Kassari kabel

Puitehitisena oli Kassari kabel olemas juba 16 sajandi esimesel poolel. 18. sajandil rajati praegune, kiviehitis, mida renoveeriti esimest korda 1801 aastal, see daatum on ka kabeli seinal. Algselt oli Kassari kabel Pühalepa koguduse abikirikuks, aga 1925 a kaotati kirikukihelkonnad ja Kassari kabelist sai Käina abikirik.

Kassari kabel on ainus Baltimaades tegutsev kivist sakraalhoone, millel on rannaroost katus. Huvitav ja harva esinev nähtus on see, et kantsel on ehitatud altarisse, mis esineb ka Tuhala kabelis. Kabelis ei ole elektrit ja kõik jumalateenistused ja üritused toimuvad küünlavalgel. Kabeli kõrval on kunagise Kassari mõisniku A. W. Stackelbergi hauakabel, mida esimese Eesti valitsuse ajal kasutati halbade ilmade korral matuse rituaalide ruumina.

Kassari kabeli seintel olid sel ajal metallist valmistatud pärjad. Matuse korral riputati üks pärg, mille lintidel olid kirjas surnu nimi, sageli ka elukutse ning mälestajad, kabeli seinale. Viimane kabeli põhjalikum renoveerimine toimus 1992-1993 aastatel, mil kabel ka taaspühitseti.

Kabelit ümbritseb vaikne, hubane ja rahu sisendav kabeliaed, mis on saarerahva viimane puhkepaik. Kuulsamad inimesed, kes Kassari kabeliaeda maetud on: Marie Underi emapoolsed vanemad, Debora Vaarandi vaarvanaema, peategelane V.Panso raamatus Lepa Anna (Anna Sooba), mõisa seakarjus Aadu Vesingi, näitleja Olev Eskola, kooliõpetaja Ann Tamm, J. Köleri maalidel Kristuse prototüüp Villem Tamm, rahvaluulekoguja Friedrich Villem Vahe, sordiaretaja Peeter Bollmann, koolijuhataja Thomas Piik ja Kassari mõisnike Stackelberg’ide perekonnaliikmed.

Mõisnike hauatähisteks on marmorpostamendid: August Wilhelm von Stackelberg (1774-1827), Eduard Heinrich August von Stackelberg (1806-1881), Georg August Arthur von Stackelberg (1850- 1908), Eduard August Arthur Ludvig von Stackelberg (1885-1910).