Reigi kirik

Tänapäevase Kõrgessaare valla eelkäijaks võib administratiivse üksusena lugeda Reigi kihelkonda, milline moodustati 1627.a Reigi kiriku juurde. Sama aastat loetakse iseseisva Reigi koguduse algusaastaks, mil kogudus eraldus Käinast. Neist aegadest on oma raamatus “Reigi õpetaja” värvikalt jutustanud kirjanik Aino Kallas. Tollased tegelased ei liikunud ringi küll tänases pühakojas, vaid vanas puukirikus, mis asus Reigi küla maadel. Järgmine, 1690. aasta paiku püstitatud arhitektuuriliselt põneva kesktorniga puukirik ehitati juba kõrgele Pihla mäele. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Koguduse enamiku moodustasid rootslased, mistõttu nõuti ka kirikuõpetajatelt rootsi keele oskust.

Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal.

Ungern-Sternbergidele viitab ka peasissekäigu kohal olev perekonnavapp. Perekonna hauaplats on sealsamas lähedal. Kuigi vapid kõnelevad eelkõige aukandjatest, ei ole kirikus unustatud ka tavalisi töömehi ning ehitajaid. Nende nimed seisavad kõrvuti kirikuhärra ning maaomaniku nimega mustadel tahvlitel altaripildi kõrval.

Reigi kirik on ehitatud uute tavade kohaselt avarana ning valgusküllasena. Hoolikal vaatamisel võib tunduda, et kirikus sees olles seisad suure kummuli pööratud laeva all. Kogu arhitektuur kuulutab ühtehoidmist ja ühtekuulumist. Reigi kiriku suurimaks väärtuseks on tema kunstikollektsioon, milles peaaegu kõik tööd kõnelevad pikemat lugu kui kirik ise ja juhatavad meid tuntud piiblitemaatika kaudu Euroopa kunstitraditsioonide juurde.  Kuidas need tööd kõik kaugesse Reigi kirikusse sattusid, pole päris täpselt teada, kuid osa neist on arvatavalt kinkinud eluga pääsenud merehädalised, teine osa aga kajastab omaaegsete maaomanike maitset või võimalusi. Aastaarv 1899 seinal tähistab viimase suurema remondi aastat, mil üht-teist kiriku värvilahenduses muudeti ning ka tänaseni püsinud altaripilt üles seati.

Senised ülestikku asetsenud altaripildid “Kolgata” ja “Püha õhtusöömaaeg” paigutati  külgseintele. Uueks altarimaaliks seati “Kristus Ketsemani aias”. Põrandaplaatidena võib paekivi kõrval näha kohaliku telliselöövi toodangut.

Kirik võib uhkust tunda ka arvatavalt Hiiumaa päritolu oreli üle. Rahvapärimuses on seda seostatud tuntud Käina köstrite Sakkeustega, olgu küll, et kindlat paberlikku tõendust selle kohta pole teada.

Omaette peatükk Reigi kiriku loos tuleks kokku kirjutada kohalikest kirikuõpetajatest, sest mõne roll kultuuriloos on ulatunud kaugelt üle koguduse teenimise igapäevatöö. Samas on mõni teine neist pigem halva kuulsuse kui ausa jumalateenimisega tuntust kogunud. Viimaste hulka võiks paigutada näiteks Hiiumaa juurtega A. Krolli või ka esimese pastori P. A. Lempeliuse, kelle käsul tema truudust murdnud naine pea maharaiumise teel hukati.

C. Forsmann oli õpetajaks nii ajal, mil Reigi rootslased saarelt ära saadeti, kui ka siis, kui kivikirik sisse õnnistati. Tema teeneteks võib lugeda nii rändõpetajate töölevõtmist kui ka mütsivabriku töölepanemist.

G. F. Rinne näiteks oskas hästi kohalikku keelt, mistõttu sai võimalikuks Soomest kuuldud Paciuse viisile Runebergi sõnadest inspireerituna luua ülistuslaul Hiiumaale. Arvatakse, et Rinne Hiiumaa-laulu sõnu kasutas tulevase Eesti hümni loomisel ka J. V. Jannsen, kes  soome ja rootsi keelt ei osanud.

20 sajandi sõjad ja poliitilised kriisid on õnnekombel kirikut säästnud ja toimivana hoidnud. Nii on täitunud kiriku seinal olev soov “Olgo Jehowa meie Jumal meiega nenda kui ta meie wannematega olnud”.

Kiriku vastas üle tee asusid nii pastoraat kui ka Gustav Ernesaksa ooperist “Tormide rand” tuntuks saanud Pihla kõrts. Pastoraat seisab tühjana, kuid endiselt väärikana, Pihla kõrtsist pole peale kuulsuse aga midagi järel, isegi osa mäest, millel ta asus, on madalamaks lükatud.

Legendid ja lood

Kirik oli ka see koht, kus lisaharidust saadi, eriti lugemise ning laulmise alal. Kord juhtus aga nõnda, et talumees leidis raamatu, mille otstarbest ta ei osanud midagi arvata. Pakkus seda siis küll mõisahärrale, küll teistele. Kõik küsisid, milline raamat välja näeb, on see täis kirjutatud või tühi, on seal pilte sees või midagi muud. Talumees lõi aga muudkui käega ja ütles lõpuks, et pole seal pilte ega sõnu, vaid “seal on örred sees ja pätagad peal kuiumas”. See oli noodiraamat.