Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”

„Taevaisa poole võid palvetada, aga oma hobune seo ikka ise kinni,“ on Luidja külas elava ettevõtja Reet Roosi põhimõte. Nii on ta suvekodu ehitanud iga ilmaga elamiskõlblikuks ning lapsed õpetanud maaeluga toime tulema.

Mandril koolis käinud ja Tallinnas karjääri teinud Reet on viimased kümmekond aastat olnud Hiiumaal terve pika suve ja kui tööasjad lubavad, siis ka nädalavahetused.

„Tulin jälle poole kohaga Hiiumaale, kui mu enda kaksikud hakkasid sündima. Minu lapse­põlvesuved olid sellised, et 31. mail sõitsin kiirbussiga vanaema juurde Hiiumaale ja 31. augustil tagasi Tallinna. Suve jooksul ei tulnud kordagi Tallinna igatsust peale, pigem tuli Tallinnas Hiiumaa igatsus. Vanaema meenutas ikka, et olin lasteaias rääkinud, et Hiiumaal on alati suvi. Selles ma olin ilmselt veendunud seetõttu, et ma talvel maal vanaema juures ei käinud,“ meenutab Reet.

Kui kaksikud sündisid, ei osanud Reet neile paremat soovida kui ilusaid pikki Hiiumaa suvesid, kus saab kaua magada ega pea pidevalt käsi pesema. Lapsed on näinud ka Hiiumaa talve ning siin mitu uut aastat vastu võtnud. 

„Olen ikka päris pikkade juurtega hiidlane!“

Olude tõttu Haapsalus ilmale tulnud Reet peab end läbinisti hiidlaseks, Hiiumaa juured ulatuvad 17. sajandisse.

„Võib-olla isegi kaugemale, aga aastast 1600 on mu esivanemad kirikuraamatute ja kodukatsumisraamatute järgi tõendatult olnud hiidlased. Vanaisa poolt on neid elanud Rootsikülas, Metsakülas ja Reigi külas ning vanaema poolt Luidjal, Lilbis, Kiiveral,“ loetleb Reet. Vanaisa ja vanaema abiellusid 1930. aastal ja lõid oma kodu rahvusromantikast kantud Isabella külla. 

Hiiu keel ja kombed on naha vahel alles

Reet oskab hiiu keelt ning ka hiidlaste peen huumor pole kõnepruugist kadunud.

„Kodus rääkis hiiu keeles vanaisa. Vanaema oli oma meelest haritud inimene, rääkis eesti keeles. Aga kui nad vaidlema läksid, siis ikka ainult hiiu keeles. Võib-olla nad lootsid, et ma ei saa siis aru. Aga tegelikult toimus väga intensiivne õppimisprotsess. Vaidlemise ja pahandamise sõnavara on mul selge,“ naerab Reet. Hiidlaste tuntuim meem räägib mehest, kes leidis tee pealt surnud varese ja pani selle tasku, et „ähk läheb taris“. Reedale on see tuttav. „Minu esimene tarkus on see, et hoian kõik asjad alles, et ehk läheb tarvis ja umbes aasta pärast viskan ära ja ütlen „äi läind tarvis“. 

Hiiumaa kui ellujäämiskeskkond

Hiiumaa on ideaalne asukoht iseseisva kogukonna autonoomseks toimimiseks. Siin saab ennast tunda  justkui jumala selja taga, kui maailmas on ärevad ajad.  „Kuidagi pead ju hakkama saama, kui elekter ära läheb ja torust vett ei tule,“ toob Reet näiteks. Kõik hädavajalikud asjad peavad endal olemas olema. Samuti teadmine eristada söögiseeni mürgiseentest ning ära kaduda ei tohiks oskus teha ise leiba ja juustu.

Hiiumaa võimalus on rohemajandus ja VIP-turism

„Hiiumaa eripära on rahu ja vaikus, mis on igal pool mujal väga raskesti saavutatav.“ Reet leiab, et ajal, kui maailmas valitseb ülerahvastumine ja ülereostamine, siis Hiiumaa on roheline safiir, mida tuleks vaat et isegi teiste eest peita.

„Minu jaoks algab Hiiumaa Rohukülast laeva peale sõitmisega. Hiiumaa tähendab seda, et kogu aeg ei pea midagi juhtuma. Hiidlane olemine sobib inimesele, kes suudab nädal aega elada rahus ja vaikuses, ilma et hakkaks igatsema kultuurisündmusi või külalisi. Hiidlane on see, kes saab iseendaga väga hästi läbi. Ja hiidlasel peab olema eraldi hiidlase huumoritunnetus. On olemas tavalised naljad ja hiidlaste naljad. Hiidlaste nalja tunneb ära selle järgi, et kui teen nalja, siis ei naera keegi peale minu enda.“

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2025. Tekst: Jaano Martin Ots,  foto: Erakogu