Suurkujude sabas

Hiiu-Kärdla kalevivabrikule panid 1829. aastal aluse vennad Ungern-Sternbergid. Aastaks 1830 oli omas ajas suur ja uhke villast riiet tootev vabrik Kärdlasse valmis ehitatud. Ettevõte muutus ja kasvas ajaga, kuid ennekõike muutis tööstusettevõte Kärdlat. Väikesest rootslaste külast sai aastatega heakorrastatud töölisasula – praeguse väikelinna eelkäija. Vabrik hävis Teise Maailmasõja ajal 1941. aasta sügisel. Vabriku väljakul ja kogu Kärdlas on aga siiani selgeid jälgi vabrikuajast. Sellele viita nii sel perioodil loodud tänavavõrk kui ka vabriku abiga ehitatud moodsad tööliste majad. Ehkki ettevõte käivitati teadaolevalt Suuremõisas, vendade Ungern-Sternbergide peamises mõisas, soovitame teekonda alustada Kärdlas Vabriku väljakul, seal kui see muutusi kaasa toonud ettevõte asus. Soovi korral astu sisse omaaegsesse vabrikudirektorite elamusse (Pikk Maja), kus asub SA Hiiumaa Muuseum. Seal näed vabriku maketti.

Inimesed kogu maailmas lähevad üha enam elama linnadesse. Maaelu aga püsib vaid hästi toimivatel küladel. Hiiu saarel on tõepoolest vaid ainult üks väike linn Kärdla, kuid külasid üle 180. Iga küla kujunemise lugu ning tähtsündmuste rida on omamoodi erinev. Aga põnev on otsida ja leida, mis neis täna silma hakkab. On see säilinud tuulik, vana mõisaase, lugu mõnest suurmehest või hoopis kaasaegne tegutsev ettevõte. Hakka otsima ja kogema!

See, kuidas, mida, keda või milliseid rituaale läbi viies inimesed usuvad, on aja jooksul muutunud. Kaitsvate hiiepuude, maaemade ja allikavaimude kummardamine hakkas Hiiumaalgi 13. sajandist alates asenduma ristiusku pöördumise ning ühe jumala austamisega. Kõik see võttis aega ja nii võib tänagi veel minna pühade puude juurde (Tärkma tamm ja Ülendi pärn). Ristiusu pühakodadest näeb saarel suuri kihelkonnakirikuid (näiteks 13. sajandist pärit Pühalepa), abikirikuid ehk kabeleid (nagu Kassari), õigeusukirikuid (nagu Kuriste), aga ka vennastekoguduste, baptistide või nelipühilaste palvemaju. Lisaks neile on usueluga tihedalt seotud pastoraadid (nagu Reigi), kalmistud (nagu Kuri) ja köstrimajad (nagu Käina). See kõik väärib uurimist.

Sadade aastate jooksul oli Hiiumaa põhjaosas valitsevaks keeleks rootsi keel, sest siin elasid rannarootslased. Ise ütlesid nad endi kohta pigem hiiurootslased. Nende suuremad keskused ehk külad olid Reigi ja Kärdla. Kahjuks läks nii, et reigirootslastest saadeti ligi 1000 inimest 1781. aastal teele praeguse Ukraina poole ja Kärdla rootslaste uueks elukohaks 19. sajandi alguses sai kas Vormsi või Noarootsi. Kohalejäänud muutusid aegamööda eestikeelseteks hiidlasteks. Ometi võib veel praegugi näha seda, mida on kerge siduda rootslaste elamisega Dagö ehk Hiiu saarel. Olgu need siis kohanimed, kirikud, talukohad või midagi muud.