Käina kiriku varemed

Esimene kirik Käinas oli puukirik juba katolikuajal. Käina lahes oli siis Tuigu sadam ja meremeeste kaitsepühaku Nikolause järgi nimetati Käina Nikolause kirikuks.

Kivikirik püstitati siia 1492.-1515. aastal Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgese valitsemisajal. See on lääne-saarestiku noorimaid ja omapärasemaid kaskaegseid sakraalhooneid, lihtne gooti stiilis ühelöövilise pikihoonega saalkirik.

Aastail 1859-1860 ehitati kirik põhjalikult ümber: pikihoone lõunasein lammutati ja see avardati uue suure juurdeehitisega kiriku lõunaküljel. Altar paigutati ümber vana pikihoone põhjaseina äärde, kuhu raiuti 2 akent. Peaportaal viidi Baltikumis ainulaadselt uude lõunaseina. Kantsel rajati endise võidukaare külge ning selle tsentraalne asukoht võimaldas luterliku jutluse pidajal olla nähtav ja kuuldav kõikidesse kiriku soppidesse. Uus lõunatiib kaeti plekk-katusega, erinevalt ülejäänud kiriku kimmkatusest. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim.

1941. aasta 14. oktoobril tabas kirikut Saksa süütepomm, mis läbi kooriruumi lae kukkudes põletas hoone varemeiks. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväästusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Käina kirikus jalutades võiks meeles pidada, et selle põrandapinnases on arvukalt haudu. Kiriku eestseisja Putkaste mõisniku Stackelbergide pere ja kirikuõpetajate Hallerite hauad paiknevad kiriku ümber ja sees.

Kiriku ümber on vana surnuaed ehk kirikupark, nagu kohalikud seda nimetavad. Põhjasõjaga kaasnenud katku tagajärjel maeti kirikuaeda massiliselt surnuid.

Säilinud on Olga Gerneti (30.11 1854-23.01 1856) haud raudaias.

Kiriku ees asub kivirist kirjaga Jausa Juhan Jurman ja maadligi aastaarv 1853. See oli helilooja Rudolf Tobiase vanaema Ingli isa.

1949.a rajatud Hiiumaa masina-traktorijaama tõttu suurem osa surnuaiast hävis.

1989.a suvel leiti veetrassi kaevamisel kiriku lõunaukse lähedalt hauakabeli müürijäänused, mis tänaseks on ketiga piiratud. Selles oli 7 luustikku, millest 4 laste omad. Arvatakse neid olevat valdavalt 18. sajandist ja kuuluvad tõenäoliselt kirikuõpetaja Tunderite perele.