Kolm väikest sadamat, mis väärivad külastust

18 aug. 2023
kolm sadamat

Naistlaiu ehk Sarve sadamast Sarve poolsaarel sõidab enamik Hiiumaale saabujaid hooga mööda. Maa poolt tulijad näevad siin Gotlandile ja Ölandile sarnast maastikku – haruldasi paepealseid lookaasikuid ja alvareid, kus kasvab maarjakaski, kevadel ka õitsvaid murulauguvälju. Külaline saab Sarve sadamast minna mereretkele kas laidusid uudistama või hülgeid vaatama. Endel Kaevats, põline Sarve kalur ütleb, et ega sada protsenti kindel iga kord ei saa olla, et hülged külastajaid ootavad. Hea ilmaga saab mõnusa mereretke igal juhul. Endli paati mahub üksteist reisijat, reisid peab aga ette tellima. Vallale kuuluv sadam on mõeldud kalurite tarbeks. 

“Ega ta kerge sadam liikumiseks ei ole, peab teadma madalikke. Tänapäeval on õnneks navigatsioonimärgid ja -tuled pimedal ajal sõitmiseks korraldatud,“ selgitab Endel. Sarve poolne meri on ahvena ja säina püüdmiseks. Kui soovitakse värsket kala otse kalurilt, siis tuleb jällegi ette kokku leppida, sest iga päev mõrrast kala ei nõuta. Oma püügi viib ta kas Kärdlasse kalapoodi või mandrilt tulnud ülesostjale.

 

Kõrgessaare sadam on Eesti regulaarse laevaliikluse häll. Juba 17. sajandil käis siit Eesti esimene korrapärane laevaliin, sihtkohaks Stockholm. Tõenäoliselt olid tähtsaks kaubaks klaasist tooted 1628. aastal rajatud Hüti klaasikojast. Tänapäeval on Kõrgessaare peamiselt kala- ja piirivalvesadam. Avamerele avatud sadamasse tuleb sügiseti kõige rohkem siiga ja lesta. Muuseas, kõige rohkem püütakse Eestis siiga just Hiiumaal.

Kohalik kalur Janos Rappu räägib, et kui varem pidi ta püügilt tulles kuulutuse sotsiaalmeediasse üles panema, siis nüüd teavad kalatahtjad talle juba helistada ja koju tulla. Kui vaikse ilmaga hommikul kella kaheksa ajal helistada, siis saab teada, kas merel käidud ja kala saadud. Praegu ongi lesta ja siia püüdmise aeg.

Kõrgessaare sadama kohviku omanik Liana Vaino kinnitas, et värske kohalik kala on neil menüüs. “Kui on vaikne ilm, siis kalamehed on merel ja toovad meile ka,“ ütleb Liana. “Kohalikku kala praeme, keedame supiks, teeme grillvorsti ja pelmeene.“

 

Tärkma sadamat Emmaste otsas Tärkma külas esmamainiti juba 1564. aastal. Tärkma on Hiiumaal kuulus selle poolest, et siit sadamast sai veel kümmekond aastat tagasi jääteed mööda Saaremaale. Aga ei enam – kliima on muutunud ja nii tugevat jääd, mis inimest ja masinat kannaks, enam ei tule. Aktiivne seltsielu on selle eest sadama ümber käima läinud tänu kalurite seltsile. Kui 1835. aastal oli külas 13 talu ja elanikele pandi perenimesid, siis nende nimede kandjad on siiani tegijad kogu Hiiumaa tasandil ja kaugemalgi. Nende hulgas ka Margus Kastein, kes on tulihingeliselt kodusadamat arendanud. 2015. aastaks valmis uus Tärkma väikesadam, kust käiakse kalal, muidu lõbuks sõitmas, aga mis on ka külale ja kogu Emmaste otsale koos- käimise paigaks. Süüdatakse jaanitulesid ja sügise tulekul muinastulesid, lüüakse kaasa Sõru Jazzi korraldamisel ja Avatud kalasadamate päevadel. Küla ajaloos on palju seiku, mida külaline võiks teada saada, näiteks soola kaevandamise kohta mõisa aegadel. Margus räägib järgmist: ” 19. sajandi alguses, kui soolahinnad olid kõrged kontinentaalblokaadi tõttu, organiseeris mõisnik J. P. Stenbock Tärkmal soolatootmise ettevõtte, rahvakeeles SOOLAELU. Sellest sai peagi salajase soolaveo kattevari. Soolaelu väljade süsteem moodustab maastikul äärmiselt huvitava ja kauni mustri.“ Lisaks kohalikele elanikele külastavad sadamat ja selle vaatetorni turistid, linnuvaatlejad ja puhkajad.

 

Loo autor: Hiiu Leht. Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.

kolm sadamat

Loe lisaks

19.04.2024
Yui Yui & Kao Thai

Tänapäeval ei saagi enam paljude asjade üle üllatuda ning üllatus ei ole ka see, et jälle kord…

Loe edasi
09.04.2024
Maret Kukkur „rabeleb kultuuriasjadega“

Maret võtab meid vastu natukene müstilises kohas, Reigi pastoraadis. Peale tegusa naise näeme ka huvitavat klaasinäitust, mida…

Loe edasi
05.04.2024
Hiiumaa sõber Justyna Seniuta

Üks poolatar kõnnib ringi mööda Eestimaad, tihtipeale seljas fliis, millele suurelt kirjutatud „Hiiumaa“. „Vot see on üks…

Loe edasi