Pühalepa kirik

Pühalepa kirik on Hiiu saare vanim kiviehitis. Kiriku kaitsepühak on püha Laurentius – tuleõnnetuste eest kaitsja ning vaeste ja õnnetute eestkostja.

Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Kirik võlviti 1200. aastate lõpus – 1300-ndate alguses oli hoonel kolm võlvi. Esialgse kiriku mõõtmed olid 9 x 22 m. Pikihoone põhjaküljel ei olnud aknaid. Ehituslaadilt oli Pühalepa algkirik gooti stiilis hoone ning selle ehitamisel oli eeskuju võetud Gotlandilt. Hoone ehitusmaterjaliks oli valdavalt maakivi, välisnurkades kasutati puhtalt töödeldud lubjakivi, väliselt näha olevat soklit ei olnud. Samuti polnud käärkambrit ega torni.

1575. aastal, Liivi sõja ajal Haapsalust lähtunud venelaste rüüsteretke ajal kirik lõhuti.

1600. aastate alguses hoone taastati: ehitati uus võidukaar ja uued viilud, kooriruumis taastati mõigasroietega ristvõlv, pikihoone kaeti endiste võlvide asemel aga puitlaega. Lõunaseina ehitati uus välisuks ja selle ette nelinurkne, niinimetatud naistekoda, mis hilisemate ümberehituste käigus on lammutatud.

1636. aastast on kirikus hilisrenessanss-stiilis kivikantsel, mille on teinud Joachim Winter.

18. sajandi teisel poolel ehitati kirik põhjalikult ümber. See aeg andis tornile, pikihoonele ja koorile praeguse kuju. Põhjaseina raiuti neogooti aknad, koorilõpmik sai suure teravkaarse aknaava. Kirik sai tänapäevase suuruse – 41,5 x 13 m. 1874. aastal sai torn viimase korruse ja neogooti telkkiivri, saavutades praeguse kõrguse 38,1 m.

Kirikuaias asuvad kaks osaliselt säilinud rõngasristi (ainsad Hiiu- ja Saaremaal), üks ketasrist, Suuremõisa lossi rajaja Ebba Margaretha Stenbocki (1704–1775) väike barokne hauakabel, Suuremõisa härraste raidvappidega hauaplaadid ning teised 18. ja 19. sajandist pärit huvipakkuvad hauatähised.

Pärast sõda kasutati kirikut laona.

1993. aastal pühitseti hoone taas kirikuks. Samal aastal paigaldati kiriku koorilõpmiku aknale Valev Seina vitraaž.