Sõru sadam

Sõru merekeskus avati 2006. aastal. Merekeskuse alal paiknevad purjelaev Alar, Alari renoveerimise hall, Sõru merekultuuri muuseum, sadamakõrts, reisi- ja purjelaevasadamad, sadamahoone, pood, ujuvsaun, supelrand ja telkimisplats. Räägitakse, et „hiidlane elab ikka vee peal, kui ta juhuslikult maa peal ei ela“. Rootsi ajal tegutsesid  Saaremaale ülevedajatena Emeste talu mehed Bernth ja Hans. Sellelt talult pärit nimekuju muutus Jakob Pontus Stenbocki rajatud Emmaste mõisa (1779) ja 19. sajandil Emmaste valla nimeks. Emmaste kihelkond moodustati Käina kihelkonnast 1866. Sõru kohanime on kirjalikes allikates nimetatud 1254. Sõrul on olnud kabel ja kalmistu, paadilautrid, sadamakai (1917). Pikemat aega on siin asunud kool, piirivalvekordon, kõrts, viinapood, kino, kalavastuvõtupunkt ja rannapüügibrigaadi kalurite kontor. Rannamaastikku ilmestasid võrkmajad, rannakaevud, tuulikud ja paadilautrid. Tänagi võib siit Tohvri poole sõites imetleda külateelt avanevat merevaadet ja Tohvri liini meremärke (1934). Tohvril on jälgi I ja II maailmasõja aegsetest suurtükipatareidest, kasarmutest ja abihoonetest. Läänemere saarte looduskeskkonna ja kultuuriruumi osa oli hiiu traditsioonilisele elulaadile iseloomulik laevaehitus, meresõit ja kalapüük, hiiu keel ja kombed. Sõru muuseum annab ajaloolise läbilõike merega seotud elustiilist. Enne I maailmasõda oli Emmaste valla meestel üle 55 laeva ja siitkandist on teada üle 153 laevakapteni. Siinsamas rannal seisab kolmemastiline Alar, Eesti mereajaloo unikaalne mälestis. See on haruldane laev, sest enne II maailmasõda Eestis ehitatud puulaevadest on Alar ainukesena tänaseni säilinud. Laeva ehitamiseks toodi männid Õngu Kõrgseljalt, tammed Saaremaalt. Laevameister Peeter Himmisti juhtimisel ehitatud kolmemastiline laev lasti Õngu rannas, Rea karjamaal, 1938. aastal vette. Laeva pikkus on 30 ja laius 7 m, kandejõud  270 t. Laevale pandi 125 hj Rootsi Bolinder-mootor. Alar sõitis maailmameredel kuni 1968. aastani. 1944. aastal põgenes siit üle 700 inimese Rootsi. Nõukogude okupatsiooni ajal jäid hiiu laevaehitajate ja meremeeste dünastiad ajalukku, kuigi Hiiu Kaluri kolhoosi ookeanipüük ulatus Aafrika läänerannikule. Hiiumaa ise oli Nõukogude Liidu piiritsoon ja rannakalureid lubati merele ainult piirivalve erilubadega. Vallakodanike huvi oma kultuuripärandi vastu sai tuule purjedesse 1998.aastal, kui imekombel säilinud Alar Taanist, Hobro sadamast peale poole sajandi pikkust eemalolekut renoveerimise eesmärgil koju tagasi toodi. Täna on endises kolhoosi kalavastuvõtupunkti hoones (1958) sadamakõrts ja paadikuur kontserdi- ja suveürituste paigana. 1999 avati endise Hiiu Kaluri Sõru brigaadi kontori ja külakino hoones muuseum, mis renoveeriti 2006. Muuseumi kollektsioonis on üle 4000 väärtusliku eseme, ajaloolisi laevadokumente, fotosid hiiu meresõitjatest ja kaluritest ning rannaküla argi- ja pidupäevadest, meremeeste loodud kunstiteoseid, nende armastuskirju ja laule. Näitusesaalidest avanevad kujutlusvõimet avardavad vaated merele ja rannamaastikule.