Mis on Sinu jaoks Hiiumaa tunne? Kuidas seda kirjeldaksid?
See on kodutunne kõige sügavamas mõttes. Selles on kõike, ka igavust, tüdimust: ah, jälle seesama – seesama metsatee, seesama vihmane ja porine talv, seesama kevadeigatsus. Aga muidugi ka äratundmist: ah, õnneks ikka seesama! Õnneks ei olegi see metsatee oma tuttavate vanade mändidega nii palju muutunud nende kolmekümne viie aasta jooksul, mis ma neid tunnen. Õnneks tuleb Kärdlas, Kõrgessaares ja mujal ikka vastu tuttavaid lahkeid inimesi. Õnneks on mul ikka siin üks ahi, kuhu saan tule teha ja selle paistele istuda, et kuulata seda igavest tuulemühinat õues. Hiiumaal on lihtne olla. Iga aastaaeg jutustab mulle siin ühte tuttavat lugu ja iga ilma jaoks on olemas paik või rada, kuhu minna. Et mul on selle saarega seotud nii palju intensiivseid mälestusi, siis on siinne maastik minu jaoks muutunud omamoodi rituaalseks, pühitsetuks. Kõik meenutab siin midagi ja kõik nagu kutsuks kuhugi. Jah, kuigi olen siin elanud pikki aastaid, palju-palju talvi, kevadetest ja suvedest rääkimata, pole ta minu jaoks kaotanud oma salapärast kutset. Just nagu peidaks saar endas veel ühte saart, kuhu ma ikka veel jõudnud ei ole.
Mis kohti soovitad Hiiumaal külastada? Kuhu kindlasti peaks Hiiumaa külaline jõudma või mida kogema?
Oma esimest Hiiumaal-käiku 1984. aasta suvel mäletan ma nii selgesti, nagu see oleks olnud eile. Keegi polnud mulle öelnud, kuhu ma peaksin minema. Mu ainsaks teejuhiks tol jalgrattaretkel oli üks vana eestiaegne maanteede kaart, kus ühele sentimeetrile vastas kolm kilomeetrit maastikul. Sellele kaardile oli kantud nii mõnigi üksik talukoht, nii mõnigi vana vankritee, millest ma teadsin, et neist võib-olla järel vaid jälgi. Aga mul polnud aimugi, et mõni neist tillukestest pruunidest ristkülikutest võib tähistada mu tulevast kodu. Et mõni neist katkendjoonega märgitud teedest võib saada teeks, mida mööda mu jalad oskavad pimedaski astuda. Ma lihtsalt võtsin kaardi ette ja läksin. Teadmata kuhu, sest kui sa pole ühes kohas käinud, ega siis ei loe ka kõik see, mida sa selle koha kohta lugenud või kuulnud oled. Sinu jaoks sünnib ta ikka sellel hetkel, kui sa teda esimest korda näed. Nii et ma ei oskagi soovitada muud kui et võtta ette kaart (soovitavalt paberil, mitte ekraanil), silmitseda seda nagu ühte aarete saare kaarti, kus aga aarded on tähistatud salamärkidega, mida sa dešifreerida ei oska. Ja siis minna, parema äratundmise järgi ja hea õnne peale. Kõige tundmatum maa oleme me ise ja kõige suuremad avastused ootavad meid seal.
Mis koht meenub esimesena, kui Hiiumaa peale mõtled? Miks?
Siin ei ole küsimustki. See on üks lahekaar ja pikk liivane rand Kõpu poolsaare lõunakaldal. Olen seda kallast oma jalgadega mõõtnud lugemata arv kordi. Just talvel, varakevadel, hilissügisel, vähem suvel. Suvel sai lihtsalt mindud alla randa, kastetud ennast merre, siis jälle üles koju tagasi, sest alati oli seal taluõuel ja -maadel ju nii palju tegemist. Minu arvates kohtade tõde, nende olemus avaldubki kõige selgemini talves. Siis on nad kõige rohkem alasti, lihtsalt need mis nad on, ilma suvepäikese ja lillelõhna peibutava loorita. Ja igal rannal on ka teatavasti oma hääl, oma eriline mühin, oma lainerütm. Õieti lainerütmi ei ole igal pool, sest rütmiliselt, üksteise järel veerevad lained randa vaid seal, kus meri on sügav ja lained ei pihustu enne kaldale jõudmist madaliku kividel. Sellel rannal seal on oma kindel lainerütm. Kui panen silmad kinni, siis kuulengi seda, just nagu ühe tuttava suure olendi aeglasi südamelööke. Ja tunnen mere soolast, hapukat lõhna.
