Piret Rohusaare personaalnäitus “Unenäoline Hiiumaa”

Miks Hiiumaa?

See lihtsalt juhtus nii: nimelt eelmisel suvel (2022) augustis poolkogemata külastasin Reigi pastoraati… muidugi mitte ainult pastoraadi pärast, seal oli näitus ja kohalik kirjanikuhärra, kes ootas, et jagada kokkutulnutega mõtteid ja meeleolusid.

Kas tekkis see kummastav ja vaba olek ilusast värelevast näitusekujundusest või kirjanikuhärra jutust või ehk kõigest sellest kokku või soojast suvelõpust – ei tea. Jutustamine pastoraadis lõppes alles õhtuhämaruses. Lõppes mõttega ja sooviga teha näitus Hiiumaal, Nelja Nurga Galeriis. Oldi lahkelt nõus, ootame uusi töid, näitus avatakse tavaliselt neljapäeval kell viis. Nii mulle öeldi, ja minu näitusekuu on aprill.

Maalisin Hiiumaad. ja maalisin mälestusi, mida Hiiumaa minus äratas. Maalisin maastikku ja ennekõike seda vabastavat tunnet – kui kõik on uus ja samas igavikuline,. Siin on Hiiumaa kanarbikulilla või Vahemeremaade lavendel, õhus värelev kadakas või on see küpress, rünkpilved ja kuivanud rohu lõhn, tuul ja lindude toimetamist täis suur puu. Öine täiskuu.

See kõik ja veel enam tuli koju kaasa. See kõik oli ka ammu olemas ja ootel värvituubides, oodates lõuendit ja näitust, mis avatakse neljapäeval kell viis.

Stuudios maalimisega on ka nii, et natuke maalid: paned värvi värvi kõrvale, otsid kooskõla ja rütmi, tunnetuslikult, enesele piire ja reegleid seadmata.

Alati saab ju varem kujutatut jätkata, minna edasi, natuke kohendada. Kahelda ja siis otsustada või ka otsustamata jätta.

Hea on olla värvidega, elada ja hingata koos värvidega.

Soojad-külmad toonid, heledamad ja tumedamad kohad – ah seda kõike ongi nii mõnusalt palju..