Kuidas ma siia sattusin: Taastulek lapsepõlve imedemaale

28 juuli 2023
kuidas ma siia sattusin_ tiit maran

Tiit Maran valis Hiiumaa esmalt elupaigaks naaritsatele ning mõne aja pärast tuli ka ise järgi. 

Paarkümmend aastat tagasi tundis ökoloog ja looduskaitsebioloog, endine Tallinna Loomaaia direktor ja nüüdne Riigikogu liige Tiit Maran, et tal on Hiiumaal oma kohta vaja. Otsis veidi ja leidiski ühe olematuks lagunenud popsikoha. 

“Ma käin Tallinnas tööl,” kinnitab Tiit, et peab oma elukohaks ikkagi saart, kus elab ka paarsada naaritsat, mille Hiiumaale toomine on kindlasti tema elutöö. 

Kõik algas kaugelt enne seda, kui Tiidu ellu tulid naaritsad. Aasta oli siis 1973. Tema filimioperaatorist isa Rein Maran tuli Kalestesse tegema filmi “Värvilised unenäod”. Toona 13-aastane Tiit käis nagu ikka isaga kaasas. Ta ütleb, et kuigi Tallinnas sündinud, ei pea ta ennast täiskohaga linnavurleks, sest loodusfilme teinud isaga käidi Eestimaa risti-põiki läbi. 

Toonast Hiiumaa-kogemust nimetab Tiit müstiliseks. “See oli nagu “Alice Imedemaal” maailm,” meenutab Tiit. “Kohalikud elanikud, kadakad, karjamaad.” Kõpu poolsaar oli toona piirivalve poolt rangelt valvatud ja veelgi eraldatum koht. Ta mäletab, et näiteks Ristna tippu filmima ei lastudki. 

Tiit meenutab ühe ereda hetkena, kuidas avanes vaatepilt kahest põllust: üks rukkililledest sinine, teine moonidest punane. See põld on tema sõnul ka filmis jäädvustatud. Seda, et toonase lapsepõlve imedemaaga kunagi tihedam side tekib, ei osanud ta arvatagi. Filmimised tehtud, mindi mandrile tagasi. 

 

Kodu naaritsatele

Ülikooli ajal käis Tiit enda sõnul siinsetel laidudel seiklemas, kuid tihedam Hiiumaal käimine sai alguse 25 aastat tagasi, kui naaritsa asustamiseks hakati eeltööd tegema ja uurima, kas selline projekt oleks võimalik. Saar sai risti-põiki läbi uuritud ja kohalikega suheldud. Kohalike abiga prooviti ka loodusest välja püüda naaritsa konkurentliiki minki, kes siinsest kasvandusest oli metsa pagenud ja seal oma elu hakanud elama. Tiit meenutab, et kohalikega olid suhted head. “Mulle meeldis hiidlaste suhtumine, mis oli umbes nii, et see meile midagi hullu ei tähenda – las lollid teevad, mis tahavad,” naerab Tiit ja räägib kuidas kohalikele sai palju seletatud, mida nad tahavad teha ja kuidas see kõik käib. “Võttis aega, aga mulle tundub, et praeguseks on see asi ikka omaks võetud.”

Hiidlastega minkide väljapüüdmine siiski ebaõnnestus. Tiit ei jätnud jonni ja kutsus Valgevenest Hiiumaale oma sõbra – bioloogiadoktori, kel varasemast elust salaküti kogemused. Mees sai kätte 53 minki ja sisuliselt püüdis saare tühjaks. Maran seletab, et kuigi kohalikud tundsid olusid, ei osanud nad arvestada loomade käitumisega. Valgevenelane oskas aga just käitumise ja olud kokku viia. 

Mingid käes, hakati naaritsaid saarele asustama ja aastad 2000-2016 olid koos kaaslastega täis aktiivset välitööd, see tähendas pikki perioode Hiiumaal viibimist. “Vahepeal me mõtlesime, et ilmselt tunneme Hiiumaad palju paremini kui hiidlased, sest me olime kõik ojad ja jõed risti-rästi läbi käinud nii palju kui võimalik,” meenutab Tiit, “kogu see töö oli nagu ameerika raudtee, õnnestumiste mõttes ikka üles ja alla”. 

Tänaseks elavadki naaritsad looduslikus keskkonnas ainult Hiiumaal, varsti loodetakse elupaiku laiendada ka Saaremaale. Taoline naaritsate elupaik on ainulaadne ka kogu Euroopas. Tiit ütleb, et praegu võiks Hiiumaa populatsiooni suuruseks lugeda 60-200 naaritsat. Vangistuses sündinud loomi täna enam ojade-jõgede kallastel pole, sest kõik on sündinud ja kasvanud Hiiumaal.

Neil naaritsaga seotud aastatel tekkiski Tiidul tunne, et Hiiumaal oleks vaja ka oma kohta. Rääkis oma mõttest tuntud hiidlasele Agu Takisele, kes oskas ta juhatada Tõrvaahju kohani. Põlenud taluasemest hakkas Tiit uut kohta üles ehitama. Alguses elas telgis, polnud elektrit ega vett. Aastatega on kerkinud maja, mida Tiit nimetab naerdes majaks, kus on tehtud kõikvõimalikud parandamist vajanud ehitusvead. “Ma ei ole selles suhtes nagu suvehiidlane, sest kui ma ikka saan, siis olen ma siin ka sügisel, talvel ja kevadel. Kõik nädalavahetused, kus vähegi võimalik, tulen ma siia ära,” räägib ta ja ütleb, et kui enam linnas tööl ei pea käima, küllap tulebki ta Hiiumaale ära. 

 

Kuskil on piir 

Seda müstikat, mida Tiit lapsepõlves Hiiumaal koges, enam loomulikult ei ole. Seda lihtsal ja mõistetaval põhjusel, et kõik meie ümber on muutunud. Saar on muutunud, inimesed ja kogu ühiskond on muutunud. Hiiumaa on avatud ja siin käib palju inimesi. Tiit ütleb, et sellest avatusest ja rahvaste voorimisest on saar kindlasti võitnud, aga ka kaotanud. Ühelt poolt saare majandusele kasulik, teisalt ikkagi mõningane surve keskkonnale. Ta tunnistab, et kuigi inimeste teadlikkus loodushoiust on suurenenud, tuleb rannast ikkagi kellegi järgi prügi koristada. 

“Mul on nagu põhiline mure, et saarelist identiteeti ja iseolemist ära ei rikutaks,” arutleb ta. “Mulle tundub, et siin kangesti tahetakse, kuidas Hiiumaa oleks Tallinn. Aga kui Hiiumaal on Tallinn, siis ta ongi Tallinn, mitte enam Hiiumaa.”

Tiidu sõnul ei pruugi me ise alati aru saada, milliste väärtuste keskel elame. Ta rääkis loo ühest kreeklasest, kes Hiiumaal käies oli vaimustuses vaikusest. Kord katkestasid selle noored, kes tümpsu saatel pidu pidasid. Mees oli läinud muidugi neile selgitama, et nad vist ei saa aru, mis neil olemas on ja miks peab seda rikkuma. “See on selline asi, mida paljudes maailma kohtades enam pole” ütleb Tiit ja nendib, et tema ei taha ka öelda, kust turismi puhul see piir hea ja halva vahel jookseb. 

Naaritsatega, kes Tiidu Hiiumaale tõid, tegeleb ta senini, aga mitte nii aktiivselt. Ojade kallastel käies tunneb, et välitöötajana on ta rooste läinud. Välitöö vajab pidevat praktikat. Ütleb, et 63. eluaasta juures peab hakkama noorematele tööd üle andma ja tegijaid jagub. Hiiumaa naaritsatega seotult on kaitstud näiteks neli doktorikraadi, magistritest rääkimata. 

 

Hiiu Leht
Loo ja foto autor: Raul Vinni

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.

kuidas ma siia sattusin_ tiit maran

Loe lisaks

13.05.2024
Margit Kääramees “Meie jaoks on Orjaku sadam maailma ilusaim väikesadam”

Tulihingeline kultuurikorraldaja Margit Kääramees seisab hea paljude populaarsete kultuurisündmuste eest Hiiumaal, aga üks olulisematest südameasjadest on tema…

Loe edasi
06.05.2024
Ristna tuletorn – Eiffeli meistriteos

Suvehiidlasest arhitekt Indrek Laos on kulutanud lugematuid tunde Eiffeli tehases valmistatud Ristna tuletorni uurimiseks ning selle tutvustamiseks…

Loe edasi
19.04.2024
Yui Yui & Kao Thai

Tänapäeval ei saagi enam paljude asjade üle üllatuda ning üllatus ei ole ka see, et jälle kord…

Loe edasi