajas Selja külla väikese mõisalaadse majapidamise, kuhu paigutati elama kirikuõpetajate lesed ja teised pastoriperede eakad ning hoolt vajavad liikmed. Seda kohta tuntigi rahva hulgas Seljamõisa ehk leskede maja nime all. Kaartidel oli koht märgitud juba 18. sajandil. 20. sajandi alguses jäi maja tühjaks ning sinna asus oma pere ning teenijatega elama Käina esimene arst, 1895. aastal Aadma mõisas tööd alustanud dr Arthur Norman. Maja põhjapoolsesse otsa ehitati peagi uued arsti vastuvõturuumid. Dr Normani lahkumise järel 1937. aastal töötasid Seljal enne II Ms veel dr. Rimscha ning dr. Kaljas. 1940. aastate lõpus kujundati arstipunktist 10 voodikohaga maahaigla, mille juures oli ka sünnitusosakond. Kümmekond aastat hiljem võttis dr. Endel Türi haiglas kasutusele ravimuda protseduurid, millega oli poole sajandi eest algust teinud juba dr. Norman. Mudaravi kasutati seal aastani 1962. Selja Maahaigla suleti 17. juulil 1985, sest Käinas sai valmis uus moodne ambulatooriumihoone. Kunagine leskede maja lammutati aastail 1989-90, selle omaaegset kõrgelt hinnatud iluaeda meenutavad veel vaid kevadel õitsevate märtsikellukeste ja metstulpide väljad.

Kõpu (varem Dagerort) nime kannab 21 km pikkune poolsaar Hiiumaa lääneosas. See nimi on saanud tuntuks aga ennekõike Eesti vanima tuletorni järgi, mida hakati ehitama Hiiumaa kõrgeimale mäele juba 16. sajandi alguses. Samanimelise küla kohta pärinevad esimesed kirjalikud teated 1565. aastast, inimasustuse jäljed ulatuvad seevastu tuhandete aastate taha. On leitud 15 kiviaja asulakohta, millest osa ka Kõpu küla maadel. Sealt on välja tulnud mitu kivikalmet ja lõkkeaset, luust nooleotsi, muinaspõldude jäänuseid, rauatöötlemise koht jms. Tänase Kõpu küla tekkimise üheks põhjuseks on peetud eluasemete loomise vajadust tuletornivahtidele ja teenistujatele. Ka 17. sajandist teadaolevat, tänaseks hävinud väikest Kõpu mõisa siinsamas lähedal on seostatud tuletorni inspektoritega. 1917. aastaks oli külas juba 32 talu, 1959. aastal 130 põliselanikku, 2019. aastal aga vaid 43. 1873. aastal ehitati Kõppu esimene kool, millel on olnud mitmeid erinevaid nimesid ja õppevorme. Nüüd asuvad kooli hoonetes nii noortekodu kui avatud pansionaat eakatele. Külatee ääres 1933. aastal valminud nelipühilaste palvemaja võeti paarkümmend aastat hiljem kasutusele rahvamajana, siis kaupluse ning hiljem eramajana. Külatee ääres püüab endiselt pilku Hiiumaal üsna haruldane külakaev koos selle juurde ehitatud pritsikuuriga (hiljem pesurulli kuur).

Käina kalmistu on rajatud peale 1772. aastat, kui Katariina II ukaasiga keelati matmine kiri-  kutesse ning kirikuaedadesse. Seni kasutusel olnud Käina kirikuaed suleti matmisteks ja  asutati uus kalmistu, kirikust ca 1 km kaugusel. Esimene matus Käina kalmistul toimus tõenäoliselt 1850. aastate alguses, kuid vanim säili-  nud hauatähis kannab daatumit 1855. Tegemist on kalmistu loodeosas asuva kiviristiga (1),  millel on tekst: Siin muldas maggab
Kadrina Jakobson
Sündind 1790 aastal
Laulatatud 1808 aastal
Surnud 24tamal Mais 1855. Keik Temma murre vaew ning piin
On önsa otsa sanud siin
Ta kandis risti ilma peäl
On surnud ellab siski veel

Esimesed köstrid asusid Käina kiriku juures ametisse juba 17. sajandil. Köstrikoht sarnanes esialgu tavalisele aitade, lautade ja rehielamuga Hiiumaa talule. Mandrilt 1830. aastatel siia tööle kutsutud köstrile ehitati aga juba uus alevitüüpi elumaja. Samast või isegi varasemast ajast pärineb ka õue keskel olev kivist kelder. Alates 1930. aastatest kirikule enam köstreid ei palgatud ja maja oli kasutusel tavalise elamuna. 1948. aastal asutatud kolhoosi “Käina Säde” juhtkond võttis vastu otsuse kohandada köstrimaja õuel asunud vana rehielamu ümber  ühismajandi sigalaks ja kanalaks. 1950. aastatel plaaniti kõik hooned lammutada, kuid mõte ei teostunud ja 1959. aastal kinnitati elumajale tahvel, mis ütles, et tegu on helilooja Rudolf Tobiase sünnimajaga. 1973. avati samas tema elu ning loomingut tutvustav muuseum. Puust ait, mis on siia üle toodud Rootsikülast juba muuseumirahva poolt, sarnaneb köstrikoha omaaegsele aidale, mis nagu rehielamugi olid ajaga hävinud. Ka tuulik, mille esialgne asukoht oli Käina lahe äärsel karjamaal, on asendatud Emmaste Ole külast pärit veskiga alles 2003. aastal.

Vanim kirjalik märge Õngu (ka Öinigu, Ennige jms) küla kohta pärineb aastast 1583. Külast voolab läbi samanimeline oja, mis suubub paisjärve kaudu Mardihansu lahte. Juba 16. sajandil töötas sellel vesiveski. 1990. aastal rajati sama koha lähedale kalakasvatus ning korrastati paisjärv. Veskiteenust, küll mitte enam vee jõul toimivat, pakuti külas veel 20. sajandi keskelgi. Praegu asub siin vaatamisväärsusena üks saare väiksemaid tuulikuid. Ajaga kujunes Õngust tüüpiline Hiiumaa rannaküla, kust sirgus nimekaid meremehi ja laevaehitajaid nagu Hanslepad, Vanaseljad, Timmelmannid, Engsod jt. Küla rannas oli aastaid puidu väljavedamiseks mõeldud laadimisplats.

Aastatel 1937-1939 ehitati Õngu külas 35 m pikkune kolmemastiline mootorpurjekas „Alar”, mis on Eestis tehtud vanadest tänaseni säilinud puulaevadest suurim. Sellest külast pärit Ingel Timmelmann-Pork (1855-1937) on andnud aga Hiiu nime Tallinna Nõmme linnaosa asumile.

Praegu köidab külas tähelepanu männimetsas paiknev liigirikas rododendroniaed (eravaldus), kus kasvab muidki haruldasi taimi. Enne viimast sõda tegutsenud baptistide palvemaja hoone on ära veetud, kuid kohaliku ehitaja  August Lundi (1890-1969) poolt 1930. aastatel projekteeritud ja ehitatud perekond Vanaselja elumaja nagu mitmed teisedki vanemad küla ehitused on taastatud või korras hoitud.

Hoone on ehitatud 1900-ndate aastate alguses – selle lasi ehitada üks Kärdla toonaseid kaupmehi Mähle. Kuigi maja on ajapikku näinud mõningasi ümberehitusi, peegeldab selle üldkavatis 20.  sajandi alguse jõukaks saanud provintsikaupmehe ootusi: maja pidi olema ajastule vastavalt  praktiline, mugav ning viitama ka omaniku jõukusele. Nigolas Mähle jõukus tulenes heast läbisaamisest Kärdla vabrikuvalitsusega, kes alevivalitsuse kaudu kontrollis Kärdlas lubatavate  kaupluste arvu. Mähle kaupa peeti kalliks ning ta vastas nurinale kauba kalliduse kohta, et tema  võtab vaheltkasu vähe: ühe kopika pealt ainult ühe kopika. Kuna kauplemine oli alevis kontrolli  all, puudus konkurents ning jõukuse kasv oli garanteeritud. Mähled olid esimesed eestlastest  hiidlased, kes suutsid oma pojad ülikooli saata.
Alguses tegutses maja ühes otsas pood. 1909 rajas Kärdla kaubatarvitajate ühisus Mähle kauplusse ka pagariäri ja väikese leivatööstuse.

Peale Esimest maailmasõda müüdi hoone Kärdla alevile ning seda kasutati pikka aega kohtumajana.

1996. aastast tegutseb majas kultuuri- ja noorsootööd edendav mittetulundusühing Ave Vita.  Mähle maja on 2010. aastast muinsuskaitse all.

Kassari mõisa, mida on kutsutud ka Saaremõisaks, rajas sellele kohale 1730. aastatel Eestimaa Ülemmaakohtu arhivaar David Johan Gaertner. 1758. aastal said uuteks omanikeks Stackelbergid. See baltisaksa perekond hoidis ja majandas Kassarit 20. sajandi alguseni. Tänaseni on vanast mõisast alles kivist valitsejamaja (1), kus hiljem tegutsenud kooli, raamatukogu ja sidejaoskonna sulgemise järel toimetab Hiiumaa Muuseum. Mõisale viitavad veel kivist tallihoone (2), kärnerimaja (3), ait (4) ning suur hollandi tüüpi veski (5). Siin-seal on näha ka kunagist mõisa keskust ümbritsenud paemüüri jäänuseid ja hoonete vundamente.

Vahtrepa küla on tüüpiline Ida-Hiiumaa rannaküla. Paikkonnale iseloomulikke õhukese pinnakattega moreentasandikke liigestavad rannavallidega looalad. Muldadest on siin peamiselt paepealsed klibu- ja rähkmullad. Taimkattes on nii lookadastikke, lagedaid looalasid kui ka väiksemaid metsatukki.

Küla põhjaossa jääb Hiiumaa olulisim aluspõhjaline astang Kallaste pank, mille juurde on moodustatud Kallaste maastikukaitseala. Küla on mainitud juba 1564. aastal: Wachterpä by. Nimi tuleneb kahest sõnast: wachter ja by, mis tõlkes võiks tähendada vahiküla. Tõenäoliselt jälgiti keskajal siit Hari kurgu nimelist väina. 19. sajandi keskpaigani oli Vahtrepa tähtis sadamaküla, kust Hiiumaal oli kõige lühem ühendus Haapsalu ja Vormsiga. Vahtrepa sadama olulisus kahanes 19.sajandi teisel veerandil kui maapinna kerkimine oli sadama liiga madalaks muutnud ja uus sadam ehitati naaberkülla Heltermaale. 20. sajandi alguses oli külas 16 täistalu ning 14 vabadikukohta, 3 laeva ja 9 tuuleveskit.

Kallaste panga ümbruses leidub haruldasi taimi, nagu pae-kolmissõnajalg, kaljukress, müür-raunjalg, kaljupuju, põisjalg, karvane naistepuna, tumepunane neiuvaip jmt. Rahvasuus ringleb rohkesti pangaga seotud muistendeid, mis pajatavad vanapaganast, kiriku ehitamisest ning külaelust.

Selle kandi esimeste elanike perenimest Halte, hiljem Halt ja Haltti on küla oma nime saanud. Kas see tuleb rootsi keelest ja tähendab lombakat või annab kohta siduda kunagise laevade seisu- ja laadimispaiga saksakeelse nimetusega haltestelle, pole tänaseni päris selge. Laevaehitusega sai Haldi laiemalt tuntuks aga alles 19. sajandi lõpus, kui Peeter Koolmeister siin oma esimese aluse nimega „Liide“ valmis ehitas. Hiljem tehti Koolmeistrite poolt samas rannas veel üle kümne puulaeva. Sadam ehitati Halti aga alles 1950. aastate alguses ja sellest sai mõneks ajaks üks olulisemaid kevadise räime vastuvõtmise ja töötlemise kohti Hiiumaal. Aastatel 1961-1992 käis sealt merele peamiselt vaid kalurikolhoosi „Hiiu Kalur“ kõrgelt tunnustatud rannapüügibrigaad. Mitmel järgneval aastal tegutses sadamas Osaühing Haldi,  kes lõpetas 2000 aastal tegevuse kalasaagi üldise vähesuse tõttu. Aivo Härmi eestvedamisel alustati 2016. aastal sadama uuendamist. Edasisi tegevusi veab MTÜ Haldi sadam. 2017. aastal lossiti Haldi sadamas taas ligi 6,6 tonni kala, millest 2,5 tonni moodustas lest ja 1,5 tonni tuulehaug.
Külas on 13 talukohta, kuid püsielanikke neis vaid 20 ümber.

Kärdla kiriku ette on püstitatud mälestusmärk Teises maailmasõjas hukkunud hiidlastele.

Mälestusmärk kujutab sõjast naasnud noormeest istumas ja vaatamas koduküla poole. Temast vaskul on mälestustahvlid lahinguväljadele jäänud sõjakaaslaste nimedega. Need mehed ei saanud kunagi tagasi oma kodudesse – oma naiste, emade ja tütarde-poegade juurde. Temast paremale jääb aga tulevik, see maa, mida tema hakkab taas üleslooma. Ta istub kui elujõel, Toonela jõel, veel hetk enne, kui kodu poole sammuma hakkab. Ta ühendab endas minevikku ja tulevikku. Hiiumaa poiss.

Mälestusmärgi skulptoriks on Elo Liiv.

20. juunil 2014 avati Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi algatusel Ristimäe läheduses Oomäe talukoha naabruses mälestusmärk, mälestuskivi tahvliga ja metallrist kohas, kus 1941. aasta sügisel hukati ning maeti nõukogude terrori ohvrid. Oomäelt on leitud 17 ühishauda ligi poolesaja hukatuga. Tuvastada õnnestus vaid 13. Lisaks kohalikele elanikele oli hukatute hulgas ka nõukogude sõjaväelasi ja madruseid, baaside töölisi, mandrilt evakueerunuid ja kolm Saksa sõjavangi.

Maastiku muutuste tõttu ei ole täna enam täpseid ühishaudade kohti teada.

Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kel lest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.

Parvlaev Estonia vrakk asub koordinaatidel 59° 22´ 54” N, 21° 41´ 0” E , umbes 22 miili kaugusel Utö saarest (157° kraadi edelas).  Sügavus laevahuku paigas on 70–80 m.

Parvlaev Estonia uppumine oli suurim õnnetus Balti merel peale sõdu. Õnnetuse ohvrite hulgas oli inimesi 70 eri rahvusest.

Laevahuku uurimise rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult  seotud rambi, mistõttu vesi pääses autotekile.

Laeva vöörivisiir asus ametivõimude teatel vrakist umbes ühe miili kaugusel lääne pool. Õnnetuse põhjuste uurimiseks tõsteti visiir  1994. aasta pinnale ning viidi Soome Hankosse. 1999. aastal andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ning see viidi  Rootsi Södertälje sadamasse. Sealt viidi vöörivisiir 2002. aastal viidi Muskö saarele Rootsi mereväebaasi.

Estonia oli Eesti reisiparvlaev, mis ehitati 1980. aastal Meyer Werfti laevatehases Papenburgis Saksamaal. Laeva varasemad nimed olid  Viking Sally (1980–1990), Silja Star (1990–1991) ja Wasa King.

Eesti Merelaevandus ja Nordström & Thulin ostsid laeva Estline´i Tallinn-Stockholmi liini jaoks. Estonia alustas liiniliiklust Eesti lipu all 2. veebruaril 1993.

Laev oli 155,43 m pikk ja 24,21 m lai, maksimaalne võimalik kiirus oli 21 sõlme. Kajutikohti oli 1190 ja kahele autotekile mahtus korraga  460 autot.

Siia Tahkuna neemele, kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk ajaloolase ja kooli-õpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a.

Mälestusmärk on püstitatud nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.

Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (valik autori seletuskirjast 10.07.1995)

• Pronkskell – laeva- või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks  justkui sõnumi merelt.
• Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena.
• Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti ja on sisuliselt merega väga sobiv – see oleks  inimprodukti – raua – loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad …
• Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja  peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki.
• Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, annab inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi su-  helda monumendiga.
• Ning lõpuks ka sakraalne moment- mingil moel kellatorn… ehkki sümboolne.
• Pronkskellal on mõni õrn detail – 4 lapsenägu igas põhi-ilmakaares …

2005 aasta jaanuaritormis sai mälestusmärk päris korralikult kannatada, kui meri ja tormituuled uhtusid ära vundamendi täite ja seda  katnud kivirinnatise. Kõrgessaare Vallavalitsuse eestvedamisel täideti siis täiendavalt vundamendi ümbrus ja kindlustati see betooniga.

Hüti külas asus Eesti esimene 1628-1664 töötanud klaasivabrik. Selle võõrkeelne nimi Glashütte andiski praeguseni käibiva kohanime Hüti.
Klaasikoda rajati Jakob De la Gardie eestvõttel. Ettevõtte klaasimeister oli Jost Wentzell, kes rajas 1628. aastal esimese ahju. Uus klaasimeister Pauell Gauwkunkell saabus Rootsist 1634 aastal. Pauell Gauwkunkell rajas Hütti uue klaasiahju, mis jäi Hiiumaa ettevõtte suurimaks ja mida kasutati 1664. aastani, mil klaasikoda tegevuse lõpetas.
Ettevõtte territoorium hõlmas üle 2500 m2 suuruse maa-ala.

Täna on Hüti klaasikoja asukohas klaaspudelitest mälestusmärk.

Kassari rahvamaja asub Kassari saarel Esikülas. Ühiskondliku hoonena on sel ajaloolisel majal olnud pikk ajalugu, mis ulatub juba 18. sajandi lõppu. See on olnud nii kõrts, kool, vallamaja, seltsimaja kui ka kolhoosi klubi.

Praegu on Kassari rahvamaja külakeskuseks, kus toimuvad näitemängud ja üritused, saab kohalike tegemiste kohta infot küsida ning hoovis on võimalik telkida. Avatud on raamatukogu, kus on eraldi riiul naabruses suvitanud tuntud Eesti kirjaniku Aino Kallase teostega.

Kärdla sadama hoonete ansamblisse kuulunud aitadest on säilinud 1849. aastal ehitatud villaladu, kuhu vabrik ladustas Austraaliast ja Uus-Meremaalt saabunud suured villapallid. Hoone on paekivist ja kaetud lubikrohviga. Madal viilkatus oli kaetud tõrvapapiga.

Teine sadamaladu on kahekorruseline, samuti paekivist ja lubikrohviga kaetud hoone, kus asus sadamakontor. Madal täiskelpne viilkatus oli kaetud katusekividega. Hoone ehitati 1849. aastal ning sadamaaidana kasutatud laole on rahvasuus kinnistunud nimeks Viinaladu. Viinalao kõrval oli suur sadamavärav.

Peale Teist maailmasõda kasutas hooneid ladudena Hiiumaa Tarbijate Kooperatiiv. Toona, väikese jäämurdmisvõimega praamide kasutamisel, tuli saare talvevarud juba sügisel mereveonduse lakkamise eel saarele tuua ja talveks ladustada. Tollest ajast on ladude nimetusena käibel ka Soolaladu ja Viinaladu.

Suursadama arengulugu algab 16. sajandi teisel poolel, mil Rootsi kuningas Johan III läänistas Sääre külast kahe adramaa suuruse maatüki aadlik Hans Wachtmeisterile sadamasilla ja lubjaahju ehitamiseks. Sellega pandi alus lubja tootmisele ja väljaveole. Ühendust peeti Stockholmi ning teistegi Läänemere sadamatega, aastast 1638 oli siin ka tollipunkt.

Hollandlane Erasmus Jakobson rajas 1680ndatel aastatel siia laevaehitusettevõtte, mis parun Ungern-Sternbergi omanduses tegutses veel 19. sajandilgi. Siin valmisid esimesed suuremad kolmemastilised ookeanipurjekad “Hioma” ja kaks “Andreast”.

Sadama ajalooline saksakeelne nimi on Tiefenhafen ehk “sügav sadam”. Ilmselt saigi piisav sügavus sadama asukoha valikul määravaks, kuna Hiiumaa rannaäärsed veed on üldiselt väga madalad.

Sadamahoonetest on endisel kujul säilinud 18. sajandil ehitatud suur ait, mille baasil on arenemas väike merenduslik ekspositsioon.

Sissesõiduvärava kõrval olevad vanad ankrud viitavad siinse paiga seotusele meresõidu kõrgaegadega. 17.-18. sajandil oli Suursadam tuntud purjelaevade ehitamise keskus, mida teadsid kõik Läänemere maad. Tänapäevalgi tegutseb siin laevaremondiettevõte ning ehitatakse erinevaid puidust paate, tegeldakse ka rannakalanduse ning kalatöötlusega.

Kärdlast voolavad läbi 3 suuremat oja: Nuutri jõgi, Liivaoja ja Kammioja, millele lisandub lugematul hulgal kraave, ojakesi ja niresid. Üle nende vete viivad trummid. Trummi nimetus on laenatud rannarootsi keelest (trumma) ja seda kasutati üle Hiiumaa, tähistades silda, mis on ületatav vankriga. Tänasel päeval on trumm silla nimetusena säilinud vaid Kärdlas ning kõiki trumme tuntakse nimepidi.

Kärdla Tuletõrjeselts loodi kalevivabriku juhtkonna poolt vabriku juurde 19. sajandi keskel. Pritsumaja ehitamist alustati 1928. aastal. 1930-ndate aastate alguse kesised majanduslikud olud venitasid ehitamisaja suhteliselt pikaks ning päris valmis (laudvooderdise ja värvitud) sai Pritsumaja 1937. aastal. Valminud puuehitis koosnes 3-st ruumist ja voolikute kuivamise tornist. Tänaseks päevaks on lisandunud mansardkorrus.

Kärdla elektrijaama ehitust alustati 1954. aasta. Tegemist on töökorras diiselelektrijaamaga, kus on olemas kogu vajalik sisseseade.
Elektrijaama korsten on ehitatud aastatel 1953-1954 spetsiaalsetest korstnatellistest. Korstna kõrgus on 40 meetrit.
Kärdla elektrijaam seisati 1977. aastal, selle 8 diiselmootorit konserveeriti ning Hiiumaa ühendati Saaremaalt mööda merepõhja toodud kaabli abil Eesti ühtsesse energeetikasüsteemi.
Kauni Nuutri jõe kaldal asuv elektrijaama kompleks moodustab ainulaadse terviku, mida saavad väljastpoolt uudistada kõik huvilised.

1830. aastal rajati parunite Ungern-Sternbergite poolt Kärdlasse kalevivabrik. Tänane Vabrikuväljak moodustas vabrikukompleksi südamiku. Omaaegset rohelise muruga kaetud 160 x 60 m Vabriku õue lõunapoolset serva piiras 4-korruseline mitme madalama külgehitusega kivist vabrikuhoone, mille lähedal asetses veel mitmeid vabriku juurde kuuluvaid kõrvalhooneid. Vabrikuõue lääneserva sulges vabrikudirektori maja, mille pikkus (58 m) kinnistas hoonele rahvakeelse nime Pikk maja. Pärast sõda paiknes hoones lasteaed, siis maakonna ja rajooni täitevkomitee, siis gaasikontor, elamutevalitsus, prokuratuur, seejärel kaua aega keskraamatukogu. 1998. aasta suvest asub siin Hiiumaa muuseum.

Väljaku põhjaserva püstitati neli ühekorruselist puust eramut vabriku kõrgemate ametnike jaoks (nn. meistrite majad), mille juurde kuulusid suured aiad. Meistrite majades olid peale vabriku hävimist korterid, Kärdla muusikakool ja lasteaed.

Platsi idaservas asus 1970-ndate lõpuni sammastega maja, ehk nn. Suvemõis. Kalevivabriku algusaastatel asus seal vabriku direktori maja, mis pärast direktori kolimist Pikka majja kandis suvemõisa nimetust. 1980. aastal ehitati viimase kohale arhitekt Elvi Raigna poolt projekteeritud EKP Hiiumaa Rajoonikomitee maja. Praegu kasutab hoonet Sihtasutus Hiiumaa Arenduskeskus.

Kui vabrik tööle hakkas, istutas parun Ungern-Sternberg oma suvemõisa akna taha noore tamme, mis on seal tänaseni. Tamme ümbermõõt on 3,44 meetrit ja kõrgus üle 12,5 meetri.

1982. aastast seisab Vabrikuväljaku keskel Mati Karmini kavandatud mälestusmärk Kärdla Kalevivabrikule.

Ennevanasti olnud Tubala külas vai, mis Hiiumaad merepõhjas kinni hoidis.

Vai, mis löödi maasse 28.07.2003, kannab muistset mõtet, kuid on ühtlasi mõeldud toetama kogu Hiiumaa kultuuri – vähemalt sama pikalt kui Hiiumaad on valgustanud Kõpu tuletorn. Kõpu majaka fond moodustati 24.07.1999 selleks, et toetada Hiiumaa kultuurielu. Fondi nõukogu otsustas, et kõik annetajad, kes on toetanud fondi, saavad sepanaela, millele on annetaja nimi sisse löödud.

Traditsiooniliselt lüüakse uued annetajate naelad pidulikult Tubala vaia sisse igal aasta 28.07.

Reigi ja Pühalepa kihelkonna kunagisel piiril, pidasid 20. aug. 1781 oma lahkumisjumalateenistuse Hiiumaalt väljarändavad rootslased. Katariina II andis ukaasi rootslaste ümberasustamiseks Lõuna-Ukrainasse ja Kõrgessaare mõisa omanik Stenbock ajas vabad Rootsi talupojad kohtadelt välja. Nii alustas umbes tuhat hinge enne talve oma rasket teekonda ja panid siin püsti esimese risti. Kevadel jõudsid rannarootslastest sihtkohta umbes pooled, kes rajasid Gammalsvenskby asula. Alles 1929. a. lubas Vene valitsus rootslastel lahkuda Rootsimaale. Enamus randus Gotlandil, kus Romas on nende keskus.

Kõik, kes siin paigas peatuvad, võivad teha risti rannarootslaste mälestuseks.

Rist tuleks teha kohalikust materjalist, kahjustamata loodust. Sel kombel olevat kindlustatud risti tegija tulevane õnn. Legend pajatab, et siin sattunud kord kitsal teel vastamisi kaks pulmaseltskonda, kumbki polnud aga nõus teisele teed andma. Puhkenud kähmluses saanud ühest noorpaarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud pruut ja peig aga abiellunud hiljem omavahel ja elanud terve elu õnnelikult. Vallalistel on lootus peagi jõuda abielusadamasse, kui nad püstitavad neil ammustel aegadel elanud inimeste eeskujul võitluses hukkasaanute mälestuseks risti.

Kärdla hoonetest vanim säilinud maja. Praegune hoone valmis aastal 1851 ning on ümber ehitatud samal krundil paiknenud vanemast, vähemalt juba 1806. aastast pärit rookatusega suitsutarest. Maja ehitajaks oli põline Kärdla rootslane Pisa Mats.

Kärdla oli vana hiiurootslaste küla, mille kohta pärinevad vanimad säilinud teated 22. märtsist 1470, mil ordumeister Johann Wolthus von Herse kinnitas kohalike rootslaste vabadused. 1810. aastal pillutas toonane maaomanik Konstantin von Ungern-Sternberg Kärdla rootslaste talud ning rajas selle asemele karjamõisa.

Pisade maja on näide vanast Kärdla hiiurootslaste hoonetüübist, mis järgis skandinaaviapärase puitarhitektuuri traditsioone. Hoone kuulub tänaseni sama suguvõsa järeltulijatele.

Maja interjöör on ümber ehitatud. Teise maailmasõja järgsel ajal on tehtud põhjalik kapitaalremont ning selle käigus on laiendatud ja juurde ehitatud aknaavasid. Elamu restaureeriti 1993. aastal. Alates 1999. aastast on hoone ehitismälestisena riikliku kaitse all.

Tänane Nurste kabel on ehitatud 1923. aastal. Hoones tegutseb baptistikogudus. Esimesed kümmekond aastat 1890-tel koguneti Tõnis Kuristi kodus Metsaperes Kärdla baptistikoguduse filiaalina. Esimene kabel ehitati tänase hoone kõrvale 1897. 1901 kogudus iseseisvus. Nurste kogudusest on pärit 20. sajandi teoloog ja hingehoidja Osvald Tärk. Tänase hoone neogooti elemendid on laenatud Tallinna Kalju Baptistikoguduse hoonelt Kalamajas. Väidetavalt on tegu suurima maapalvemajaga Eestis.

Puitehitisena oli Kassari kabel olemas juba 16 sajandi esimesel poolel. 18. sajandil rajati praegune, kiviehitis, mida renoveeriti esimest korda 1801 aastal, see daatum on ka kabeli seinal. Algselt oli Kassari kabel Pühalepa koguduse abikirikuks, aga 1925 a kaotati kirikukihelkonnad ja Kassari kabelist sai Käina abikirik.

Kassari kabel on ainus Baltimaades tegutsev kivist sakraalhoone, millel on rannaroost katus. Huvitav ja harva esinev nähtus on see, et kantsel on ehitatud altarisse, mis esineb ka Tuhala kabelis. Kabelis ei ole elektrit ja kõik jumalateenistused ja üritused toimuvad küünlavalgel. Kabeli kõrval on kunagise Kassari mõisniku A. W. Stackelbergi hauakabel, mida esimese Eesti valitsuse ajal kasutati halbade ilmade korral matuse rituaalide ruumina.

Kassari kabeli seintel olid sel ajal metallist valmistatud pärjad. Matuse korral riputati üks pärg, mille lintidel olid kirjas surnu nimi, sageli ka elukutse ning mälestajad, kabeli seinale. Viimane kabeli põhjalikum renoveerimine toimus 1992-1993 aastatel, mil kabel ka taaspühitseti.

Kabelit ümbritseb vaikne, hubane ja rahu sisendav kabeliaed, mis on saarerahva viimane puhkepaik. Kuulsamad inimesed, kes Kassari kabeliaeda maetud on: Marie Underi emapoolsed vanemad, Debora Vaarandi vaarvanaema, peategelane V.Panso raamatus Lepa Anna (Anna Sooba), mõisa seakarjus Aadu Vesingi, näitleja Olev Eskola, kooliõpetaja Ann Tamm, J. Köleri maalidel Kristuse prototüüp Villem Tamm, rahvaluulekoguja Friedrich Villem Vahe, sordiaretaja Peeter Bollmann, koolijuhataja Thomas Piik ja Kassari mõisnike Stackelberg’ide perekonnaliikmed.

Mõisnike hauatähisteks on marmorpostamendid: August Wilhelm von Stackelberg (1774-1827), Eduard Heinrich August von Stackelberg (1806-1881), Georg August Arthur von Stackelberg (1850- 1908), Eduard August Arthur Ludvig von Stackelberg (1885-1910).

Harju-Rätsepa tuuliku korrastas Emmaste vallavalitsus 2001. aastal.  Tegemist on tüüpilise Hiiumaa pukktuulikuga.

Hiiumaal on tuulikud sajandeid olnud maastikupildi lahutamatuks osaks.  Lääne-Euroopas alates 13. sajandist levima hakanud tuulikud jõudsid  Eestimaale mõni sajand hiljem. Hiiumaa puhul on teada, et juba 1572. aastal  on Hilleste külas (Pühalepa) olnud tuulik. Üks vanimaist säilinud pukktuulikuist Eestis asub Kõpu külas Pihla talu maadel ning pärineb 18.  sajandist (pöörpakus on aastaarv 1762).

Tihti on tuuliku tähtsamad “eluloolised” andmed lõigatud pöörpaku puitu.  Tavaliselt on märgitud ehitamise aasta, mõnikord kujutavad sisselõiked ka  mitmesuguseid maagilisi ja muid märke. Siinsamas lähedal asuva 1781.  aastast pärineva Harju-Nõmme tuuliku teevad unikaalseks pöörpakku  lõigatud kirjad, mis annavad teada kõigist tähtsamaist veskit puudutanud  sündmustest.

On väidetud, et vanasti olnud Hiiumaal nii palju tuulikuid, et tuult kõigile ei  jätkunud ja seepärast tulnud muist ära lammutada. On tõesti olnud aegu, mil  Hiiu saarel oli iga kahe pere peale üks tuulik ja nende koguarv võis 19. sajandi  lõpul küündida isegi üle 500. Hiiumaa oli tuulikute arvult Baltimaade  rikkaimaid piirkondi. Pisut kurb, kuid paratamatu on fakt, et praeguseks on  neid säilinud 30 ringis ja selliseid, mis vajadusel leivavilja võiks jahuks  jahvatada, on järel vaid mõned.

Hollandi tüüpi tüvikoonuselise kerega paekivi tuulik on ehitatud 19. sajandi keskel. Tuuliku pea oli ümberpööratud paadi kujuline.

1930-ndatel aastatel tegutses Partsi veskis Priidu Ala & Co. Jahu- ja saeveski töötas aurumasina jõul. 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ja teise maailmasõja järel kuulus Partsi sae- ja jahuveski laevaehitusartellile „Hiiu“. Artell lõpetas tegevuse 1. veebruaril 1952 seoses väikeste artellide riigistamisega.

Veski võeti kultuurimälestisena kaitse alla 10. septembril 1999. 2010. aastal alustati tuuliku restaureerimist ja ruumide kohandamist seltsitegevuseks.

Veskis on veel säilinud kruubimasin, veskikivid ja osaliselt ülekandeid.

Tahkuna poolsaarele loodi õigeusu abikogudus juba 1885. aastal, kuna kihelkonnakirik Puskil jäi siinsetele koguduseliikmetele liialt kaugele. Oma abikirikut ehk kabelit hakati ehitama kalmistu avamise järel alles 1925. aastal. Prohvet Eelijale pühendatud pühakoda pandi kokku endise Puski ühistu kaupluse palkidest ja pühitseti veel samal aastal. Ehitusmeister oli Peeter Holm. Lihtne kellatorn tehti juurde hiljem ja selle tippu kinnitati metsnik Peeter Leigeri poolt männipuust valmistatud õigeusu rist.

Vahepeal tühjana seisnud kabeli korrastasid 2008. aastal Juhan Kilumets ja OÜ Rändmeister. Õlgkatuse pani hoonele katusemeister Siim Sooster oma töömeestega. 2011. aasta suvel sai kabel uue sisutuse ja ikonostaasi. Altarilaua sisse asetati pühakute säilmed. Sama aasta 20. juulil, prohvet Eelija päeval pühitses Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus Malvaste kabeli taas pühakojaks. Ka kabeli kellatorn sai värskenduskuuri ning kaks uut kella, mis õnnistati sisse 2012. aasta novembris. Kuna Puski Kristuse sündimise kirik on taastamisel, teenib Hiiumaa õigeusu kogudus praegugi Malvaste kabelis.

Putkastet, varasema nimega Saulepa mõisa on mainutud juba 1532. aastal.  Pika ajaloo jooksul on mõisal olnud palju erinevaid rentnikke ja omanikke, tähtsamad neist De la Gardie`de, Stenbockide, Ungern-Sternbergide ja Stackelbergide hulgast. Mõisate võõrandamise järel 20. sajandi alguses tehti Putkastest mõneks ajaks riigimõis, mis juba 1924. aastal renditi Eesti Seemnevilja Ühisusele. Aastail 1934–1938 töötas samas ka üheaastane põllutöökool. 1940. aastal moodustati mõisa südamest omaette asundus sõjaväeasula ja aerodroomi väljaehitajatele. Selleaegseid barakke on siin ikka veel näha. 1944. aastal loodi endiste mõisamaade baasil Hiiumaa ainuke põllumajanduslik riigimajand ehk Putkaste sovhoos. 1960. aastaks jõuti korda teha sõja ajal põlenud ning varemeisse jäänud 19. sajandi algusest pärit peahoone, kuhu koliti seejärel ka majandi kontor. Peale Eesti iseseisvuse taastamist (1991) lõpetasid põllumajanduslikud suurmajandid järk-järgult tegevuse ning vanad mõisahooned jäid taas kasutuseta. Nüüdseks on suurem osa neist eravalduses.

Emmaste mõisa rajas Jakob Pontus Stenbock (1774-1824) 1779. aastal ümber asustatud Emmaste küla asemele. Esialgu oli tegemist Suuremõisa karjamõisaga, mis aga mõned aastad hiljem iseseisvus.
Emmaste mõis ühes kõrvalmõisatega oli De la Gardiede kunagistest valdustest Hiiumaal ainus ala, mida ei omandanud Ungern-Sternbergide perekond. Mõis kuulus De la Gardiede perekonnale 1899. aastani, mil selle ostis Aleksander Thomas Eduard Nikolai von Hoyningen- Huene. Esimese maailmasõja päevil Saksamaa kasuks spioneerimises süüdistatuna saadeti ta Siberisse.
Esimese Eesti Vabariigi tekkele järgnenud mõisate võõrandamisega 1919. aastal kujunes mõisasüdame ümber 1922-1924 taas Emmaste küla.
Mõisa peahoones asub 1920. aastast alates Emmaste kool. Algselt ühekorruseline härrastemaja jäi ümbruskonna teiste koolide sulgemise tõttu kitsaks ja hoonele ehitati 1960. aastal peale teine korrus. Tiibhoonena lisandus 1997. aastal 200-kohaline aula.
Emmaste koolis on õppinud kirjanik Herman Sergo ja kunstnik Paul Reeveer.

Emmastet, varaseimas kirjapildis Emeste, on talunimena mainitud juba 1564. aastal. Ehkki kohalikud peavad nime põhjuseks naiste suurt ülekaalu kuna mehed olid merel, on külanimi arvatavalt tulnud siiski mehenimest Emme või Emmo. Emmaste nime hakkas kandma ka 18. sajandil rajatud ja Suuremõisast iseseisvunud mõis, mille peahoones asub praegu kool. Nüüd küla- ja osavallakeskusena tuntud teede ristmiku ümbrus kandis varem Nõmmeküla nime (esmamaining 1811), kus olid samanimeline kõrts ja koolimaja. 20. sajandi alguses ka seltsimaja ja postkontor. Kivikirik ehitati 1867. aastal Nõmme männikusse, surnuaed küla teise serva. Mõisa südamest sai 1920. aastal Emmaste asundus, mis hiljem moodustas keskse Emmaste küla koos Viiterna ja Nõmmekülaga. 1925. aastal alustas mõisa endises viinavabrikus toimetamist koorejaam, kümmekond aastat hiljem avas perekond Piik keskuses oma väikese võõrastemaja ning õllepoe. Rahvast teenindas tarvitajate ühisuse pood ja arstipunkt. Lisandusid avalik raamatukogu, lasteaed ja mitmed ettevõtted. Sidejaoskonnast on saanud osavallakeskus, kunagisest võõrastemajast Hiiumaa tarbijate ühistu pood ja  erakätes olev toitlustuskoht. Omaaegne ühisuse pood on erastatud, kõrtsihoone hävinud, vanasse pastoraati on rajatud perearstikeskus, selle lähedal avas uksed kohalik noortekeskus ning Emmaste Päevatuba.

Emmaste kivikirikut hakati ehitama 1866, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlblik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisproua krahvinna Brevern de la Gardie. Emmaste kirikus on ainulaadne altaripilt „Ülestõusmine“, mille on maalinud 1900 Tõnis Grenzstein. Emmaste Pastoraadi hooned (peahoone ja abihooned) on rajatud 19.saj. Peahoone on tunnistatud kultuurimälestiseks 1999. Endises pastoraadi peahoones asub täna Emmaste Ambulatoorium. Hoones tegutsevad perearst ja hambaarst. Emmaste Avatud Noortekeskus on rajatud endise pastoraadi abihoonete (kuur+kuur+kelder) asemele.

Hiiumaa neljast esialgsest kirikukihelkonnast on Emmaste noorim, eraldused Käinast 19. sajandi II poolel. Emmaste kiriku valmimiseni 1867. aastal maeti lahkunuid Sõrus asunud kalmistule, mis ei ole enam kasutusel.

Vastavalt neil aegadel levinud uuemale tavale rajati Emmaste kalmistu kirikust kaugemale. Vanimad hauad asuvad surnuaja keskel. Palju on meremeeste ja laevaomanike kalme, kuna siinne elanikkond on mere ja meresõiduga alati tihedalt seotud olnud. 1930ndail aastail oli Emmaste vald kogu Eestis meremeesterikkaim.

Samas on Emmaste ümbrusest pärit mitmeid Eesti kultuurilukku jäädvustunud inimesi. Kalmistul puhkavad omal ajal väljaspool Eestitki tuntud pillimees Toripilli-Juss (Juhan Maaker) ja tema vennapoeg Torupilli-Sass (Aleksander Maaker), kirjanik Ain Kalmuse (Evald Männi) vanemad Maarja ja Priidu Mänd. Siia on maetud ka Hiiumaal tuntud kooliõpetajaid ja kirikutegelasi.
Erandlik on Emmaste kalmistul matuste suund kirdest edelasse, kuna tavaliselt maetakse lahkunuid ida-lääne suunaliselt.

Punane rist – kalmistu pühitsemisrist 1 – Priidu Toompuu (1884-1970), kooliõpetaja 2 – Priidu Mänd (1879-1940) ja Maria Mänd (1882-1962) 3 – Hans Rand (1876-1958), köster 4 – Juhan Maaker (1845-1930), torupillimängija 5 – Juhan Kaev (1876-1972), kirikuõpetaja 6 – Guido Reinvalla (1921-2000), kirikuõpetaja 7 – Peeter Kruusi (1884-1972), laevakapten 8 – laevaehitajad ja -kaptenid Leisbergid 9 – Peeter Sarapuu (1876-1934), tuuker 10 -Peeter Pöitel (1863-1936), laevakapten 11 – Priidu Onno (1867-1928), laevakapten 12 – Simmo Leisberg (1856-1916), laevakapten) 13 – Theodor Embeck (1892-1933), Emmaste koguduse õpetaja 14 -Marie Brever (1898-1981), kooliõpetaja 15 – Peeter Hausberg (1898-1938), laevakapten 16 – Johannes Sooster (1900-1986), keelpillimeister, kultuuritegelane 17 – Aleksander Maaker (1890-1968), torupillimängija 18 – Georg Kaup (1877-1961), laevakapten

Tilga küla leiab esmakordselt mainimist 1576.  aastal. Arvatakse, et nimi on tuletatud omaaegsest pilkenimest Tilknina või germaani mehenimest Tyliken. Küla on mitmel korral peaaegu tühjaks jäänud,  siis jälle asukaid juurde saanud, nagu näiteks Orjaku küla mõisastamise järel 1830. aastail, mil selle küla rahvas osaliselt Tilgale ümber asustati. Nõukogude perioodil liideti Tilga mõneks ajaks Prassi külaga.
Tilga männik võeti 1998. aastal kaitse alla selles kasvavate kaitsealuste taimeliikide hoidmiseks ning kauni metsamaastiku tutvustamiseks. Üks tuntumaid sellest külast pärit inimesi on Evald Mänd (1908-2001), kirjanikunimega Ain Kalmus, kelle 1942. aastal ilmunud romaan „Soolased tuuled“ ning 1972. aastal võõrsil avaldatud raamat „Kadunud saar“ tegid Hiiumaa ja autori sünnikoha elu-olu  paljudele tuntuks. Tilgal on sündinud eesti ajaloolane ja arhivaar Jakob Koit (1906-1988) ning looduseuurija ja fotograaf Tiit Leito (1949). Samas elas aastaid ka kirikuõpetaja Guido Reinvalla perega ning lühemat aega loodusemees Fred Jüssi. Tilga külas on sündinud ning elanud veel Joosep ja Maria Piil, kelle paljulapselist peret külastas oma 1938. aasta Hiiumaa visiidi ajal Eesti president Konstantin Päts. Sama talu maadele põikas 1993. aastal perekonna esindajatega kohtuma ka president Lennart Meri oma esimesel ametlikul külaskäigul Hiiu saarele.