Hiidlased on oma saart alati iseseisvaks mereriigiks pidanud. Kui Hemingway tõdes, et igast lõunamere sadamast võib leida mõne eestlasest reisiajakirjaniku, siis kaugesõidukaptenid on on juba aastasadu teadnud, et igal korralikul laeval peab olema üks hiidlasest meremees.
Hiiumaa ja mere vahekorrast on kirjutatud raamatusarju. Merest tuli kala ka siis, kui põllud süüa ei andnud. Kivine meri ja vandiraiujad tõid saarele välismaa kaupu ja värsket verd. Laevameistrid ehitasid purjelaevu ja kohalikud reederid vedasid nendega küttepuid Tallinna. Et hiiu perede nooremad pojad maailmamere laevadele jõudsid, tulenes aga hoopis sellest, et saar oli väike ja kõigile poegadele põllumaad ei jagunud.
Ka täna on suur osa Hiiumaa tegemistest seotud merega. Kaup ja inimesed liiguvad laevadega, merel käiakse kalal, purjetamas, surfamas, hülgeid vaatamas, sukeldumas ja niisama lusti sõitmas. Hiiumaa ümbruses on paarsada väikest saarekest ehk laidu ja rahu. Osadele neist pääseb vaid paadiga, teistele saab ka hobusega või jalgsi läbi mere kahlates.
