Suurkujude sabas

Hiiumaa sirutub oma poolsaartega selgelt põhiliste ilmakaarte suunas. Põhja jääb kauni looduse ja karmivõitu ajalooga Tahkuna poolsaar. Seal saad sinagi liikuda kunagistel hiiurootslaste aladel, uurida 20. sajandi sõdade mõjusid ning jälgi, uudistada väikest õigeusu kabelit ja kalmistut ning ronida Hiiumaa kõrgeima tuletorni otsa. Üllatusi võib tulla mere ääres ja metsade vahel muidki. Püsi ärksana!

Inimesed kogu maailmas lähevad üha enam elama linnadesse. Maaelu aga püsib vaid hästi toimivatel küladel. Hiiu saarel on tõepoolest vaid ainult üks väike linn Kärdla, kuid külasid üle 180. Iga küla kujunemise lugu ning tähtsündmuste rida on omamoodi erinev. Aga põnev on otsida ja leida, mis neis täna silma hakkab. On see säilinud tuulik, vana mõisaase, lugu mõnest suurmehest või hoopis kaasaegne tegutsev ettevõte. Hakka otsima ja kogema!

Hiiu-Kärdla kalevivabrikule panid 1829. aastal aluse vennad Ungern-Sternbergid. Aastaks 1830 oli omas ajas suur ja uhke villast riiet tootev vabrik Kärdlasse valmis ehitatud. Ettevõte muutus ja kasvas ajaga, kuid ennekõike muutis tööstusettevõte Kärdlat. Väikesest rootslaste külast sai aastatega heakorrastatud töölisasula – praeguse väikelinna eelkäija. Vabrik hävis Teise Maailmasõja ajal 1941. aasta sügisel. Vabriku väljakul ja kogu Kärdlas on aga siiani selgeid jälgi vabrikuajast. Sellele viita nii sel perioodil loodud tänavavõrk kui ka vabriku abiga ehitatud moodsad tööliste majad. Ehkki ettevõte käivitati teadaolevalt Suuremõisas, vendade Ungern-Sternbergide peamises mõisas, soovitame teekonda alustada Kärdlas Vabriku väljakul, seal kui see muutusi kaasa toonud ettevõte asus. Soovi korral astu sisse omaaegsesse vabrikudirektorite elamusse (Pikk Maja), kus asub SA Hiiumaa Muuseum. Seal näed vabriku maketti.

Üht pikka, ligi 600-700 – aastast perioodi Eesti ajaloost võib kokku võtta sõnaga mõisaaeg. Hiiumaalt on sellest perioodist teada u 30 mõisakohta, teiste hulgas kiriku- ja karjamõisad. Mõisaametnikud ja mõisnikud, enamasti baltisakslased, mõjutasid suurte maavalduste ja neil elavate talupoegade omamisega märkimisväärselt kohalikku elu. Mõisakord soodustas ja põhjustas ebaõiglust, sh majanduslikku sundi ja sotsiaalset ebavõrdsust. Teisalt jõudis mõisate kaudu meieni ka palju uut laiast maailmast, olgu selleks siis uued töövõtted, taimesordid, toiduretseptid või arendused kooli- ja kirikuelus.
20. sajandi alguses sai endiste mõisate aeg läbi. Eesti vabariigi ajal (1918-1940) oli küll veel üksikuid toimivaid riigimõisaid ja varasematele omanikele rendile antud valdusi, kuid endisaegset mõisaelu enam mitte. Siis lagunes see omalaadne pikalt kestnud majanduslik ja poliitiline süsteem lõplikult. Mõisa hoonetes ja maadel asusid tegutsema uued omanikud, olid nendeks siis varasemad mõisatöölised, talunikud, ettevõtted või riik. Paljud suured ja uhked ehitised lagunesid ajapikku õige peremehe ja raha puudumise tõttu.