Tuletornid

Kõpu poolsaarest 9-10 kilomeetrit põhja pool asub kurikuulus Hiiumadal ehk Suurrahu (saksa keeles Neckmansgrund), mille karidel on hukkunud paljud laevad. Juba 15. sajandi II poolel otsis Hansa Liit aktiivselt võimalusi selle ohtliku koha tähistamiseks, kuna Hiiumaa läänerannikust möödus Läänemere tähtis laevatee. Tallinna magistraadil õnnestus siinselt maavaldajalt Saare- Lääne piiskopilt luba maamärgi ehitamiseks Kõppu saada alles 1500. aastal. Asukohaks valiti Kõpu poolsaare (ja tegelikult kogu Lääne-Eesti) kõrgeim, 68 meetrit üle merepinna ulatuv mäetipp, mida hiljem hakati nimetama Tornimäeks. Mitmeid järgnevaid aastakümneid väldanud ehitustöid takistas oluliselt vahepeal Hiiumaale jõudnud katk. On aga teada, et 1531. aastal oli torn oma esialgsel kujul valmis. Ligi 8 meetri laiune ja 20 meetri kõrgune õõnsuseta maamärk oli ehitatud tahumata raudkividest. Pikksilm oli neil aegadel veel leiutamata ning torn pidi olema palja silmaga nähtav mitmekümne kilomeetri kauguselt.

Tuletorniks ehitati Kõpu vana paak ümber alles 1649. aasta sügiseks. Tuld põletati torni otsas lahtisel raudrestil, puude ülesvinnamiseks kasutati vintsi ning tulevalvajad tõusid torni tippu mööda torni väliskülge kulgevat puittreppi. 180-päevase valgustusperioodi jooksul läks tuleroaks ümmarguselt 1000 sülda puitu. Alates 1805. aastast hakati puude asemel põletama kanepiõli. Hiljem ehitati torn kõrgemaks, uude lambiruumi seati üles poleeritud messingist peeglid ja nende ette 25 õlilampi nii, et valgus kolmest küljest merele paiskus ja selge ilmaga kuni 55 versta kaugusele paistis. 1854. aastal hakati torni valgustamisel kasutama petrooleumi ning 1860. aastal vahetati senine peeglitele tuginev süsteem Fresneli dioptriliste prismade ja petrooleum- hõõglambi vastu. Pariisi maailmanäituselt osteti 1900. aastal uus pöörleva optikaga masinaruum. Teise maailmasõja ajal sai majakas kannatada, kuid kohe pärast sõda see taastati, esialgu plinkivana, hiljem pöörlevana. 1963. aastal asendati atsetüleen- gaasivalgus elektriga. Praegune süsteem töötab 1981. aastast.

Kui tuletorn 1810. aastal kroonu haldusesse võeti, järgnes sellele hulk ümberehitamisi. Torni sisse raiuti 69 kõrge astmega trepp. Tänapäevane Kõpu tuletorn on 37 meetri kõrgune, kivitrepile järgneb 48-astmeline puutrepp. Suurim nüüdisaegne ehitustöö majaka juures tuli ette võtta 1980-ndate aastate lõpus, mil varisemisohtlikuks muutunud hoonele valati ümber tugev raudbetoonist “särk”. See kindlustas ehitise, säilitades samal ajal ka torni ajaloolise välimuse.

Kõpu on vanuselt kolmas töötav tuletorn maailmas, Eestis aga konkurentsitult esimene. Hiidlaste jaoks kodusaare sümboliks kujunenud majakast paistab tuli merepinnast 102 meetri kõrguselt hea nähtavuse korral pea 50 kilomeetri (26 meremiili) kaugusele.

Ristnas paikneb Kõpu poolsaare ja kogu Hiiumaa läänepoolseim punkt. Rahvusvahelisel mereteel kurseerivatele laevadele annavad siinse maa lähedusest märku tuletornid Ristnas ja Kõpus. Neist kahest saare meremärgist paistab kaugemale Kõpu tuli, mis on nähtav peaaegu 50 kilomeetri raadiuses. Ristna tuletorni tuli kõrgub 37 meetrit üle merepinna ja on nähtav 17 meremiili (31,5 kilomeetri) kaugusele. Torni enda kõrgus on seejuures 29,5 meetrit.

Ristna tuletorn on monteeritud 1874. aastal Pariisist ostetud detailidest. On teada seegi, et üheaegselt telliti Hiiumaale üksiktarinditena kaks tuletorni, millest Tahkuna oma paigaldati saare kõige põhjapoolsemale neemele 1875. aastal.

Esimeses maailmasõjas sai Ristna tuletorn pommitabamuse 1915. aastal rünnanud Saksa merejõudude lahingulaevade poolt. Viis aastat hiljem, niisiis 1920. aastal, muudeti restaureerimistööde käigus torni ilmet aga tunduvalt. See toestati betoonvöödega, mis ulatuvad kuni teenindusruumini.

Omal ajal oli Ristna tuntud oma udusireeni poolest, mis andis halva nähtavuse korral mööduvatele laevadele ohust märku.

Tuletorni juurde paigaldati 1994. aastal Soome Mereadministratsiooni spetsialistide poolt igati nüüdisaegne satelliitnavigatsiooni (DGPS) tugijaam (satelliitmajakas).

Teatavasti on Tahkuna neem Tahkuna poolsaarel Hiiumaa põhjapoolseim punkt. Kõigile merel mööduvatele alustele annab maa lähedusest märku 1875. aastal sinna paigaldatud malmtarinditest tuletorn. See valmistati Pariisis ja toodi kohale osadena. Samaaegselt telliti Prantsusmaalt Hiiumaa tarvis aga kaks meremärki. Ristna tuletorn püstitati saare kõige läänepoolsemasse punkti 1874. aastal.

Omanäoline on Hiiumaa tuletornilugu: 19. sajandi keskpaigani kasutati saarel ehitusmaterjalina kivi (Kõpu tuletorn); sellele nn kiviperioodile järgnes ajajärk, mil püstitati malmist Tahkuna ja Ristna tule- torn. 20. sajandit seevastu võiks nimetada raudbetooni kasutamise ajajärguks (näiteks Tohvri tuletornid).

Tahkuna mererannas paiknev tuletorn on Hiiumaa kõrgeim 42,6 meetrit. Selle absoluutkõrgus jääb aga siiski alla Kõpu omale, nimelt on viimane 102 meetrit merepinnast. Tahkuna tuli on nähtav 18 meremiili ehk 33 kilomeetri kaugusele merele.

Teise maailmasõja ajal 1941. aasta oktoobris andsid Tahkunas viimaseid kaitselahinguid pidanud punaarmeelased tuletorni jalamil sakslastele alla.

Hiiumaa Biosfääri Kaitseala eestvedamisel püstitati 1995. aastal Tahkunasse tuulegeneraator, mis taasiseseisvunud Eestis on omataoliste seas esimene.

28. septembril 1994. aastal toimus rahuaja suurim katastroof Läänemerel, uppus parvlaev “Estonia ”. Meenutamaks seda traagilist sündmust kujundas kunstnik Mati Karmin Tahkuna neemele õnnetuskohale lähimasse paika Eestis mälestusmärgi “Estonia” hukkunud lastele.

Meresõitu Hiiumaad ümbritsevates vetes aitavad korraldada 28 suuremat meremärki ja tuletorni. Need võivad oma olemuselt olla kas hoiatavad, juhatavad või suunavad. Sõru liitsihi tuletornid kuuluvad viimaste hulka. Sõru liitsiht tähistab koos Emmaste liitsihiga Soela väina läbiva veetee telge.
Liitsiht koosneb kahest, mõnikord ka kolmest tuletornist, navigatsioonimärgist või -tulest, mis paiknevad teatud vahemaa järel ühel sirgel. Liitsihi järgi sõitmisel peab meresõitja hoidma tuletornide või märkide sümmeetriateljed ühel ja samal vertikaaljoonel. Sel juhul paikneb laev liitsihi teljel.
1913. aastal püstitati Soela väina Hiiumaa poolsele rannale väina kanali läbimiseks kaks paari puidust sihtpaake: pöördekohast idapoolse kanali läbimiseks Sõru ja läänepoolse osa läbimiseks Emmaste sihtpaagid. 1934. aastal ehitati Sõru paagid ümber tuletornideks. Mõlemad on kahemeetrise läbimõõduga raudbetoontornid. Alumine torn on 11 meetri kõrgune ning selle tule kõrgus merepinnast on 13 meetrit. Alumise torni juurest viib teerada ülemise juurde, mis on 16 meetrit kõrge ja tule kõrgus merepinnast on 18 meetrit.
Emmaste tulepaagid ehitati ümber 1935. aastal, alumine on nüüd samuti ümmargune monoliitraudbetoonist 11 meetri kõrgune tuletorn, ülemine tulepaak on puna ruudukujulise kilbiga 19 meetrine metallsõrestiktorn.