Nodimine on sõltuvus, mis aastatega vaid süveneb

Pole palju inimesi, kes mere äärest on leidnud pudeliposti või näiteks õhupalliga saadetud sõnumi. Tiia Johansson on üks nendest, kes on. Koguni kolm korda. See on võimalik vaid siis, kui inimene käibki mere ääres selle pilguga, et mida huvitavat on meri jälle randa uhtunud. 

Kelle süda ei hakkaks kiiremini põksuma, kui näeb mererannas mõnda eset, mis eriliselt silma hakkab. Kõpus Tiharu külas elav Tiia tunnistab, et tema läheb kohe väga elevile. Mõnikord on aga natuke kõhe ka. Näiteks oli kord randa uhutud kummipaat. Tiia mäletab, et lähemale minnes oli küll väike hirm, et äkki keegi on paadis. Teab, kas on eluski. Paat oli aga tühi ja katki ka. 

 

Ajad muutuvad

Oma esimesi nodimisi mäletab Paladelt pärit Tiia just samast paigast, kus ta täna elab. Üle 50 aasta tagasi käidi isaga Kõpus ja siis sai ikka mere ääres käidud, kui piirivalve lubas. Toona Tiia mäletamist mööda väga huvitavat nodi rannast ei leidnud, sest ta sattus siia randa harva ning rannas võimutsenud piirivalve käis ise esimese korra üle. 

Kui Tiia 90ndate lõpus koos abikaasa Ulfiga Kõpu koha soetas, hakkas ta rannas tihedamalt käima. Ta räägib, et nodimise pealt saab justkui lugeda maailma arengut. Näiteks kui enne tuli randa igasugu puidust kaste, siis nüüd on kõik asendunud plastikuga. Kirjad pakenditel on nüüd peamiselt venekeelsed. See kinnitab muuseas ka hiljuti riiklikul õpilaste uurimistööde konkursil auhinna saanud Juhan Tuuliku uurimistöö hüpoteesi, et peamine nodi ongi hoovusega Kaliningradi poolt tulev prügi. Meri annab märku ka sellest, mis parasjagu maailmas lahti – koroonaaajal tuli randa näiteks desovahendi purke. Tiia naerab, et eks märk oli seegi, et ajal, mil elekter oli kallis ja kütta ei raatsinud, uhtus meri randa täitsa korraliku teki. 

 

Ähk läheb taris

“Kõpu mees olevat leidnud rannast kõik eluks vajaliku peale naise ja piimanõu,” räägib Tiia, et meri on aegade jooksul andnud igasugu vajalikku kraami. Teine nodija lipulause on “Ähk läheb taris.” Tihti lähebki taris, sest Tiia põhimõte nodimisel on, et leitud asju saaks kuskil taaskasutada. Nii on ukse ees köiest jalamatt, laevadele omaselt keritud, või aknalaual valgust püüdvad värvilised pudelid. Keeratava kaanega purkides saab hoida kuivaineid, plastikust kastides muud vajalikku. Mere poolt lihvitud ajupuust teha seina- või lauakaunistusi. Ja leitud merekraami aitab ka niisama aidale seinakaunistuseks panna. Näiteks võrgupoi, mille tuhmunud sildilt saab välja lugeda, et omaniku leiab Sandvigi linnast. Kaart ütleb, et selline linn asub Taanis, Bornholmi saarel. Tiharust 600 kilomeetri kaugusel. Bornholmi kirjadega kraami on tulnud rohkemgi. Tihti satub randa igasugu kalandusega seotud kraami. Vanasti oli olnud palju klaasist võrgupoisid, mida enam loomulikult ei kohta. Kalavõrke tuli Tiia sõnul samuti varem hästi palju, nüüd enam mitte. 

Aastate jooksul on meri randa toonud kõikvõimalikku nodi. Üks kõige tavalisemaid asju on jalanõud. “Alati on paarist ainult üks,” toonitab Tiia. Kiivreid on Tiial nii palju ja erivärvilisi, et saab kasutada igaks elujuhtumiks. Aidas on tal köisi-pudeleid-purke-kaste. 

Ta võtab nurgast ühe mustaks muutunud raske puutüki, mis arvatavasti mõne uppunud laeva osa, mida meri agaralt lihvinud ja väärtuslikuks mustaks tammeks muutnud. 

“Lõin hambad sisse,” ütleb ta kord leitud apelsinide proovimise kohta. Sündis süüa küll. Rannas on olnud ka näiteks punase sibula uputus. Tiia on kuulnud jutte, kuidas randa on tulnud kastide kaupa puuvilju või mõni nodija on saanud rannast leitud kraamiga kustutada oma õlleisu ja rahagi on leitud. Ravimeidki on meri välja andnud. Tiia räägib, et on tulnud ka pakikesi kahtlase valge pulbriga, aga neid ta igaks juhuks näppima ja lähemalt uurima ei hakanud, vaid viskas lihtsalt ära. 

Kirjavahetus Rootsiga

“Kirjad on muidugi kõige huvitavamad,” võtab ta lauale iga nodija reliikvia. Esimese pudelikirja leidis Tiia 2006. aastal. Silma hakkas see just vanamoodsa keeratava korgiga pudeli pärast. Kiri pudelis oli vettinud ning Tiial läks selle kuivatamiseks omajagu aega. Tuhmunud tekstist luges ta välja, et kirja kandnud pudel on leitud Gotlandi saarelt, Visby golfiväljaku äärest ning leidjad otsustasid selle kirja Gotlandi ja mandri-Rootsi vaheliselt laevalt teele panna. Tiia jaoks oli see eriline leid ka seetõttu, et ta elas viis aastat Gotlandil just tolle väljaku kõrval. Kirja saatjatega Tiia ühendust ei võtnud, sest aadress ei olnud loetav. 

Järgmine leitud kiri oli samuti merre visatud laevaliinilt, mis teel Gotlandilt mandri poole. Kirja saatja oli 13aastane tüdruk, kes elab Kalmari lähedal, kus juhtumisi elab ka Tiia poeg. Ta ütles, et oli plaan kirjasaatja üles otsida, aga muud kiired asjad tulid vahele ning plaaniks see jäigi. 

Moodsal ajal reisivad kirjad ka õhupalliga. Tiia näitab ilusat roosa paelaga rootsikeelset kirjakest, millele alla kirjutanud Dominique. Tegu on Rootsist õhupalliga teele pandud sõnumiga, mis räägib, kuidas esimesel koolipäeval õpilased omanimelise sedeliga õhupallid lendu lasid. Tiia võttis kooliga ühendust ja direktor rääkis, et klassis on kaart, kuhu märgitakse peale, kui kaugele kellegi õhupall jõudis. “Tiharusse jõudnud õhupall oli seekord reisinud kõige kaugemale,” muheleb Tiia. 

Koroonaajaga kodusaarele lõplikult tagasi jõudnud Tiia ütleb, et käib mere ääres iga päev. Enamasti ikka leiab midagi ja kui ei leia ka midagi väärtuslikku, saab tükike randa jälle veidi puhtamaks. 

 

Hiiu Leht
Loo ja fotode autor: Raul Vinni

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.