Kurisu neeluauk

Karst on geoloogiline nähtus, mille puhul sademetevesi lahustab kergesti murenevat aluspõhja kivimit ja neeldub lõhede kaudu, tekitades maa-aluseid tühemikke, koopaid ja isegi maa-aluseid jõgesid. Eestis esinevad karstinähtused peamiselt aladel, kus aluspõhjaks on lubjakivid ja dolomiidid. Karst on levinud suurel osal Eestist, põhiliselt aga Põhja-, Kesk- ning Lääne-Eestis, kaasa arvatud saartel. Suuremõõtmelisi neeluaukusid kutsutakse kurisudeks. Kurisud võivad olla nii lehtri-, lohu- kui liuakujulised ja nende läbimõõt ulatub sageli mitmekümne meetrini.

Hiiumaal esineb karstinähtust mitmes paigas, kuid kõige võimsam neist on seesama Kurisu neeluauk. Kevadise suurvee ajal on kogu lehter veega täidetud ning meenutab väikest järve. Vesi voolab ära lehtri põhjas asuva karstikoopa ja maa-aluse jõe kaudu. Mõnikord toimub neeldumine kiiresti ja lehtri keskel on näha veekeerist.

Neeluaugust on teada ka mitmeid legende. Kõige sagedamini räägitakse lugu tüdrukust, kes viinud tööst väsinud härjad kurisule jooma. Veekeeris oli aga nii võimas, et neelas härjad koos rakendi ja tüdrukuga. Pihla talu karjamaalt, kus neeluaugu veed jälle maa peale tulevad, leitud hiljem vaid tütarlapse punane juuksepael. Arvatakse, et just selliste juhtumiste tõttu hakkas rahvas neelukohta kutsuma „kurjaks suuks“. Siiski on tõenäoline, et sõna „kurisu“ tuleneb hoopis läänemeresoome sõnadest nagu kuristik või keeris.