Kärdlas sündinud Andres Adamson on ajaloodoktor, kirjastaja ja ka ise kirjanik. Lisaks ajalooraamatutele on ta avaldanud veel mõned ajaloolised poolkrimiromaanid, mis vähemalt servapidi ikka Hiiumaaga seotud – olgu neist nimetatud “Nõia nimeks olnud Mats” (2022), “Sootuks teised saared” (2023), “Vähem tead…” (2025) ja just meie festivaliks ilmuv “Õuenõunik”, milles tegevus taas peamiselt saarel aset leiabki.

Foto: Kaja Hiis-Rinne

on eesti tekstiilikunstnik, Eesti Teaduste Akadeemis liige, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ning emeriitprofessor, Heimtali koduloomuuseumi arendaja ja hooldaja. Anu Raud on üks omanäolisemaid ja mitmekülgsemaid loojaid eesti kunstis, olles nii tekstiilikunstnik, kirjanik, õppejõud, vanavarakoguja, muuseumiarendaja, rahvakunstipärandi hoidja-tutvustaja kui ka talupidaja. Tema looming põhineb meie rahvakunstil ning -pärandil.

Foto: Reti Kokk (Eesti Teaduste Akadeemia kodulehelt)

Helen Kõmmus on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis töötav rahvamuusikauurija, kelle peamised huvid on Hiiumaa pärimusmuusika ja tänapäevane osalusmusitseerimine. Hiiumaa kirjandusfestivalil tutvustab Helen pillilugusid, lustilaule ja naljajutte torupillikuningalt Juhan Maakerilt, kelle 180. sünniaastapäeva me tänavu tähistame. Emmaste vesihiidlase Torupilli Jussi poolt mängitud, lauldud ja pajatatud pärimus on osa eestlaste vanast heast rahvaluulest, mis on meie rahva kirjutamata kirjandus ja mille väärtuslikust pinnasest on kogu meie tänane kirjakultuur välja kasvanud.

Foto: Margarita Korol

on ajaloolane, Hiiumaa ajaloo ja omakultuuri uurija, Hiiumaa muuseumi  teadusdirektor ning Hiiumaa kultuuri- ja turismielu edendaja, giid, lugude looja ja tunnustatud kõneleja. Sel kirjandusfestivalil avab Helgi Põllo hiiu kunstniku Kaljo Põllu arhailiste mustrite maailma.

Foto: ERR

Duo näol on tegu noorte professionaalsete muusikute sümbioosiga - laulja Karmen Telvik ja kitarrist Markus Nurmsaar. Hiiumaa Kirjandusfestivalil kõlab nende esituses peamiselt selle sajandi algusepoole kirjutatud eestikeelne pop- ja indiemuusika. Lavale võetakse kaasa lugusid nii Dagö, Inese kui Smilersi repertuaarist.

Foto: Mia Tohver

Ave Alavainu tütrena oli Kata-Riina lapsepõlvekodu tulvil luulet ja loomingut, mis on avaldanud talle mõju näitlejana. On igati loomulik, et Kata-Riina esimesed loomingulised katsetused ilmnesid juba lasteaias. Suure osa lapsepõlvest Hiiumaal elamist lõi seletamatu sideme saarega, mis oma tormituulte, metsaaluse samblalõhna ja merega on tugevalt mõjutanud tema loomingut ja inspiratsiooni.

Kaupo Meiel (1975) on kirjanik, kirjanduskriitik, ajakirjanik ja toimetaja. Meiel on avaldanud luulet ja esseistikat. Töötades Eesti Rahvusringhäälingu arvamustoimetajana kirjutab ta päevakajalisi ja kultuuriteemalisi kommentaare ERR-i portaalile ja Vikerraadiole. Mitu aastat oli ta ETV2 „Kultuuristuudio. Arutelu“ üks saatejuhte.

Meiel on toimetanud luulekogusid, aga ka ilukirjandusest mõnevõrra kaugemale jäävaid teoseid nagu Andreas Jäägeri ja Märt Koiki eelmisel aastal ilmunud „Uhhuu! Väike Eesti uhhuuraamat“. Alates 2021. aastast juhib ta Pärnu Kirjandusfestivali mõttekodasid.

Foto: Patrik Tamm / ERR

Emapoolsete vanavanemate järgi on Kreet Hiiumaa juurtega. Esimesed seitse eluaastat Hiiumaal elamist on tugevalt mõjutanud tema tunde- ja mõttevälja kujunemist ning kinnistanud hingelise seose selle saarega. Kreeda loomingus – luules, raamatutes, maalides, laulusõnades, muusikas – on Hiiumaa ja meri tähtsal kohal. Tema kolmanda luulekogu “Puudutades südant” mitmed luuletused on sündinud just Hiiumaal. Kreeda iga aastaringi juurde kuulub osasaamine Hiiumaale omasest elutempost ning hiidlaste huumorisoonest.

Kristel Algvere (1989) on sündinud Hiiumaal ja lõpetanud 2008. aastal Kärdla Ühisgümnaasiumi. Kohalikus Hiiu Lehes hakkas ta mõtisklusi avaldama 2004. aasta talvel. Tartu Ülikooli eesti keelt õppima asudes hakkas ta õige pea novelle avaldama Värskes Rõhus. Esimene luulekogu "Merehurmarohi" ilmus Värske Rõhu raamatusarja 20. raamatuna aastal 2017. Algvere pälvis 2023. aastal esimese Jaan Kaplinski stipendiumi, sest uurib oma doktoritöö raames keelelist ebakindlust, mis oli ka Kaplinskile südamelähedane teema. Loomingus on ta väga kohapõhine autor, olles kirjutanud talle olulistest paikadest nagu Berliin või Tartu, aga loomulikult leidub tema juttudes ka palju Hiiumaad.

kristelalgvere.ee

Foto: www.ekvilibrist.com

Kristiina Ehin on luuletaja ja proosakirjanik, paljude tuntud laulusõnade autor ja ansambli Naised Köögis liige. Tema loomingut on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Läinud aasta lõpus ilmus tema kuueteistkümnes emakeelne teos romaan "Südametammide taga", mille põhiküsimuseks on, kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega.  See kultuuriloo ja pärimusega läbipõimitud raamat räägib humoorikas võtmes tänapäeva naise elu lõpututest rollidest ja seliest kui kerge tundub olla mees. 

on Hiiumaal elav maastikuarhitekt, -planeerija ja -kujundaja, kes püüab säilitada ja kasvatada elurikkust nii aias, pargis kui looduses. Erialaõpetajana on püüdnud soodustada elurikkuse kasvu ka oma õpilaste peades.

Omandas eriala (1991) ja kaitses doktorikraadi (2002) Rootsi Põllumajandusülikoolis teemal Hiiumaa maastike muutumine 19.-20. sajandil.

Ühised huvid tekstiilikunstnik Anu Rauaga – gobeläänid, käsitöö, kunst, kirjandus, elurikkad maastikud ja muidugi lambad.

Raamatud: “Maastikuhooldus” (õpik-käsiraamat) 2010; “Minu Hiiumaa aed” 2018; “Hiiumaa radadel” – koos Fred Jüssiga, 2022.

Kristjan on juhtinud arvukalt sündmusi ja kõige rohkem muidugi oma lemmikpaigas Hiiumaal. Kirjandusfestivali kontekstis on ehk paslik mainida, Kristjan on ka ise olnud kogu oma elu seotud tekstiloome ja toimetajatööga, samuti on ta üllitanud kõnekäänukogumiku „Uussõnade leksikon“ (1997) ja lasteraamatu „Nagu esimene ingel” (2018). Kristjani Hiiumaa-eluperioodil, mil ta juhtis Kärdla noorte näiteringi ja Hiiu Naaditeatrit ning mängis mitmetes lavastustes, omistas Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupp talle aastapreemia aktiivse panuse eest Hiiumaa kultuuriellu 2013. aastal. Teater pole teda siiani jätnud: kehv ei-ütleja osaleb tänavu koguni 6 teatris, kokku 12 lavastuses.

tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tema debüütnovell „Auk“ pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse tekst„Kolhoosi miss“. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli „Mäed“ eest. Luugi esimene romaan „Minu venna keha“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. „Ööema“ on Luugi teine romaan ja see on pälvinud A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ning Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 

Romaani "Ööema"  tegevus toimub sõjajärgses Eesti külas, kus inimestel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda ja okupatsioon on senise elukorralduse lõhkunud. Kas järgmised põlvkonnad suudavad oma vanemate valikuid mõista või oleks parem vaikida ja unustada? Autor on Eesti lähiajaloo teemasid vaadelnud ka oma eelmistes teostes, romaanis “Minu venna keha” ja lühiproosakogus “Kolhoosi miss”. 

https://www.facebook.com/luuklilli/

Foto: Dmitri Kotjuh

On tegutsenud kunstniku ja kirjutajana, ka kunstiõpetajana. Töötanud peamiselt naha- ja köitekunsti alal, joonistanud ja illustreerinud, teinud autoriraamatuid. Korraldanud ja kureerinud kunstinäitusi jm. üritusi, avaldanud artikleid ja sõnavõtte kunsti- ja sotsiaalsetel teemadel (peamiselt „Sirbis”), osalenud aastaid Kunstnike Liidu volikogu ja Nahakunstnike Liidu juhatuse töös.

“Esimene raamat, luulekogu „Tõsimäng”, ilmus üle neljakümne aastat tagasi. Pärast seda (laste sünd jne) irdusin ilukirjanduslikest ambitsioonidest. Raamat „Ellen Niit. Heleda mõtte laast” (2022) on mind justkui rohkem kirjanduse juurde tagasi toonud ja lugeja soe vastuvõtt edaspidisele kirjatööle innustust pakkunud. Olen Kunstnike Liidu ja Kirjanike Liidu liige.

Alates varasest noorusest olen tihedalt seotud Hiiumaaga. Siin, Kassaris, asub minu teine, aga võib-olla hoopis mu esimene kodu.”

on raamatute tegemisega seotud vähemalt neljandat põlve. Emapoolsel vaarisal oli trükikoda "Varrak", isaisal Oskar Jagomäe raamatukauplus Petseris. Kirjastus "Ilmamaaga" on seotud juba asutamisele eelnevast ajast, aastast 1991. Selle kinnituseks on olemas Hando Runneli kingitud luulekogu "Oli kevad, oli suvi" nende esimeselt kokkusaamiselt koos pühendusega: "Mart Jagomäele, kirjastuse sünnipäeval* Hando Runnel 28.07.91". Allmärkusena "* Loodetaval". 

Eesti Raamatu Aastaga on seotud nii sel kui eelmisel korral, olles eelmisel korral raamatuaasta peakomitee tegevjuht, nüüd peakomitee aseesimees.

Viljandist 2013.aastal alguse saanud ansambli Naised Köögis liikmeid ühendab peenetundeline huumor, kompromissitu absurditaju ja rahvalikult aus elutunnetus. Eesti vanem rahvalaul on alati olnud pigem sõnaloome kui tänapäevases mõttes muusikatraditsioon ja Naised Köögis lasevad end jätkuvalt sellest mõttest tiivustada.

Kristiina Ehin: “Loome  pärimuslaulude võtmes uusi laule ning anname rahvalauludele kaasaegset, värsket ja isiklikku sisu. Meie lauludes on nii elutantsu hoogu kui ka selle paratamatut absurdi, neis sulavad kokku teravkeelne päevakajalisus ja lüüriline maailmataju. Laul aitab meil ikka ja jälle maast lahti saada, kui oleme elust väsinud, kui kaotusvalu kõrvetab või on luhtunud mõni ilus unistus.

Üheskoos laule tehes mõtestame süvitsi ja mõnikord ka musta huumori kaudu elus ettetulevaid raskusi, et saada juurde  julgust ja elujõudu. Kirjandusfestivalil esitame laule, mis naerutavad ja nututavad, ergastavad ja kirgastavad - ehk teisõnu panevad elama elusamat elu.”

Foto: Kaja Hiis-Rinne

Allikas: https://naisedkoogis.ee/

Üks inimene, kes armastab lugusid. Ta ütleb, et tal on elus vedanud, sest lisaks enda lugudele on ta saanud olla kuulajaks ka paljude teiste inimeste omadele. Neid omakorda kirja pannes on olnud võimalik end lugude sisse veelgi sügavamalt mässida. Päris inimeste päris lugudel on Pireti jaoks eriline lumm ning sellepärast ongi ta viimastel aastatel väga armastanud tööd ajakirjanikuna. Peamiselt võib tema töid kohata Hiiu Lehes. Hiiumaa kirjandusfestivalil istub ta küsija toolil kolmandat aastat järjest.

on eesti proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist. Kirjandusse tuli ta kirjandusrühmituse Tartu NAK liikmena nullindate alguses, kui hakkas avaldama lühiproosat. Laiemat tähelepanu pälvis Jaaks 2011. aastal, mil võitis lahkumineku traumast rääkiva näidendiga „Näha roosat elevanti“ Eesti Teatriagentuuri näidendivõistluse. Sellele järgnes maagilis-realistliku lühiproosa kogumik „Linnalegend“ (Ji, 2015), mille eest tunnustati Jaaksi Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Tänaseks on tal ilmunud kuus proosaraamatut ja enam kui kakskümmend draamateksti, mida on mängitud pea kõikides suuremates Eesti teatrites. Romaanižanris debüteeris Piret Jaaks möödunud aastal, kui tema ajalooline romaan „Taeva tütred“ (Varrak, 2023) võitis romaanivõistlusel kolmanda preemia. Lugu räägib Eesti päritolu baltisaksa misjonärist Hedwig Büllist, kelle Esimese maailmasõja aegseid ennastsalgavaid tegusid võib võrrelda ema Teresa omadega. Romaan pälvis laialdast tähelepanu: seda on nimetatud haruldase sisendusjõuga kirjutatud missioonilooks, mille atmosfäär on loodud niivõrd oskuslikult nagu oleks autor viibinud ise sada aastat tagasi kohapeal. Jaaksile omistati „Taeva tütarde“ eest ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedal.

Foto: Stina Kase

Allikas: https://headread.ee/esineja/piret-jaaks/ 

Piret Kriivan on Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik ja vastutav toimetaja. Piret on 20 aastat toimetanud ja juhtinud Vikerraadios Eesti ajalugu käsitlevat saadet „Eesti lugu“. Sarja 20. aastapäeva puhul avaldas ta raamatu pealkirjaga „Eesti lugu“. Selles on esitatud rohkem kui 800 loost 20. Sarja kuue sajandat saadet tähistati Hiiumaal avalike salvestustega Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas, muuseumi Kassari majas ja militaarmuuseumis. 

Foto: Martin Ahven / Õhtuleht Kirjastus

on lugusid jutustanud üle kolmekümne aasta. Oma kodulehel kõneleb ta järgmist: “ Minu lapsepõlv oli täis jutuvestmist. Emalt-isalt kuulsin tõestisündinud lugusid, ühelt vennalt muinasjutte ja teine jutustas raamatuid ümber. Milline luksus! Küllap sellega määrati ka mu saatus saada jutuvestjaks. Ühel poolt toetab mind kodust ja kogukonnast kaasa saadud traditsioon, teisalt see, mis ma lavakunstikoolis õppisin. Seda kõike kokku põimides ja nende vahel tasakaalus otsides olen leidnud oma tee ja oma hääle. Nii ma siis jutustan, koolitan ja teen palju muudki, mis on seotud lugude ja jutuvestmisega.

Miks? Sest ma tean, et hea lugu võib muuta maailma. Sest ma tean, et hea jutuvestja võib panna kuulaja unustama nälja ja janu, mured ja hädad ja lummata teda lugudega nii, et kõige madalamgi hing saab ülendust, kõrkus annab maad alandlikkusele ja külm süda sulab nagu lumi maikuus.”

Allikas: https://piretpaar.com/

Helsingi ülikoolis teoloogiadoktoriks väidelnud Riho Saard on Hiiumaa juurtega üks omanäolisemaid eesti kiriku- ja kultuuriloolasi, empiirilises ajalooliste dokumentidega tegelemises vilunud, jaheda uurijapilguga, ehk professor Ea Janseni sõnul ”väga kaine vaatleja”. Lisaks kauaaegne õppejõud, professor, kelle huvi on olnud laialdane. Ta on ühtviisi kirjutanud nii kristlusest mitme erineva nurga all, Hiiumaast, Vilde ja Tammsaare loomingust kui ka tänapäeva klassiku Tõnu Õnnepalu ”Paradiisist”, samuti vähemalt ühe suuremahulise psühhobiograafilise eluloo tuntud vanatestamentlasest Evald Saagist. Kirjandusfestivalil räägib ta oma järjekorras kahekümne seitsmenda raamatu ehk ”Kultuurilooline rännak Paopelt Hirmustesse” saamisloost ja isiklikust metafoorsest süvatähendusest. Tema teemavalikute detailsem loetelu on nähtav: https://www.etis.ee/CV/Riho_Saard/est/

Foto: Paulgre Saard

on oma elu jooksul kirjutanud mõned luuletused, jutud ja laulud, jäänud kaks korda Lätis vihma kätte ja saanud ühe korra telliskiviga vastu pead. Kirjanduse kõrval on viimasel ajal olnud sunnitud asju ajama muusikute ja teatriinimestega. Lisaks juba ilmunud luulekogudele "Elektrikujulised asjad", "post-post-traat-traat-elekter!" ja sooloalbumile "Supipäev" on talt lähitulevikus oodata nii teatritükki, uut raamatut kui ka bändiga Avemaria kirjutatud plaati.

on Soome kirjanik ja tõlkija, hariduselt teoloog (lõpetanud Helsingi ülikooli) ning töötanud ka usuõpetuse õpetajana. Ta on kirjutanud romaane, novelle, raadiokuuldemänge ja tõlkinud islandi kirjanike teoseid soome keelde. 

Hiiumaa kirjandusfestivalil esitletav romaan “Põletatud mehe tütar” on soome eepilise proosa meistri Tapio Koivukari esimene eesti keeles ilmuv teos. See ajalooline romaan jutustab nõiajahist 17. sajandil – ja seda Islandil, kus autor ise hulk aastaid elas. Raamat teeb seda lausa maagiliselt mõjuvas keeles, mille tõlkija Piret Saluri on väga õnnestunult edasi andnud. Islandil elasid romaani tegevusajal kristluse kõrval endiselt edasi mitmed vanad uskumused ja igapäevased olmeloitsud. Ürdid ja avitavad ruunid, ikka ja alati oli nende abil haigusi ravitud, lapsi siia maailma aidatud ja kalaõnne tagatud. Varesele valu, harakale haigus… 17. sajandil hakkasid riik ja kirik sellesse aga karmilt suhtuma. Islandil põletati nõiduse eest paarkümmend meest ja üks naine. Jahmatav ja samas äratuntavalt kodune on loogika taoliste sündmuste taustal. Inimesed olid sama hullud kui tänapäeval, nii Islandil kui Hiiumaal.

Foto: FB: Rock, runo & rakkaus-festivaali, https://www.facebook.com/rockrunorakkaus

https://tapiokoivukariseura.yhdistysavain.fi/tapio-koivukarin-esittely/

Urmas Vadi on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest", „Kuu teine pool“.