Biolagunevate mähkmete tootjad käisid koostöövõimalusi uurimas

“Mis oleks, kui Hiiumaa oleks esimene saar, kus kõik beebid kasutavad biolagunevaid mähkmeid?“ küsis majandusteadlane ja sinimajanduse ekspert Gunter Pauli esmaspäevasel ringmajanduse konverentsil Hiiumaa kultuurikeskuses.

Esmaspäeval, 22. augustil Ringmajanduse konverentsil olid teemaks alternatiivsed, peamiselt rohemajanduslikud suunad Hiiumaa arendamiseks. Osalejaid nii kõnelejate kui külaliste seas oli kõikjalt maailmast. Muuhulgas räägiti jäätmekäitluse korraldamisest Milanos ja Kopenhaagenis ning Eestis välja töötatud süsinikneutraalsest asfaldist. Ringmajanduse visionäär Gunter Pauli pakkus Hiiumaa jaoks välja, et meist võiks saada maailma esimene biolagunevate mähkmetega beebide saar.

“Teil on selleks kõik olemas – bioplasti tööstus, biomass ja teadmised komposti valmistamisest,“ põhjendas kõneleja. Ta ütles, et Hiiumaa on seni ainus paik maailmas, mida ta on näinud, kus need kolm kõik olemas on. Biomassi all peab ta Hiiumaal silmas puitu, pilliroogu ja vetikaid. Viimast on võimalik kasutada niiskust imavate mähkmesisude tootmiseks ja selleks poleks veetaimedega vaja teha midagi muud, kui vaid kuivatada ja tükkideks lõigata. “Kõige kõrgtehnoloogilisem komponent biolagunevatest mähkmetest on õhuke biokile ja see on teil juba olemas, seda osatakse siin toota,“ tõi ta välja.

Lisaks toonitas ta, et mähkmetööstus ei ole sugugi väike äri, vastupidi. Arvestades seda, et Hiiumaal sünnib ligikaudu 80 ehk umbes sada beebit aastas, tähendab see, et kohe oleks vajadus vähemalt nelja miljoni mähkme järele aastas. “Muidugi tuleks seda alguses teha nii, et biolagunev oleks lapsevanemate jaoks odavam kui muu variant,” ütles Pauli ning lisas, et tähtis on ka mähkmete õigesti ja eraldi kogumine, sest nii oleks see ühtlasi väga uuenduslik uurimisprojekt. Mustaks terra preta mullaks saavad mähkmed vaid koos aktiivsüsiga, mis annabki sellele kompostmullale ka iseloomuliku eriti musta värvi.

Günter Pauliga olid kaasas biolagunevate mähkmete loojad ja neid tootva ettevõtte Dycle asutajad Ayumi Matsuzaka ja Christian Schloh Saksamaalt, Berliinist. Viimase kümne aasta jooksul välja töötatud ja täiustatud biolaguneva mähkme prototüüp on tegelikult mähkmesisu, mida saab kasutada korduvkasutatavate mähkmepükste või -ümbriste sees. Samal eesmärgil kasutatakse praegu riidemähkmetes mikfofiibrist lappe. “Biolagunev sisu, mille saab ära visata, teeks korduvkasutatavate mähkmete kasutamise lihtsamaks,“ selgitas Christian, kuidas nende eesmärk pole kunagi olnud teha loodussõbralikku versiooni tavamähkmest. Nende eesmärk on olnud saada hakkama nii vähesega kui võimalik.

Berliinis on nad toodet ka väikestes mahtudes vanematele katsetada andnud, praegu otsitakse võimalust, kuidas toota korraga suur hulk mähkmeid. Seni on neid toodetud käsitsi. Üks Hiiumaa külastuse eesmärke ongi näha, kas äkki oleks võimalik neid siin toota. Dagöplasti tegevjuht Kulvo Pendra ütles, et selleks oleks tehasesse vaja juurde lamineerimist, vormimist ja pakkimist. “Kui on palju head tahet, saab kõike teha,“ arvas ta lootustandvalt. Juba praegu kasutavad Dycle mähkmesisud ühe materjalina Dagöplasti tehases toodetavat biokilet.

Ääremaadel on lihtsam uuendusi ellu viia

Majandusteadlane ja ka eesti keeles ilmunud raamatu “Sinine majandus“ autor Gunter Pauli on biolagunevate mähkmete tootmise tuline toetaja ning BioBagi omandanud Novamonti juhatuse liige. Tema põhiküsimus Hiiumaale kõlas: “Kas tahate järgmised 20–30 aastat jätkata samamoodi või teha midagi paremaks?“ Selle all pidas ta silmas eelkõige trendi, kus noored lahkuvad saarelt ega tule enam tagasi, sest ei leia siin tööd, mis pakuks piisavat arengu- ja teenimisvõimalust.

“Fossiilkütused kaovad, see on selge,“ ütles ta, kuidas tulevik on nende paikade päralt, kellel on olemas biomass. Hiiumaal on see olemas nii metsa, vetika kui pilliroo näol. “Muidugi tuleb seda majandada jätkusuutlikult,” lisas ta. Majanduse areng on tema nägemuses see, mis loob uut väärtust ja aitab kesta, mitte see, kui impordime oma asjad Hiinast ja müüme siin odavalt maha. Kuna saared on alati muust maailmast veidi eraldatud, leiab ta, et kestvus on saareelanike DNAsse sisse kirjutatud. “Saarel ei ole majanduse eesmärk nii palju kasum kui ellujäämine,“ usub ta.

Ta tõi näite Hispaaniast, El Hierro nimeliselt Kanaari saarelt, kuhu 2001. aastal sattus. Selleks ajaks oli sinna elama jäänud 5500 elanikku võrreldes 1945. aasta 30 000ga. “Hispaania valitsus oli selle saare maha kandnud, öeldes, et see on nende jaoks liiga kallis, et seal üldse keegi elab,“ kirjeldas ta. Taaselustades veinitööstuse ja hakates müüma kitsepiima, taastasid kohalikud ühistute abiga aga elu saarel nii, et lisaks kõigele muule sai neist ka maailma esimene saar, mis on võimeline tootma ise kogu oma elektri. 

“Ei tasu alahinnata seda, mida inimesed suudavad, kui nad vaid tahavad,“ ütles Pauli ja julgustas hiidlasi uute initsiatiividega algust tegema. “Te elate ääremaal, teile on see palju lihtsam,“ ergutas ta. “Ärge jääge luba küsima, tehke lihtsalt ära ja pärast öelge, et unustasite küsida või et tegelesite teadusprojektiga!“

Loo ja foto autor: Piret Eesmaa, Hiiu Leht
Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.