Hiiumaa põhjatipu labürint

Labürint on üks iidsemaid maagilisi märke ja ehitatud riituste kohti inimkonna ajaloos. Maha laotud või joonistatud labürinte on teada mitme tuhande aasta tagant enne Kristust. Labürinte ehitasid ning kasutasid navajo ja hopi indiaanlased, etruskid ja saamid,viikingid ja rannarootslased. Viljakusmaagia, soodsate tuulte ja edukate reiside jms. loitsimise kohast on tänapäevaks saanud lihtsalt mängude ja mõtisklemise koht. Hiiumaa põhja- ja läänerannik oli aastasadu hiiurootslaste asualaks, nõnda on loogiline, et siin leidub ka kivilabürinte. Esimene kirjalik teade Hiiumaa labürintidest on aastast 1844 kui Karl- Ernst von Baer mainib labürinte Hiiumaa põhjatipus.

Tänaseni on säilinud hiiurootslaste aegne labürint Kootsaare poolsaarel. Traditsiooni jätkasid 1964. aastal Kaibaldi külla ehitatud pisilabürindid, mis tehti lastele mängimiseks Kootsarest päritud mäletamise järgi.
1997. aastal asutatud Hiiumaa Kuninglik Karskete Ölutinautlejate Selts võttis üheks omajooneks labürinditraditsiooni taastamise Hiiumaal ja on sellest ajast rajanud 8 kivilabürinti saare eri paikadesse Ristna lõunaninale, Kõpu kirikumäele, Mägipe randa, Sääre randa, Kassarisse, Mihkli muuseumi, Kärdlasse ühele koduõuele ja esimesena muidugi siia- Tahkuna tippu.

1997. aastal ehitatud labürint oli Kootsaare originaali täpne koopia, ometi määras tihedalt külastatav Tahkuna ots labürindile teistsuguse saatuse. Külastajad hakkasid labürinti suurendama ja seega muutus algne klassikaline ringteedega ristspiraal lihtsaks spiraaliks, mille radu nüüd agarasti kõnnitakse ja kive juurde lisatakse. Eriti kaunis pilt avaneb labürindile majaka tipust. Hea rändaja kõnni või sörgi tingimata mööda labürindi radasid keskpunkti, mõtiskle ümbruse ja elu enese üle, kui näed, korrasta kiviridu, tunne end hästi.