TagasiTuletorniring
20 peatust
Hiiumaad saab avastada mitmel moel: seljakott seljas ringi uidates, giidi juhatusel olulisi paiku läbi sõites või kaardi, reisiraamatu ja internetiinfo abil ise marsruute kokku seades ja avastades. Tuletorniring on üks võimalustest.
Kust selline nimi-tuletorniring? Siin on tegemist ühe vana mõtte värskendamisega.
1990. aastate alguses töötas Hiiumaal vabatahtlikuna rahukorpuslane Douglas Wells kaugelt Nebraskast. Oma elust Eestis on ta kirjutanud raamatu „Jänki seiklused Hiiumaal“. Üheks asjaks, millega ta Hiiumaale jälje jättis, oli viidastatud ja märgistatud objektid ning sinna juurde kuuluv raamat seletustega. Kõik see oli mõeldud piiritsoonist vabaks saanud saarele saabuvatele autoturistidele. Nüüdseks on tulnud uued ja kaasaegsed infotahvlid, kuid raamat on ikkagi jäänud. Tutvustamisele tulevate objektide osas on tehtud pisut muudatusi-kuid idee ise on samuti jäänud. See tähendab seda, et tuletornid oma valgusvihkudega on kui teejuhid ja suunanäitajad Hiiumaa nimelise meresaare avastamiseks.
Teekonnal on järgmised peatused:
Vaata teisi külastusteekondi
Hiiumaa on loodusehuvilise meelispaik. Ligi 70 % saarest on metsa-ala, millest osa on tänaseks juba väga haruldaseks muutunud põlismetsade all. Eestis harvaesinevaid taimi, loomi ja linde võib leida veel ka rannast ning niitudelt. Sadade miljonite aastate vanune meteoriidikraater köidab paljude huvi nagu ka rändrahnud ning kivikülvid. Surveveelised allikad, sügavad karstiaugud ning erilised rannikujärved pakuvad lisaelamusi. Asu teele!
16 peatust
See, kuidas, mida, keda või milliseid rituaale läbi viies inimesed usuvad, on aja jooksul muutunud. Kaitsvate hiiepuude, maaemade ja allikavaimude kummardamine hakkas Hiiumaalgi 13. sajandist alates asenduma ristiusku pöördumise ning ühe jumala austamisega. Kõik see võttis aega ja nii võib tänagi veel minna pühade puude juurde (Tärkma tamm ja Ülendi pärn). Ristiusu pühakodadest näeb saarel suuri kihelkonnakirikuid (näiteks 13. sajandist pärit Pühalepa), abikirikuid ehk kabeleid (nagu Kassari), õigeusukirikuid (nagu Kuriste), aga ka vennastekoguduste, baptistide või nelipühilaste palvemaju. Lisaks neile on usueluga tihedalt seotud pastoraadid (nagu Reigi), kalmistud (nagu Kuri) ja köstrimajad (nagu Käina). See kõik väärib uurimist.
15 peatust
Üht pikka, ligi 600-700 – aastast perioodi Eesti ajaloost võib kokku võtta sõnaga mõisaaeg. Hiiumaalt on sellest perioodist teada u 30 mõisakohta, teiste hulgas kiriku- ja karjamõisad. Mõisaametnikud ja mõisnikud, enamasti baltisakslased, mõjutasid suurte maavalduste ja neil elavate talupoegade omamisega märkimisväärselt kohalikku elu. Mõisakord soodustas ja põhjustas ebaõiglust, sh majanduslikku sundi ja sotsiaalset ebavõrdsust. Teisalt jõudis mõisate kaudu meieni ka palju uut laiast maailmast, olgu selleks siis uued töövõtted, taimesordid, toiduretseptid või arendused kooli- ja kirikuelus.
20. sajandi alguses sai endiste mõisate aeg läbi. Eesti vabariigi ajal (1918-1940) oli küll veel üksikuid toimivaid riigimõisaid ja varasematele omanikele rendile antud valdusi, kuid endisaegset mõisaelu enam mitte. Siis lagunes see omalaadne pikalt kestnud majanduslik ja poliitiline süsteem lõplikult. Mõisa hoonetes ja maadel asusid tegutsema uued omanikud, olid nendeks siis varasemad mõisatöölised, talunikud, ettevõtted või riik. Paljud suured ja uhked ehitised lagunesid ajapikku õige peremehe ja raha puudumise tõttu.
12 peatust
Sadade aastate jooksul oli Hiiumaa põhjaosas valitsevaks keeleks rootsi keel, sest siin elasid rannarootslased. Ise ütlesid nad endi kohta pigem hiiurootslased. Nende suuremad keskused ehk külad olid Reigi ja Kärdla. Kahjuks läks nii, et reigirootslastest saadeti ligi 1000 inimest 1781. aastal teele praeguse Ukraina poole ja Kärdla rootslaste uueks elukohaks 19. sajandi alguses sai kas Vormsi või Noarootsi. Kohalejäänud muutusid aegamööda eestikeelseteks hiidlasteks. Ometi võib veel praegugi näha seda, mida on kerge siduda rootslaste elamisega Dagö ehk Hiiu saarel. Olgu need siis kohanimed, kirikud, talukohad või midagi muud.
8 peatust