Parvlaeva “Estonia” hukkunute mälestusmärk

Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kel lest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.

Parvlaev Estonia vrakk asub koordinaatidel 59° 22´ 54” N, 21° 41´ 0” E , umbes 22 miili kaugusel Utö saarest (157° kraadi edelas).  Sügavus laevahuku paigas on 70–80 m.

Parvlaev Estonia uppumine oli suurim õnnetus Balti merel peale sõdu. Õnnetuse ohvrite hulgas oli inimesi 70 eri rahvusest.

Laevahuku uurimise rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult  seotud rambi, mistõttu vesi pääses autotekile.

Laeva vöörivisiir asus ametivõimude teatel vrakist umbes ühe miili kaugusel lääne pool. Õnnetuse põhjuste uurimiseks tõsteti visiir  1994. aasta pinnale ning viidi Soome Hankosse. 1999. aastal andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ning see viidi  Rootsi Södertälje sadamasse. Sealt viidi vöörivisiir 2002. aastal viidi Muskö saarele Rootsi mereväebaasi.

Estonia oli Eesti reisiparvlaev, mis ehitati 1980. aastal Meyer Werfti laevatehases Papenburgis Saksamaal. Laeva varasemad nimed olid  Viking Sally (1980–1990), Silja Star (1990–1991) ja Wasa King.

Eesti Merelaevandus ja Nordström & Thulin ostsid laeva Estline´i Tallinn-Stockholmi liini jaoks. Estonia alustas liiniliiklust Eesti lipu all 2. veebruaril 1993.

Laev oli 155,43 m pikk ja 24,21 m lai, maksimaalne võimalik kiirus oli 21 sõlme. Kajutikohti oli 1190 ja kahele autotekile mahtus korraga  460 autot.

Siia Tahkuna neemele, kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk ajaloolase ja kooli-õpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a.

Mälestusmärk on püstitatud nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.

Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (valik autori seletuskirjast 10.07.1995)

• Pronkskell – laeva- või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks  justkui sõnumi merelt.
• Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena.
• Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti ja on sisuliselt merega väga sobiv – see oleks  inimprodukti – raua – loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad …
• Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja  peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki.
• Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, annab inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi su-  helda monumendiga.
• Ning lõpuks ka sakraalne moment- mingil moel kellatorn… ehkki sümboolne.
• Pronkskellal on mõni õrn detail – 4 lapsenägu igas põhi-ilmakaares …

2005 aasta jaanuaritormis sai mälestusmärk päris korralikult kannatada, kui meri ja tormituuled uhtusid ära vundamendi täite ja seda  katnud kivirinnatise. Kõrgessaare Vallavalitsuse eestvedamisel täideti siis täiendavalt vundamendi ümbrus ja kindlustati see betooniga.