Kärdlas sündinud Andres Adamson on ajaloodoktor, kirjastaja ja ka ise kirjanik. Lisaks ajalooraamatutele on ta avaldanud veel mõned ajaloolised poolkrimiromaanid, mis vähemalt servapidi ikka Hiiumaaga seotud – olgu neist nimetatud “Nõia nimeks olnud Mats” (2022), “Sootuks teised saared” (2023), “Vähem tead…” (2025) ja “Õuenõunik”, milles tegevus taas peamiselt saarel aset leiabki.

Foto: Kaja Hiis-Rinne

on omavalitsustegelane, kirjanik, loovjuht ja kultuurikorraldaja. Hariduselt muusikaõpetaja, koorijuht, kultuurimänedžer ja riigiteaduste magister. 

Hiiumaal elab Annely 2004. aasta suvest, on Palade priikoguduse diakon ja juhtinud ka Hiiumaa kristlikku naistetööd, töötanud Kärdla linnavalitsuses projekti- ja teabejuhina ning olnud Hiiumaa vallavolikogu liige. Pisut üle 10 aasta on Veevo töötanud Kärdla Linnaraamatukogu direktorina ning ta on ka üks Laste Teaduskooli asutajaid.

Tema esimene raamat “Lõputu seiklus” ilmus 2007. aastal ning teine, suhtlusest teist nahavärvi inimestega kõnelev raamat “Võõras” ilmus 2016. aastal. Annely on toimetanud mitmeid raamatuid ning tal on oma fotoleht annelyveevo.com.

Anti Saar on kirjanik ja tõlkija. Ta tõlgib peamiselt prantsuse keelest ja kirjutab peamiselt lastele. Lasteraamatuid on tal ilmunud umbes viisteist. Kahe lasteraamatu eest, "Kuidas meil asjad käivad" ja "Kuidas istuda, kuidas astuda", on talle antud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Laste seas on hästi tuntud ka Anti Pärdi-lugude sari, mis on tõlgitud juba üheksasse keelde. Anti Saar on autor, kes tahab iga raamatuga katsetada midagi uut. Nii avaldas ta eelmisel aastal oma esimese krimiloo "Kajakad". Kuhu edasi, seda näitab aeg. 

Doris Kareva on alates 1974. aastast avaldanud luulet, esseistikat ja lühiproosat, tõlkinud põhiliselt luulet ja koostanud luuleantoloogiaid. Töötab Loomingu luuletoimetajana.

Tema loomingut on tõlgitud paarikümnesse keelde, seatud teatri- ja balletilavale ning rohkesti viisistatud nii kodu- kui välismaal. Eelmisel aastal pälvis ta Eesti Vabariigi elutööpreemia. 

Foto: Kaido Vainomaa

Eva Eensaar on näitleja ja laulja, kes on laulnud ja laule loonud aastast 1995. Aastal 2005 andis ta koos näitleja ja lavastaja Maria Petersoniga välja plaadi “Laulud”, lauludega Eesti ja teiste maade luuletajate tekstidele. 2023. aastal andis ta koostöös Krista Citra Joonasega välja plaadi “Maailma äär”, mis sisaldab nii tema enda kui ka teiste autorilauljate laule ja rahvalaule siit ja sealtpoolt maakera. 

Krista Citra Joonas on muusik, kelle põhipill on Indiast pärit bambusflööt bansuri. Ta on õppinud õhtumaade klassikalist muusikat saksofonil Eesti ja Šveitsi muusikaakadeemias, seejärel india klassikalist muusikat Mumbais legendaarse Pandit Hariprasad Chaurasia juures. Krista Citra on välja andnud oma lugudega albumi "Sundari" aastal 2014 koostöös Jaak Johansoniga ja Eesti esimese India klassikalise muusika albumi "Raaga" aastal 2022 koostöös tablamängija Arno Kalbusega. Ta on teinud koostööd paljude Eesti ja välismaiste muusikutega üle maa.

5. juuni õhtul kell 8 saab Evat ja Kristat kuulata Kassari kabelis laulmas Eva laule ja mängimas Krista pillilugusid ning siit-sealt üles korjatud lemmikuid oma- ja muuilma muusikast.

on sündinud ja kasvanud Hiiumaal, õppinud Tallinna Tehnikaülkoolis elektroonikat ja juba täiskasvanueas Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris teoloogiat. Peale paarikümmet aastat „suurel maal“ elab jälle paikselt Hiiumaal ning on väikeettevõtja, Palade Priikoguduse vaimulik ja nelja lapse isa. 

“Lugema õppisin ilmselt viieaastaselt, aga ise ma seda ei mäleta. Küll käisin aga juba enne kooliminemist koos täditütrega Kärdla lasteraamatukogust kodusele raamaturiiulile lisa hankimas. Raamatud on minu elus olulisel kohal  tänaseni.“

on vanaema poolt Hiiumaa juurtega kunstnik ja kujundaja, linnaaednik. Hedi lõpetas Eesti Kunsti Akadeemia kujunduskunstnikuna 2003. aastal ning Hiiumaa Ametikooli  linnaaednikuna 2022. aastal. Tema käe all on valminud sise- ja välikujundused, graafiline- ja tootedisain, keraamika. Hedi on juhendanud piparkoogikunsti ja tekstiili töötubasid ning Kriya Hatha joogat. Hedi on esinenud isiku- ja ühisnäitustel ning kujundanud linnaruumi installatsioone.

Hedile meeldib visioone luua, parendada, otsida lahendusi, algatada uuendusi. Ta on keskkonnateadlik ning propageerib pigem järjekindlalt kestlikuma toimimisviisi rakendamist. Vabadel hetkedel rändab looduses. Väljakutse, millega tal tuleb igapäevaselt silmitsi seista on kas üldse midagi luua ja kui, siis kuidas luua nii, et tulemus oleks eetiline ja jätkusuutlik - nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.   Koduleht: www.voosolemine.weebly.com

on ajaloolane, Hiiumaa ajaloo ja omakultuuri uurija, Hiiumaa muuseumi  teadur ning Hiiumaa kultuuri- ja turismielu edendaja, giid, lugude looja ja tunnustatud kõneleja. Tänavuse kirjandusfestivali jaoks koostas Helgi Põllo raamatunäituse, millel on esindatud need hiiu kirjanikud, kelle ümmargust sünniaastapäeva me sel aastal tähistame: Ain Kalmus, Herman Sergo, Elmar Vrager ja Julius Oengo.

Imbi Paju looming on keskendunud mälule – dokumentaalfilmide ja raamatute kaudu avab ta loo, mis puudutab meid kõiki. “Tõrjutud mälestused” on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ning on kasutusel paljudes ülikoolides, kus uuritakse mälu. 2020. aastal valiti see teos Soome tänapäevase kirjandusklassika hulka.  “Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” süveneb Läänemere naiste mahavaikitud loosse, kes püüdsid sõda ära hoida. Ka see raamat ja film on liikunud rahvusvahelistel trajektooridel ning mõlemad on esilinastunud Euroopa Parlamendis. Koostöös Sofi Oksaneniga valmis artiklikogumik “Kõige taga oli hirm” ning 2023. aastal nägi päevavalgust esseistlik teos “Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene”.

2024. aastal ilmus kahasse Mart Laari ja Eerik Niiles Krossiga esseeraamat “Ükski inimene ei ole saar”; samal aastal ilmus veel kogupere- ja lasteraamat “Kadrioru aednik”. Hiiumaaga seotud kirjanikest on Paju kirjutanud Aino Kallasest.

Imbi Paju oli kaks aastakümmet ka taasiseseisvunud Eesti esimese raamatupeo, Võtikvere raamatuküla eestvedaja.

Täpsemalt saab Paju loominguga tutvuda: https://imbipaju.com/

Foto: Evelin Kruus

Jaan Tootsen on publitsist ja toimetaja, kelle elutööks võib pidada Vikerraadio jutusaadete sarja Ööülikool. See omalaadne formaat on aidanud salvestada ja talletada paljude tänapäeva Eesti väljapaistvate mõtlejate ja tegijate sõnumeid. Saatesarja arhiiv on niimoodi kujunenud üsna oma nime vääriliseks vaimuvaramuks, kus on alles ja järelkuulatavad ka paljude meie hulgast lahkunud suurkujude loengud. Raadiosaatest käinud külalistest on Tootsen teinud ka mitu dokumentaalfilmi, mis laiendavad ja avavad portreteeritavate mõttemaailma ka visuaalselt. Kuidas Tootsen sellise idee ning selle teostamiseni jõudis, räägib ta ehk kirjandusfestivalil ise.

Foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Tootsen

on ajakirjanik, meediaekspert ja purjetaja, kes on pikka aega tegelnud Eesti jahisadamate arendamise ja hobimeresõidu populariseerimisega. Ta on kirjutanud raamatuid muu hulgas purjetamisest ja paadisõidust ning toimetanud ajakirja “Paat” ja ajalehe “Postimees” merendusrubriiki.

Eesti kirjandusloolane ja kirjanik. Lõpetanud 1989 Tartu Ülikooli eesti filoloogina. Töötanud Karl Ristikivi Muuseumis, Eesti Kirjanike Liidus ja Eesti Kirjandusmuuseumis, ajakirja Looming peatoimetaja 2016-2021, praegu Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees. Avaldanud arvustusi ja artikleid alates aastast 1989, koostanud, kommenteerinud ja saatesõnastanud eesti kirjandusklassika väljaandeid, akadeemilise "Eesti kirjandus paguluses XX sajandil" üks autoreid. Raamatuina ilmunud monograafia "Tiibhobu märgi all", artiklikogumikud "Hästi valitud sõbrad. Artikleid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest", "Loetud ja seostatud", reisikirjad "Rännud kuue teejuhiga", novellikogu "Seitse. Valdkondadevahelised jutud", autobiograafiline fragmentaarium "Kolm Karli". Osalenud ühe autorina ka avalikkusele kättesaadavates filmiprojektides Karl Ristikivist, Henrik Visnapuust ja Kalju Lepikust. 

 Foto: Kris Moor

Nii ema kui isa poolt Võrumaa juurtega ja Võrus sündinud elupõlise tallinlasena ma võro kiilt iq kõnõlõ, kuid aru saan ikka. Hiiumaale satun aga tänu Hiiumaa kirjandusfestivalile elus esimest korda! Vaatamata kunstnikest vanematele sai minust kõigepealt hoopis Estonian Business Schooli tudeng ning alles hiljem lõpetasin nende eeskujul ka Eesti Kunstiakadeemia. Lasteraamatute kirjutamiseni-illustreerimiseni jõudsin alles hiljuti – mõtted kogunesid parvedena pähe nagu viidikad ja hakkasid kõrvade kaudu välja pressima, Lindgreni tsiteerides. Enda lapsepõlvest ja oma laste teravatest väljaütlemistest on „viidikaid” jagunud juba viie raamatu jagu: „Minu majahaldjad”, „Augustas päästab maailma”, „Suur tüli ja suvevaheaeg”, „Üks väga tõsine lumememmelugu” ja „Bobby ja Matilda”.

Kirjutan-joonistan nii kaua, kuni materjali jätkub...

Foto: Indrek Toomeoks

Järvi Kokla on Hiiumaalt Pühalepa kihelkonnast pärit eesti filoloog, kes on lapsest peale võlutud olnud hiiu keelest. Ta on tutvustanud hiiu keelt nii hiidlastele, eestlastele kui soomlastele artiklites, loengutel, kursustel ja koguni teatrietenduses. Tema sulest on ilmunud „Hiiu keele raamand“ ja tõlkeluulekogu „Ole ise“ Heli Laaksose luuletustega. Luuletuse „Pallaad“ eest pälvis ta August Sanga luuletõlke auhinna. Praegu paneb Järvi Kokla kord kuus hiiu keelde Hiiu Lehes ilmuvaid juhtkirju. Tema jaoks on oluline, et hiidlased oleksid oma keele üle uhked ja räägiksid seda jülgeld ja röömpsald ka väljaspool Hiiumaad.

Foto: Maarja Vahi

Ave Alavainu tütrena oli Kata-Riina lapsepõlvekodu tulvil luulet ja loomingut, mis on avaldanud talle mõju näitlejana. On igati loomulik, et Kata-Riina esimesed loomingulised katsetused ilmnesid juba lasteaias. Suure osa lapsepõlvest Hiiumaal elamist lõi seletamatu sideme saarega, mis oma tormituulte, metsaaluse samblalõhna ja merega on tugevalt mõjutanud tema loomingut ja inspiratsiooni.

Olen sündinud Tallinnas, kuid viimased üheksa aastat elan Kärdlas Hiiumaal. Paberikunst on olnud minu loomingu osa juba ligi kümme aastat. Valmistan käsitöökaarte, kinketaskuid ja nimebännereid, pakun laste peolaua stilistikat ning viin läbi õpitubasid. Mind inspireerib vintage- ja vanahõnguline stiil ning minu loomingus kohtab palju lillelisi, õhulisi ja romantilisi detaile. Iga töö sünnib suure hoole ja pühendumusega, et tuua erilist ilu ja isikupära olulistesse hetkedesse.

Ja ikka on nii, et isegi siis kui mul on igav, ei ole mul igav!

Foto: Eike Meresmaa

Kärdla Nukuteater on tegutsenud juba 27 aastat. Viimased 16 aastat asume majas aadressiga Uus tn 1. Meie peamine eesmärk on pakkuda positiivseid elamusi ja loomingulist isetegemisrõõmu nii suurtele kui väikestele.

Teatri looja ja pika-aegne kunstiline juht oli Lea Sibul-Poola (1929-2018).Praegu on teatri eestvedaja Kersti Ojasalu, kes on teatri juures tegutsenud selle algusaastatest peale.

Fotod: Lea Vaher Lundin ja Kersti Ojasalu

Emapoolsete vanavanemate järgi on Kreet Hiiumaa juurtega. Esimesed seitse eluaastat Hiiumaal elamist on tugevalt mõjutanud tema tunde- ja mõttevälja kujunemist ning kinnistanud hingelise seose selle saarega. Kreeda iga aastaringi juurde kuulub osasaamine Hiiumaale omasest elutempost ning hiidlaste huumorisoonest.

Möödunud aasta sügisel ilmus Kreeda viieteistkümnes emakeelne teos - romaan "Südamesosina saatel", mis on südant puudutav ja kaasahaaravalt seikluslik romantiline lugu ühe naise sisemisest kasvamisest ning tõelise armastuseni jõudmisest Lõuna-Eesti väepaikade ja looduse rüpes. Haaravad kohtumised teadjanaisega ja enesearengu teemad põimuvad romaanis sujuvalt ühtseks tervikuks armastuslooga, avades ukse sügavamale enesetunnetusele, mis innustab lugejat peatuma, mõtisklema ja ka hingeliselt tervenema. 

Kauni kujundusega raamatu tagakaanel jagavad lugemissoovitust Doris Kareva ja Rita Rätsepp. Romaani sünniloost ja telgitagustest räägib autor kirjandusfestivalil ise.

on maastikuarhitekt, -planeerija ja -kujundaja, kes sündinud Tallinnas, elanud Rootsis ja uue aastatuhande algul kolinud Hiiumaale elama. Suuremõisaga on teda sidunud nii õpetajatöö Ametikoolis kui Suuremõisa ajaloo uurimine ning pargi ja kooliaia kujundamine.

Omandas eriala (1991) ja kaitses doktorikraadi (2002) Rootsi Põllumajandusülikoolis teemal “Hiiumaa maastike muutumine 19.-20. sajandil”.

Raamatud: “Maastikuhooldus” (õpik-käsiraamat), 2010; “Minu Hiiumaa aed” 2018; “Hiiumaa radadel” (koos Fred Jüssiga), 2022.

on juhtinud arvukalt sündmusi ja kõige rohkem muidugi oma lemmikpaigas Hiiumaal. Kirjandusfestivali kontekstis on ehk paslik mainida, Kristjan on ka ise olnud kogu oma elu seotud tekstiloome ja toimetajatööga, samuti on ta üllitanud kõnekäänukogumiku „Uussõnade leksikon“ (1997) ja lasteraamatu „Nagu esimene ingel” (2018). Kristjani Hiiumaa-eluperioodil, mil ta juhtis Kärdla noorte näiteringi ja Hiiu Naaditeatrit ning mängis mitmetes lavastustes, omistas Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupp talle aastapreemia aktiivse panuse eest Hiiumaa kultuuriellu 2013. aastal. Teater pole teda siiani jätnud.

on võrukesest Eesti kirjanik ja tõlkija. Avalikkuse ette pseudonüümiga Contra astus ta 1995. aastal ETV saates "Kuniks elu". Pärast seda on ta välja andnud üle 30 luulekogu ja tõlkinud läti keelest umbes sama palju teoseid. Contra on tuntud ka kui võru kultuuri hoidja, töötanud postiljoni ja postiülemana, samuti Urvaste valla lehe toimetajana. Viimased paarkümmend aastat on ta olnud vabakutseline kirjanik ja tõlkija.

Tuntuks on ta saanud eelkõige luuletajana, kelle looming lähtub traditsioonidest, on lõbus ja laululine, nüansirohke keelekasutuse, leidlike riimide ja paroodia või kalambuuridega. Peale luuletuste on Contra kirjutanud lastele nii jutustusi kui näidendeid ja võõras pole ka telesaatejuhi roll. Aastaid on ta teinud tänuväärset ja pühendunud tööd läti kirjanduse vahendamisel, tõlkides nii kaasaegset kui klassikalist kirjandust.

Üks inimene, keda paeluvad elus olemise kogemused. Õnneks lubatakse tal nende kuulamise ja neist kirjutamisega ka tegelda. Näiteks Hiiu Lehes ja Levilas. Ja ühes raamatus ka. Väike hiiumaine kirjastus hapax legomenon avaldas möödunud aastal Pireti teose "Hiirekõrvul", mis räägib raseduste katkemisest. See jõudis ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide sekka. Aastatel 2017–2020 oli Piret äärmiselt tänulik aga kõigile neile inimestele, kes lubasid teda üle 50 korra lavale mononäidendiga "Ma olen paks!". Tükk rääkis sellest, kuidas kehakuvand võib ühe naise elu üle täieliku kontrolli haarata.

Reet on hiidlase ema ja seitsmendat põlve hiidlasest lapselapse vanaema. Teinud eluaeg igasugust arendustööd, praegu on peamiselt ajalehele kirjutav kaasautor, turismigiid ja abiline igaks puhuks, kuhu abikäsi vaja läheb.

Helsingi ülikoolis teoloogiadoktoriks väidelnud Riho Saard on Hiiumaa juurtega üks omanäolisemaid eesti kiriku- ja kultuuriloolasi. Lisaks kauaaegne õppejõud, professor, kelle huvi on olnud laialdane. Ta on ühtviisi kirjutanud nii kristlusest mitme erineva nurga alt (esimene eestikeelne globaalkristluse üldkäsitlus) kui ka Hiiumaast, Vilde ja Tammsaare loomingust ning tänapäeva klassiku Tõnu Õnnepalu ”Paradiisist”, samuti tuntud vanatestamentlase Evald Saagi eluloo. Saardi teemavalikute detailsem loetelu on nähtav: https://www.etis.ee/CV/Riho_Saard/est/

Foto: Paul Saard

on vahetu ja headusest pakatav kooslus. Lauldakse nii omi kui endale olulisi laule. Teravust ja vaimukusi jagub, aga samuti ka hinge vaatamist, mälestusi ja nende hoidmist. See kontsert ei lase majakatuledel kustuda ning laternaid süütab see õhtu juurde.

on põline tallinlane, lõpetanud 1994. aastal Tallinna Kunstiülikooli graafikuna. Osalenud juba ERKI tudengina noorte kunstnike näitustel 1989. aastal Tallinnas ja 1990. aastal Tartus. Aastatel 1988-2018 võttis Matkiewicz osa Meremuuseumi ekspeditsioonidest ning 2019. ekspeditsioonist „Antarktika 200“ mootorpurjekal „Admiral Bellingshausen“. Ametis on ta Eesti Meremuuseumis kunstnikuna, kujundades muuseumi näitusi ja publikatsioone.

Alates 1995. aastast on ta kujundanud Eesti tuletornide ja ajalooliste laevade postmargisarja ning avaldanud kirjutisi Eesti mereajaloost ja illustreerinud mereteemalisi raamatuid. Matkiewicz osaleb igal aastal karikatuurikonkurssidel ja -näitustel ning teeb koostööd perioodiliste väljaannete, kirjastuste, galeriide, disainifirmade, reklaamiagentuuride, teatrite ja filmistuudiotega. Aastatel 2016-2018 oli Matkiewicz veel ka Stockholmi Eesti Päevalehe karikaturist. Tema töid on nii erakollektsioonides kui asutustes Eestis ja välismaal.

Olen abikaasa, kolme lapse isa ja kahe lapselapse vanaisa. Kui mind tutvustatakse helilooja või muusikuna, siis olen ütelnud, et olen pigem  laulev luuletaja. Tekst on minu jaoks alati olnud väga oluline. Seda nii pastori kui muusikaõpetajana töötades. Samuti lihtsalt inimesena maailma tunnetades ja kõnetades. Olen loonud umbes 1000 laulu, mõned suurvormid ja ilmunud on 9 muusika albumit. Mõni aasta tagasi said kogumiku “Lugu ja looming” kaante vahele ka suurem osa minu seni ilmunud luuletustest.

Arst ja endine Eesti Ekspressi ajakirjanik. Töötan Hiiumaa Haigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas ning Pealinna Perearstid perearstikeskuses. Menuka arstitudengipäeviku raamatu autor. 

Foto: Kalev Lilleorg

Tõnu Õnnepalu esimene raamat, luulekogu „Jõeäärne maja“ ilmus 1985, kui autor oli just tulnud Hiiumaale Lauka kooli õpetajaks. Seda uut algust Hiiu saarel on ta romaanis „Paradiis“ kirjeldanud kui oma teist ja tõelist lapsepõlve, sündimist päriselt endaks. Oma esimese romaani „Piiririik“ kirjutas ta aga 1993. aastal Pariisis. Nüüdseks on eri žanrites teoseid kogunenud kolmekümne ringis ja neid on tõlgitud kahekümnesse keelde. Hiiumaad, oma alguspaika, pole kirjanik jätnud ja tuleb siia ikka ja jälle, olgu mõttes, unes, mälestustes või päriselt.

on kirjanik ja mõtterändur. Lapsepõlv möödus Viljandimaal Suislepas. Lõpetas Tartu Ülikooli bioloogina, kraadiõppes õppis semiootikat ja kultuuriteooriat. Aastatel 2016-2017 oli Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Tuntuimad teosed on Lingvistiline mets (2013), Kukeseene kuulamise kunst (2017) ja Mõtterändur (2022).

“Mul pole vähimatki aimu, mis on elu mõte ja mida ma siin maailmas teen. Kõik muutub üha salapärasemaks ja ma saan iseendast üha vähem aru. See äratundmine toob erilise hingerahu. Kõige paremini on seda väljendanud Laozi: „Kõik ümberringi on valgustunud, ainult mina üks olen mattunud pimedusse“. Kuna mul ei ole midagi öelda, jääb ära ka maailma parandamise vaev – selline võiks olla päris hea õnne määratlus. Siit alates hakkavad asjad huvitavaks muutuma.”