Ujumisrituaalid ehk (H)ausalt Hausmast

Tegevusi, mida turistina või kohalikuna Hiiumaal harrastada, on kümneid ning siin, oma veerus, olen proovinud neid sulle, hea lugeja, tutvustada läbi enese kogemuste. Nüüd kui oleme oma suvega poole peale jõudnud, kirjutan millestki päris isiklikust – ujumisest. Proovin heita valgust ujumise transformatiivsele jõule, mida nii mina kui ka paljud teised armastavad harrastada Hausma väikeses rannas. 

Kui on üks sportlik tegevus, mida ma iga päev Hiiumaal olles harrastan, siis selleks on ujumine. Hommikul enne tööd ja õhtul enne magamaminekut. Esimest korda sel aastal, kui ma Hausmas ujumas käisin, oli emadepäev – vee soojus oli 13 kraadi kanti. Ma tean, see on võrreldes talisuplejatega täiesti kehv tulemus. Aga sellest ajast saadik on Hausma rannast saanud minu tihe kaaslane, tujutõstja, proovilepanija ning mugavustsoonist välja puksija. 

“Ma täpselt ei mäleta, millal ma alustasin siin käimisega, aga olen siit ujumas käinud nii kaua, kui see sild siin on olnud. Üheksa aastat juba kindlasti,” räägib mulle Hiiumaalt pärit Mari-Liis, kes alati mandrilt kodusaart külastades suplemas käib. “Tavaliselt algab minu jaoks hooaeg mai alguses ja lõpeb septembris,” lisab ta, et piire nihutades, saaks ka muidugi hiljem vees käia, aga purre võetakse veest välja. 

Aga miks käiakse hommikul esimese asjana ujumas? Hommikune ujumine toimib eelseisva produktiivse päeva võimsa katalüsaatorina. Hausma mereäärse miljöö rahulikkus loob rahuliku tausta, ergutab vaikust ja rahu, enne kui päeva kohustused maad võtavad. Sukeldumine selgesse vette ja avastamine, et hommikuse õhu kargus koos õrnade liigutustega äratavad meeled, kosutades keha ja vaimu. See harmooniline side loodusega annab päevale positiivse tooni, võimaldades väljakutseid uue energia ja selgusega vastu võtta. 

“Minu jaoks on tähtis, et Hausmal ei pea pikalt jalutama nagu rannas ja see on hea asukoht,” naerab Mari-Liis, kuid toob positiivseimaks küljeks välja suure kogukonnatunde, mis “ujumisklubis” tekib. “Kohtudes samade tuttavate nägudega igapäevaselt on eriti tore. Inimesed tulevad vastu oma hommikumantlites ning kõik me oleme sinna kokku tulnud täpselt ühel ja samal põhjusel.”

Kes tunneb Hiiumaa suve, siis teab, et ilma on mitmesugust ning ka meri on eriilmeline. Eks peamiseks eneseületuseks ongi tuulise, vihmase või külma ilmaga end vette kasta. “Aga siis on õnneks keegi kaasas, kes utsitab või juba näen kedagi sillal või vees ja just see kambavaim toetab ikka ja alati vette minema,” rõõmustab Mari-Liis, kelle jaoks karastavalt ujumas käimine annab suure energialaengu. “Hausmal ujumas käies on justkui elus tunne pärast. Kui vesi just liiga soe ei ole,” naerab ta ning meenutab, et üks ekstreemsemaid kogemusi oli tal vees käia 10 kraadiga. 

Mida siis karastavas vees ujumine pakub? Talisuplejad ise tunnistavad tihti, et kogevad jääkülmas vees käies “laksu all” tunnet. Seda põhjustab looduslik antidepressant endorfiin, mida keha kiire temperatuuri vaheldumise tulemusena iseeneslikult toodab. Veel on leitud, et keha hakkab tootma enam dopamiini ja serotoniini, mis suurendavad inimese õnnetunnet, samal ajal vähendades valu ning depressiooni tekkimise võimalust.

See selgitab miks, kui päike loojub, silmapiiril oranžid ja roosad varjundid, on õhtune ujumine nagu terapeutiline vabanemine päevast. Sukeldumine jahedasse vette, hõljudes laisalt vees, võimaldab järk-järgult üleminekut igapäevaelu saginast rahuolekusse. See videvikurituaal pakub võimalust stressist lahti lasta, puhastades meeled ja soodustada kosutavat und. Rutiinsest ujumisest saab justkui meditatiivne kogemus, kus saab mõtiskleda päevakogemuste üle ja võtta omaks tänutunne. Siit soovitus: ujuge soojaga ja külmaga ning tehke sellest endale rutiin ja osa päevast!

Hiiu Leht
Loo autor: Irene Kivi

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.