Kuidas ma siia sattusin: Eiki Nestori tõi õnnelike inimeste saarele armastus

Kui Vene piirivalvur 1973. aastal sadamas Eiki Nestori passis olevat küllakutset takseeris ja saarele mineku jaoks loa andis, tabas Eikit sügavalt sisse hingates seletamatu vabaduse lumm. „Nagu oleks Rootsi saanud,“ meenutab tänane Hiiumaa vallavolikogu liige, et toona ei osanud keegi arvata, kuidas kunagi avaneb võimalus veelgi lääne poole reisida. Tollal Hiiumaast enam läänepoolsemat reisisihti ei olnud. 

Hiiumaale saamise lugu sai aga alguse veidi enne kohtumist piirivalvuriga. Küllakutse oli Eiki saanud talle tol hetkel veel tundmatutelt inimestelt. Selgituseks tuleb meenutada, et niisama Eesti suursaartele ei pääsenud. Oligi vaja, et keegi kohalik võtaks vastutuse külalise eest ja seda kinnitati loa väljastamisega. 

Kuid elul on Eiki sõnul nii südamlik kui ka ametlik pool. Eelnev oli ametlik osa, kuid südamliku poole pealt lisab ta, et seda kutset ei oleks ta saanud, kui poleks olnud kõrvuni armunud tüdrukusse, kelle vanaisa sündis Külamal. Põline hiidlane, kelle elu mandrile viis. Tema poeg, Eiki äi, Ahto Vesmes oli selleks ajaks mõned aastad perega juba isa juurte juures, Hiiumaal suvitanud. Et aga sugulasi mitte liigselt tülitada, oli ta Viiri külla endale ka elamise soetanud. 

Eiki räägib, et teatud põhjustel polnud ta kutset saades sugugi kindel, et NSV Liit teda piiritsooni lubab. Loa sai ja edasine on juba ajalugu. 

Järgmisel aastal tuli Eiki puhkama juba koos poeg Siimuga „Oli ilus suvi ja mis kõige tähtsam, sama loomulikud inimesed kui Kalamajas, kus ma kasvasin. Ei “teietata”, vaid kôik ütlevad “sina”. Ja kôik on sellised nagu nad on . Seetôttu oli ja on Hiiumaa minu jaoks paik, kus tunnen ennast kodus ja kus tahaksingi olla,“ räägib Eiki. 

Paarkümmend aastat tagasi tuli ta perega mõttele, et pensionieas elamegi Hiiumaal. Selleks, et siin talved saaks veeta, tuli Viiri külas kadakate vahel pingutada ja vana maja põhjalikult uueks teha. 

Aastast 2000 on Eiki registrijärgne hiidlane. Seda tegi ta teadlikult, sest ei suutnud aru saada, miks peaks makse maksma Tallinnas, kui on arusaadavam, kuidas minu makstud makse Hiiumaal kasutatakse. „Siin näen tahtmist elu edasi viia ja mitte viriseda,“ kinnitab ta. 

Viimased neli aastat käib elu uutmoodi. „Õnn tuli õuele aastal 2019, kui ma sain pensionile ja sellest ajast saati ei käi ma enam mandrilt Hiiumaale vaid Hiiumaalt mandrile,“ ütleb Eiki oma nüüdse elukorralduse kohta. „Kas siis abiks kaksikuid lapselapsi hoidmas, klubi eest keeglit mängimas vôi mônikord ka targutamas poliitikast vôi muusikast.“

Ühe märgilise asjana toob Eiki välja, et kui Riigikogus on meeletul arvul toetusrühmi ja mõni saadik kuulub vähemalt kümnesse, siis tema on aegade jooksul  kuulunud ainult kahte. Saarte toetusrühma ja jalgpalli omasse. „Suhe Hiiumaaga oli ka Riigikogus töötades tihe. Aitasin, kui oli vôimalik ja ei kahetse. Ei häbene ka,“ räägib  Riigikogu esimehe ametit pidanud Nestor ja ütleb, et  Emmaste valla juhtimine üheksakümnendatel on mulle alati olnud eeskujuks, kuidas valda juhtima peab.

„Hiiumaa on õnnelike inimeste saar,“ teab Eiki Nestor Viiri külast. 

Hiiu Leht
Foto: Kaja Hiis-Rinne

Artiklite ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.