Paluküla kiriku varemed

Paluküla kiriku püstitasid kohalikud suurmaaomanikud Ungern-Sternbergid 19. sajandi teisel kümnendil. Hoone ehitamise ajast ei ole säilinud ühtegi dokumenti, kuid ehitise elegantne teostus viitab, et kavandajaks oli väljaõppinud ning toonase Saksa arhitektuuriga kursis olev meister. Et hoone oli esialgu plaanitud perekonna hauakabeliks, paikneb kirikuruumi all silindervõlviga, matusekambriks mõeldud kelder. Sellest on tingitud ka hoone ebaharilikult kõrge sokliosa.

Kirik pühitseti sisse 1820. aastal. Matusekiriku plaan kukkus läbi, sest põhjavee tase osutus liiga kõrgeks, ent Kärdla kiriku abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aasta suveni. Hoones oli 100 istekohta.

Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka meremärk – torni kõrgus on 29 m.

1939. aasta suvel, kui Hiiumaale hakati rajama Nõukogude sõjaväebaase, läks Paluküla kirik Vene sõjaväele. Hoonet kasutati laona, tornis oli vaatluspost. Ka pärast Teist maail- masõda oli kirikus ladu, tasapisi hakkas hoone lagunema ja 26. aprillil 1990 põles maha.

Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal.