Margus Tabor: Suuremõisa tundus nagu Hiiumaa ainus suur ja uhke asi

02 juuni 2023
margus_tabor_krässikuga

Hiiumaal kasvanud näitleja Margus Tabor on oma koduküla patrioot. Suuremõisa on tema meelest olnud ikka üks Hiiumaa kõige suursugusemaid kohti. Nüüd ehitab ta omale kodu küll Soonlepas. 

Marguse Soonlepa hoovi peal on veel ehitussegadus, aga maja on valmis. Ta räägib, kui väga on tal ehitajaga vedanud – töö tehti kiirelt, korralikult ja maitsekalt. Õues naksub elektrikarjus ja aia taga avaneb avar vaade kadakatupsudega loopealsele, kus jalutab kaheksa veist. Margus ütleb, et ta on nendega suur sõber. Teab kõiki nimepidi ning paitab ja sügab neid julgelt sarvede vahelt. Jõuludel oli üks neist vasikad saanud ning siis oli tal kodu kõrval täitsa oma jõulusõim nelja vasikaga heinapadjal. Lisaks veistele jookseb hoovi peal ringi must šoti tõugu koer Krässik. 

“Siin ongi paradiis,“ ütleb Margus. Plaan siia pigem varem kui hiljem päriselt elama tulla, muutub iga päevaga kindlamaks.

Sa oled kogu lapsepõlve veetnud Suuremõisas – milline on Sinu Suuremõisa? 

Suuremõisa on alati olnud minu kodu. Kuigi noorena mulle väga meeldis Hiiumaalt ära käia, siis Mamma maja olen ikka koduks nimetanud ja isegi Kärdlast koolist tulles öelnud, et nüüd lähen koju. Suuremõisat olen nooruspõlves pidanud üheks Hiiumaa kõige või isegi ainsamaks suursugusemaks kohaks. Kui muidu polnud saarel mitte midagi, siis siin oli loss ja kirik ja maa-alused käigud ja Põlise leppe kivid. 

Rääkimata Suuremõisa pargi kastanitest, ka jasmiinidest ja metstulpidest ja punastest sinililledest Paviljoni mäel ja… Eks lapsena oli raske mõista seda looduse võlu, eriline ja võimas tundus ikka see kahekordne telliskivist maja bussijaama vastas, kus sai elada, aga õpetaja Virve Tampõld oskas väga hästi meile selgeks teha, kui erilises kohas me elame. Mul on meeles ka, et meil oli Suuremõisas väga hea keemiaõpetaja. Kui ma Kärdlasse kooli läksin, siis ma istusin seal teiste seas klassis, nagu ma oleks ülikoolist tulnud – kõike teadsin.

Ma olin hästi uhke kõige selle üle, mis Suuremõisas on ja kui mõnikord harva mõned turistid käisid, siis käisin ikka jõlkumas seal lossi juures, et äkki õnnestub kellelegi midagi rääkida. Vahel õnnestus ka olla tähtis giid.

See on ka meeles, kuidas lastel olid kõigil oma peenrad kooli juures, mille eest pidime isegi suvel hoolitsema ja siis mina võtsin salaja teiste laste peenrast endale sentimeetreid juurde, et oleks ikka rohkem! 

Aga kuidas Sa siia Soonleppa siis nüüd sattunud oled?

Kui Eesti aeg tuli, siis hakati maasid tagastama. Mamma maja anti tagasi ühele rootslasele, kes polnud nelikümmend aastat Eestis elanud. See oli algul isegi natuke mõistmatu, eriti Mamma jaoks. Kuidas saab niimoodi, et tullakse ja tõstetakse lihtsalt välja. Ta küll lubas Mammal seal edasi elada kuni surmani, aga eks vanaema natuke ikka mõtles, et „Kuule, sul ei olekski kuhugi tagasi tulla, kui me ei oleks seda maja siin elus hoidnud.“

Mul on meeles see viimane hetk Mamma majas, kui ta oli läinud ja tulime maja koristama. Viisime osa asju prügimäele ja osa läks kellegi koju. Ma jäin teistest maha veel siia õunamahla tegema naabritega. Toas olid veel üks kiiktool ja laud. Viimase päeva hommikul tõusin hästi vara ja läksin orjapraami peale. Ahi oli veel soe ja ma toetasin selja selle ahju vastu veel viimast korda… Ja see soojus on mul siiamaani selja sees alles.

Meil oli tükk aega ka korter Suuremõisas, kus ma sain alati peatuda, aga selle oleme ka nüüd maha müünud. Tõepoolest on natuke kummaline tunne, et enam ei olegi Suuremõisas kusagil olla, kui Hiiumaale tulen. 

Aga nüüd on minu kodu Soonlepas ja ma tõesti tunnen ennast siin hästi. Kui Suuremõisa maja Mammalt ära võeti, siis need maad anti talle jälle samal ajal tagasi. Tema elas enne Suuremõisa kolimist siinsamas kõrval, vanas mõisavalitseja majas, mida enam ei ole. See kõik siin meenutab mulle paradiisi – meri sillerdab ja mere ääres on haigrud ja sookured ja luigepaar ja pastoraalsed lehmad ja hobused ja siis ma istun siin oma saunamaja ees ja vaatan laidude poole ja mõtlen – see ongi paradiis.

Kas Sa ei karda, et kui siia päriselt tuled, siis kaob see rahu kuhugi ära?

Ei. Ega mured ju ei kao kuhugi, kui ma Hiiumaale tulen, nad on kõik ikka samasugused nagu igal pool mujal, aga siin olles ma kuidagi tunnen, et nad ei aja mind nii närvi. 

Mis Sa arvad – kas see on seotud Hiiumaaga või Sinu endaga?

Äkki see on ikkagi seotud sellega, et ma olen hiidlane. See on vist ikka kuidagi sisse kodeeritud.

Praegu on seoses Rudolf Tobiasega palju juttu sellest, kuidas ta nii väikesest kohast nii suureks sai. Ja eks see tundubki kuidagi raskem siit minna ja saada, nagu Sinagi, kuigi Sulle ilmselt sellised tiitlid üldse ei meeldi, aga üle Eesti kuulsaks näitlejaks. Kas on?

Vot, naljakas on see, et üle Eesti kuulsaks näitlejaks ma olen saanud ju ikka selle hiiu keele ja oma Hiiumaa lugudega. Ütleme nii, et ma olen olnud selline hilise küpsemisega. Ma olin 53aastane, kui tekkis see selline suurem publiku armastus ja tuntus ja see on kõik tänu hiidlastele ja Hiiumaale. Enne seda ma olin ikka nagu puhas nišitoode. 

Ja võibolla see, et siin on mind nii hästi vastu võetud ja omaks peetud… See ongi andnud tunde ja tekitanud soovi siia tagasi tulla. Ma varem ei mõelnudki nii palju sellele, et tahan maja ehitada või Hiiumaale tagasi tulla, aga nüüd ma kuidagi tunnen, et tänu sellele etendusele ja sellele, et mind on siin nii soojalt tervitatud, siis ma julgen seda teha. See kogukonna toetus on mulle kõige suurem kingitus.

Võidaks ju nii ka mõelda, et „Noh, käisid nüüd seal mandril ära! On nüüd hea! Nüüd tahad tagasi!“ Aga ma ei ole sellist suhtumist tundnud. Võibolla mul veab, et olen hiidlane ja siis antakse kergemini andeks. Mandrilt tulnutel on raskem. Nad võivad nelikümmend aastat siin elada ja tublid olla, aga esimese foppaaga on kohe: „Noh, mis sa tast ikka tahad – see ju mandrilt!“

 

Teatrikool oli nagu välismaa

„Esimene kord, kui üldse kuskil esinesin, oli kaheksandas klassis deklamaatorite võistlusel. Õpetaja käskis luuletuse pähe õppida ja ma õppisingi kohusetundlikult. Pea oli mul hea. Läksin siis võistlustele ja lugesin luuletuse ette, ega ma võitu ei oodanud. Aga siis loeti ette kõik nimed seal ja laureaadiks sai Margus Tabor. Läksin edasi siis Tallinnasse võistlema ja seal sain ka kolmanda koha. Sealt edasi võibolla vaikselt hakkas tekkima see mõte, et kas see võiks olla minu tulevik. Nägin telekast mingit saadet ka, kust mulle sööbis mällu pilt lavast ja mustadest lavalaudadest ja valgusest. Siis käis klõps ära. Tundsin kuidagi, et seal tahaks olla. Üks kooliõde, kes oli katsetel käinud ja ise sisse ei saanud, ütles mulle:  „Sina mine, sina kindlasti saad!“ Ja saingi. 

Kuigi Nõukogude Liidust välja ei saanud, siis teatrikoolis oli alati selline tunne, nagu oleks natuke teises kohas. Seal oli teistmoodi vaimsus ja teistmoodi olemine. Seal oli kogu aeg natuke selline tunne, et olime nagu välissaatkonnas.“

 

Hiiu Leht
Loo ja fotode autor: Piret Eesmaa

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.

margus_tabor_krässikuga

Loe lisaks

13.05.2024
Margit Kääramees “Meie jaoks on Orjaku sadam maailma ilusaim väikesadam”

Tulihingeline kultuurikorraldaja Margit Kääramees seisab hea paljude populaarsete kultuurisündmuste eest Hiiumaal, aga üks olulisematest südameasjadest on tema…

Loe edasi
06.05.2024
Ristna tuletorn – Eiffeli meistriteos

Suvehiidlasest arhitekt Indrek Laos on kulutanud lugematuid tunde Eiffeli tehases valmistatud Ristna tuletorni uurimiseks ning selle tutvustamiseks…

Loe edasi
19.04.2024
Yui Yui & Kao Thai

Tänapäeval ei saagi enam paljude asjade üle üllatuda ning üllatus ei ole ka see, et jälle kord…

Loe edasi