Kärdla rannapargi õpperada

Tere tulemast avastama Kärdla rannaparki!

Kärdla rannapark on huvitava ajalooga ja samas väga looduslähedane park, kus kasvab põnevaid pargipuid. Kevadel saab imetleda pargi sinilille- ja ülastevaipa, natuke hiljem puhkevaid punaseid pöögilehti ja õitevahus viirpuid ja õunapuid. Suvel palavaga leiab puude all varju ja kui sellest ei piisa, võib randa minna ja merre hüpata. Sügisel võib nautida langevaid värvilisi lehti ja otsida pähkleid, mis oravatel kahe silma vahele jäänud. Ja talvel näeb, kui ilusad ja igaüks omamoodi, on puude tüved, võrad, oksad ja pungad.

Hakkepuiduga kaetud rajad juhivad sind läbi pargi.

Kolm suurt teabetahvlit räägivad Rannapargi ajaloost, taimedest ja elurikkusest.

RANNAPARGI KAART

Peatu nummerdatud postide juures ja vaata siit kodulehelt, mis seal huvitavat on.

1. Hobukastan
2. Vana saarepuu
3. Alpi seedermännid
4. Euroopa nulg
5. Must pappel ja sinililled
6. Tarningu haud ristiga
7. Viirpuu
8. Endine tenniseväljak ja rändrahnud
9. Pärnapuu
10. Sookased
11. Vanad sarapuud
12. Mälestusküngas ja kikkapuud
13. Pargi piirikraav 1830. a ja sanglepp
14. Punaselehine harilik pöök ja vöötteod tüvel
15. Kasvuhoone vundament ja sirelipõõsad
16. Aed-õunapuu kunagise viljapuuaia kõrval

KÄRDLA RANNAPARGI TAIMEDEST

Rannapargi hiilgeaeg on kevadel. Sarapuude all õitsevad tiheda vaibana sinililled ja ülased, nurmenukud ja meelespead.  Mais puhkevad pöögi erkpunased lehed. Ka sügisvärvides on park imeline.

Enamus pargist on kujunenud salumetsaks. Hääbunud on endisaegne teedevõrk ning iluaed lillepeenardega Pika maja taga. Lääne pool on park rohkem pargi moodi – üksikpuude, puuderühmade ja pargiaasadega. Kunagist viljapuuaeda meenutavad aedõunapuude seemnetest sirgunud puud ja mõni kreegipuu.

Pargi vanimad istutatud puud – saared, tammed, pärnad – võivad olla üle 150 aasta vanused. Kõrgesse ikka on jõudnud pöögid, hobukastanid, jalakad, lehised, alpi seedermännid ja must pappel. Kiirekasvuline euroopa nulg on veel nooruke. Küllap istutati kunagi ka kaski, kuuski ja sarapuid, nüüd paljunevad need ise, nagu ka haavad ja remmelgad.

Kõige arvukam pargipuudest on harilik vaher. Kärdlale omast sangleppa on pargis vähe, rohkem on teda mere ja jõe ääres.

Põõsastest paistavad kõigepealt silma uhked suured viirpuud nii pargis kui autotee ääres. Lisaks kasvab siin eri liiki sireleid, ebajasmiini, taraenelat, kikkapuud ja lumimarja, nagu vanades parkides ikka. Looduslikest liikidest kohtab näiteks kibuvitsu, harilikku kuslapuud ja kadakat.

Kevadel näeb pargis peale sinilille, kollase ja võsaülase veel kanakoolet, metstulikat, nurmenukku ja mets-lõosilma, aialiikidest lumikellukest, sillat ja kirikakart. Orhideedest kohtab näiteks käopõlle ja ööviiulit. Suvi on aga võilille, naadi ja mets-harakputke päralt.

Lagedatel niitudel kasvab ristikuid, raudrohtu, kibedat tulikat, käbiheina, kellukaid, maranaid, hapuoblikat, kortslehte, härjasilma, hunditubakat, külmamailast, longus põisrohtu, väriheina, lubikat, teelehti, jumikaid ja palju teisi looduslikke liike.

Vaata ka: Kristiina Hellström, Kärdla rannapargi hoolduskava (2015)

Sinililled

Suur viirpuupõõsas Rannapargi kõrval

Sügisesed pöögilehed

Milliste puude lehed?

ELURIKKUS KÄRDLA RANNAPARGIS

Kärdla oma jõgede, kraavide ja lopsaka rohelusega on kindlasti üks Eesti elurikkamaid linnu.

Elurikkus on looduslik mitmekesisus.

Aga mis on elurikka pargi tunnused?

• Palju erinevaid looduslikke taime-, looma-, linnu- ja putukaliike;
• vanad õõnsustega puud, tihedad põõsastikud ja okaspuud lindudele pesitsemiseks;
• kännud, kõdunema jäetud puutüved, oksa- ja lehehunnikud väikeloomadele, lindudele ja putukatele;
• õitsevad liigirikkad aasad metsmesilastele ja teistele tolmeldajatele;
• rohkelt vilju ja seemneid lindudele ja väikeloomadele söögiks (näiteks pähkleid oravale);
• rikas mullaelustik ja palju vihmausse;
• vesi – kasvõi ajutiselt kraavides ja lompides.

Mängumuru on pargis muidugi vaja. Aga mida rohkem muru – seda vähem elurikkust. Pargiaasu niidetakse ainult kord või paar suve jooksul. See on elurikkuse, aga ka ilu ja õite pärast.

Kas Rannapark on sinu arvates elurikas park?

Võta nimekiri ette ja uuri välja.

Vaata ka: Kristiina Hellström, Kärdla rannapargi hoolduskava (2015); e-Elurikkus

Niitmata hein suvises Rannapargis on elurikkuse huvides

Ristikheina-taevastiib

Känd on elupaik paljudele pisiolenditele

KÄRDLA RANNAPARGI AJALUGU

Enne kalevivabriku aega oli Kärdla rootslaste küla üle 30 taluga. Maad kuulusid Suuremõisa parun Constantin von Ungern-Sternbergile, kes 1810. a enamiku rootslastest lahkuma sundis. Tal olid küla maadega omad plaanid – algul tehti siia karjamõis ja 20 aastat hiljem kalevivabrik.

Praeguse Rannapargi serva ehitati Pikk maja vabriku direktorile – täna on see Hiiumaa muuseum. Pika maja ja mere vahel asus aga rootslaste kalmistu väikese kabeliga. Kus täpselt, keegi ei tea. 1848. a sinna maetud viimase rootslase hauda tähistab raudrist.

Esimene täpsem kaart, mis kalevivabrikut ja selle ümbrust kujutab, koostati aastatel 1823-30. Mis sellel kaardil oli juba päriselt olemas ja mis alles planeeritud, ei ole selge. Kalmistut, kabelit ega lubjaahju sealt ei leia. Küll on näha Pikk maja ja selle taga looklevate käiguradadega park. Kuju on pargil veidralt kolmnurkne, nagu oleks midagi ette jäänud. Võibolla kalmistu ja kabel?

Rahvajutt räägib, et parun laskis rajada pargi endisesse rootsi surnuaeda. Seda kutsuti Paruniaiaks, sest see oli taraga piiratud ja ainult härrasrahva kasutada.

Volli Mäeumbaed (1928-2003), Kärdla õpetaja, kodu-uurija ning Hiiumaa koduloomuuseumi asutaja on aga 1960. a kirjutanud nii, ilmselt suguvõsa pärimuse põhjal: “Surnuaia ja direktori elamu vahele laskis parun rajada uhke pargi. Enamiku puid ja põõsaid istutas sellesse parki aedniku juhendamisel Vaemla mõisast pärinev 15-aastane poiss Aadu Mäeumbaed.”

Kirikuraamatud kinnitavad tõepoolest, et Vaemla mõisas, Allika külas sündis 1837. a Ado Mäeumbaed, kes hiljem elas Kärdlas, töötas kogu elu kalevivabrikus ja suri 1887. a. Niisiis pidi Aadu puid-põõsaid istutama 1852.-53. aastal.

Kuid selleks ajaks oli pargi vanem osa juba rajatud. Balti-saksa kunstnik W. S. Stavenhagen joonistas 1856. a pildi Kärdla kalevivabrikust. Vasakul paistab Pikk maja ning osa taraga piiratud pargist. Puud maja juures ei ole äsja istutatud, vaid pigem 15-20 aasta vanused.

Kõigest sellest võib järeldada, et park surnuaia ja direktori elamu vahele rajati 1830.-40. aastatel, sellise kujundusega nagu 1830. a kaardil näha. Pargi piiriks olnud kraav on tänaseni alles. Kalmistu haljastati mõned aastad peale viimast matust, 1852-53. Pargist lääne poole rajati hiljemalt 1870. aastatel suur viljapuu- ja juurviljaaed, mis on näha 1896. a joonistatud kaardil.

Nii esimene vabrikudirektor Robert Eginhard von Ungern-Sternberg kui tema poeg olid suured aiandushuvilised. Tänu nendele sai Kärdlast kaunilt haljastatud vabrikuasula.

Peale 1909. aastat elas pikas majas uue vabrikudirektori Victor Peltzeri perekond. Park ja aed jäid eravaldusesse kuni II Maailmasõjani. Kaasaegsete sõnul oli aed Kärdla suurim ja kõige paremini korraldatud ning elukutselise aedniku hoole all. Lisaks suurele iluaiale leidus seal kasvuhooneid, kus kasvatati tomateid ja viinamarju. Kasvuhooned  paistavad heledate laikudena lennufotolt, mis on tehtud 1930. aastatel. Pargis on tänaseni säilinud nende vundamendid.

Peale sõda jäi park unarusse ja kujunes pigem metsaks. Iluaed ja peenramaad kadusid, avatud alad võsastusid.

1961. a võeti Kärdla rannapark ehk “vana park supelranna juures” looduskaitse alla. Ilmselt peale seda hakati parki taas niitma ja võsast puhastama.

Praegu hooldatatakse parki järjepidevalt raiete, harvendamise ja niitmisega. Raietega võetakse maha surnud, surevaid ja ohtlikke puid ning avatakse vaateid.

Vaata ka: Veebinäitus Kärdla kalevivabrik (2019); Kristiina Hellström (2015) Kärdla rannapargi hoolduskava

Kalevivabrik ja Rannapark 1830. a kaardil, helesinisega peale joonistatud 1896. a kaart, roheline piirjoon tähistab pargi kõrghaljastust 1852-78, lilla joon on kalmistu oletatav piir. Valged rajad, numbrid, Lubjaahju tn jm on tänapäevaselt kaardilt (EAA.46.2.366.9)

Kalevivabrik, Kärdla rand, lubjaahi ja Paruniaed ehk Rannapark 1896. a (ERA.T-6.3.1533)

Kalevivabrik ja Rannapark lennuki pealt pildistatult umbes 1935. a (ERA.628.1.148)

Kalevivabrik ja Rannapark (vasakul servas) W. S. Stavenhageni joonistusel 1856. a

Park Pika maja taga 1903. a (EAA.1414.2.90.6)

1  – HOBUKASTAN

Aesculus hippocastanum

Kärdla kalevivabriku esimese direktori Robert Eginhard von Ungern-Sternbergi üks lemmikpuudest oli hobukastan. Miks, ei ole raske arvata. Pole ju midagi toredamat, kui  sügisel ogalise kesta seest ilusaid läikivaid kastanimune välja koukida ja taskusse toppida. Neid võib ka mulda toppida ja siis kevadel vaadata, kuidas väikesed puud hoogsalt kasvama hakkavad.

Paljudele meeldivad hobukastani suured õiekobarad, mis näevad väga võõramaised välja. Lehedki on suured ja neid juba millegi muuga segi ei aja. Hobukastan ongi pärit lõuna poolt, Balkani poolsaarelt.

Kui Peeter I, Venemaa keiser, omale 1714. a Tallinna ligidale Kadrioru piirkonda väikese maja ostis, kasvas sealses aias 12 “kallist väljamaa puud” ehk hobukastanit. Hiiumaale jõudsid hobukastanid vist alles sajand hiljem. Need istutati Suuremõisa lossi ette aukohale.

Pika maja ees ja mujal Vabrikuväljaku ääres olid vanasti samuti hobukastanid.

See puu siin kasvab kunagise pargiraja kõrval. Ta on oma ladva tormiga kaotanud, kuid elab vapralt edasi.

Hobukastani kohta öeldakse tavaliselt “kastan”, aga see on hoopis teine puu, mis meie laiuskraadil kasvada ei taha. Temal on üsna sarnased viljad, aga söödavad, magusa pähklimaitsega. Hobukastani “mune” ehk seemneid süüa ei maksa.

2 – VANA SAAREPUU

Fraxinus excelsior – harilik saar

See vana saarepuu seisab kunagise pargiraja kõrval.

Teist nii sirge ja võimsa tüvega lehtpuud annab meil otsida. Võrrelda võib teda tammega, nii tema pika ea kui ka tugeva ja ilusa puidu pärast.

Mõnisada aastat tagasi leidus saart Hiiumaa metsades väga vähe, kuigi ta on kodumaine liik. Eelkõige istutati teda mõisaparkidesse.

Saar kasvab kiiresti ja tahab palju juua, sestap arvati ka, et ta kuivendab maad. Võibolla just sellepärast on teda Kärdlasse palju istutatud – Rannaparki, Linnaparki, Vabrikuväljaku ja tänavate äärde. Kõige vanemad ja võimsamad puud võivad olla üle 150 aasta vanad, võibolla ka see puu siin. Tema ümbermõõt rinnakõrgusel on 267 cm (2022. a).

Saar läheb hilja lehte ja jääb varakult raagu – kardab öökülma. Kevadel võistlevad nad alati tammega, et kumb pungade puhkemist kauem edasi lükata suudab.

Ahjus põledes annavad saarehalud nii tugevat kuumust, et nendega võib ahju lõhki kütta.

Viimastel aastakümnetel on saar kahjuks haigestunud seenhaigusesse nimega saaresurm. Seetõttu võib saar Hiiumaal jälle haruldaseks muutuda.

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

Saar õitseb

3 – ALPI SEEDERMÄNNID

Pinus cembra

Alpi seedermänni kodu on tõepoolest Alpides ja ta kasvab mujalgi Euroopa mäestikes.

Eestis on ta pargipuu ja Hiiumaal haruldane. Võimalik, et need puud siin ongi saare kõige ilusamad. Ta on väga aeglase kasvuga ja valgusnõudlik. Teiste puude varju jäänuna hakkab kuivama. Rannapargi seedermännid pole viimased seitse aastat peaaegu üldse jämedamaks läinud. Kui vanad nad on? Võibolla saja-aastased, kuid see pole seedermänni jaoks veel mingi vanus.

Meie harilikust männist erineb alpi seedermänd oluliselt. Tal on viis okast kimbus, okkad on pikad, pehmed ja sinaka tooniga. Millised okkad on harilikul männil?

Käbi on suurem kui meie harilikul männil ja munakujuline. Käbides on söödavad seemned, nagu ka tema lähisugulasel siberi seedermännil, mida samuti meil pargipuuna kasvatatakse. Hiinast toodud seedermänni seemneid saab poest osta, väga head on.

4 – EUROOPA NULG

Abies alba

Nulud on kõik kuuse moodi, aga okkad pole üldse teravad, vaid armsalt pehmed. Kahjuks ei ulata neid siin katsuma, sest puu võra on nii kõrgel. Järglasi ta saanud ei ole  – ehk sellepärast, et puu on üksik. Piklikke käbisid ka maast ei leia, sest need lagunevad küpsedes puu otsas ära.

Seevastu Suuremõisa metsapargis, jõe ääres kasvab terve “nulik” ehk 1 hektari suurune nulumets, mis on Eestis ainulaadne. Sealsed kõige jämedamad puud, mis on ka kõigi teiste vanemad, pandi kasvama 20. sajandi algul. Ja nulgude ümber on kõikjal väikesi seemikuid, kohati nagu muru!

On peaaegu täiesti kindel, et see euroopa nulg siin on Suuremõisast pärit. Ja need on omakorda pärit Lõuna- või Kesk-Euroopast, kus on ka nende kodu.

Euroopa nulg on väga kiirekasvuline puu – seal kus talle meeldib. Mõisnike metsaülemad istutasid neid kunagi lootuses kiiresti “saaki” ehk palju puitu saada, kuid selgus, et nulud kasvasid hästi ainult soojema kliimaga saartel.

Rannapargi nulg siiski väga kiiresti kasvanud pole, ilmselt karmi võistluse tõttu teiste puudega. Võrreldes oma naabritega, alpi seedermändidega, on ta peaaegu sama jäme, aga kindlasti poole noorem.

Üks väike nulg kasvab pargis veel – hästilõhnavate pungadega palsaminulg. Kus?

Euroopa nulu oks Suuremõisas

Nulubeeebid Suuremõisas

5 – MUST PAPPEL JA SINILILLED

MUST PAPPEL

Populus nigra

Kas mäletad, et Kärdlas bussipeatuse juures ja Sadama tänaval vana keldri kõrval kasvasid veel hiljuti võimsad paplid – ümbermõõduga umbes 5 meetrit? Kännud on siiamaani alles.

Musta paplit ja teisigi papleid istutati 120-150 aastat tagasi Kärdlasse päris palju. Võib arvata, et kalevivabriku asutamise aegu oli siin üsna lage – põllud, karjamaad ja heinamaad mõne lepasaluga siin-seal. Metsad jäid kaugemale. Paplid on kõik kiirekasvulised, valgust ja niiskust armastavad puud. Kuna vabriku direktorile oli Kärdla haljastamine tähtis, siis paplite abiga sai asula kiiresti roheliseks.

Kui paplid üldiselt on lühiealised ja ajavad juurevõsu, siis must pappel on hoopis teistsugune. Võsusid ta ei aja ning võib saada isegi 300-aastaseks.

Rannapargi must pappel pole ei väga suur ega väga vana, aga ikkagi tore puu. Tema koor ühegi teise puuga ei sarnane.

Papleid on Rannapargis veel, isegi kahte eri liiki (lõhnav pappel ja hõbepappel), lisaks kasvab siin ka meie looduslik papli perekonna liige – harilik haab.

SINILILLED

Hepatica nobilis

Vaata maha ka! Kui juhuslikult on aprillikuu teine pool, siis on maapind papli all kaetud imelise sinilille-vaibaga. Ja see jätkub kaugele sarapikku!

Sinilillele meeldib kasvada puude-põõsaste varjus ja lubjarikkal mullal. Kõdunevad puulehed kasvatavad kobedat mullakihti ja see sobib talle ka. Üks sinilillepuhmik võib elada väga vanaks, kui elupaik talle meeldib.

Sinilille lehed talvituvad ning närtsivad alles kevadel peale õitsemist – seega ei tohi metsa all muruniidukiga niita.

Sinilille seemneid levitavad sipelgad. Seemne küljes on väike õlirikas lisand, mis sipelgatele maitseb ning seepärast nad neid koju tassivad. Seemne viskavad nad pärast minema, kuhu juhtub.

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

6 – TARNINGU HAUD RISTIGA

Malmrist asub väikesel künkal, mida on peetud ka rootsi kabeli asukohaks. Risti ühel pool on rootsikeelne kiri „Vana Rootsi surnuaed“ ja teisel pool: „Karel Tarning oli viimane, kes siia maeti. 1848“.

Selle rootslaste surnuaiaga on segased lood. Õigemini keegi enam ei tea, kus see täpsemalt asus, kabelist rääkimata.

Rahvajutt räägib, et parun laskis rajada pargi endisesse rootsi surnuaeda. Usutavasti paikneb kõige vanem pargiosa (1830-40) siiski sellest väljaspool. Kalmistu jääb pigem pargi keskossa, sarapikku kunagise viljapuuaia ja tenniseväljaku vahele. Tarningu haud on sel juhul üsna kalmistu lääneservas.

Vaata ka: RANNAPARGI AJALUGU; MÄLESTUSKÜNGAS ja PARGI PIIRIKRAAV 1830. AASTAL

7 – VIIRPUU

Crataegus sp.

Juunis õitsevad viirpuud nii Rannapargis kui ka Linnapargis. Õied on valged, lillakasroosade tolmukatega ja sumisevad kimalastest ja mesilastest. Lõhn on küll üsna vänge. Sügisel lähevad lehed kollase-punase-kirjuks ja põõsad on täis punaseid läikivaid marju, mis on tegelikult õunad, botaanilises mõttes. Päris õunapuu on kohe siin viirpuu kõrval ka, kui keegi vilju võrrelda peaks tahtma.

Rannapargi viirpuude liiki on läbi aegade määratud küll nii, küll naa. Udupeente tunnuste järgi otsustades võiks siiski tegu olla üheemakalise viirpuuga (Crataegus monogyna). See liik kasvab pigem parkides ja on küllap mõisa-ajal siia istutatud. Ehk mõni suurem põõsas ongi sellest ajast jäänud, viirpuu võib olla väga pikaealine. Kuid lindude abiga saab ta ka seemnest paljunemisega hästi hakkama ja on seetõttu pargis laialt levinud.

Lõuna pool Euroopas on viirpuud üsna tavalised, kuid Eestis kasvab neid vähem.

Kärdla linnapargis on Ameerika mandrilt pärit karvast viirpuud, millel on tunduvalt suuremad ja maitsvamad viljad.

Kõik viirpuud on ravimtaimed, mis aitavad eelkõige südamehäirete või kõrge vererõhu puhul.

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

8 – ENDINE TENNISEVÄLJAK JA RÄNDRAHNUD

Miks asub keset metsa asfalteeritud plats, kuhu viivad jalgrajad?

Eelmise sajandi algupoolel rajati siia tenniseväljak ja fotodel on näha, et seda ka kasutati. Sõja ajal pargi tenniseväljak rohtus. Peale sõda üritati see jälle korda teha, kuid kasinate võimaluste tõttu asi ei õnnestunud. Siiski mängiti pargis 1950. aastate suvedel nii tennist kui võrkpalli. 1964. a väljak asfalteeriti.

Millal siin viimati sportlikke mänge harrastati, on teadmata. Pargi ainukest allesjäänud istepinki tassitakse küll jõuharjutusena ühest kohast teise.

Väljakut ümbritseb kena puistu – kuused, vahtrad, pärnad, tammed, saared, kased, sarapuud. See oleks nagu alati siin olnud, aga tegu on siiski noorema pargiosaga, mil vanust “kõigest“ 120-130 aastat. Enamus puid on kindlasti nooremad ja paljud neist ise kasvama hakanud. Kevadeti õitsevad puude all sinililled ja ülased, suvel jääb rohttaimestik varju ja kiduraks. Mandrijää on siia lükanud ka mõned ilusad rändrahnud.

Mida selle platsiga siis ikkagi teha?

Tenniseväljaku loodeserv 1934. a (Tiiu Masingu fotokogu, Hiiumaa Muuseum)

Tenniseväljaku kaguserv 1932. a (Tiiu Masingu fotokogu, Hiiumaa Muuseum)

9 – PÄRNAPUU

Tilia cordata – harilik pärn

Tenniseväljaku kirdepoolses küljes kasvab pargi kõige jämedam pärnapuu.

Pärn on väga elujõuline ja vastupidav puu ja võib saada väga vanaks. Isegi kui ta maha raiutakse, ajab ta kännust uued võsud ja elab edasi. Selliseid kord mahavõetud ja põõsataoliseks puuks kujunenud pärnasid on ka Rannapargis. Ülendi küla ohvripärn, mille 1989. aastal keegi hull inimene põlema pani, on tänaseks samuti omale uue võra kasvatanud.

Tihti ajavad vanad puud tüve kõrvalt noori võsusid ja muutuvad mitmetüvelisteks, nagu ka see pärn siin. Kui raagus pärnavõra kaugelt vaadata, siis meenutab selle korrapärane kuju peaaegu alati pärnalehte, ükskõik mitu tüve tal ka poleks.

Kui pärn õitseb, levib magus lõhnapilv kaugele. Nii lõhnab suveõhtul teinekord terve linn, kuhu palju pärnasid istutatud. Suvelõhnalistest pärnaõitest saab talvel teed teha, et oma külmetust ravida.

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

10 – SOOKASED

Betula pubescens – sookask

Kask oli Kärdla vanaparuni üks lemmikpuudest. Ilus puu muidugi, olgu ta õrnrohelises kevadises leherüüs, sügiseselt kuldne või talviselt paljas.

Kuidas aga teha vahet sookasel ja arukasel? Kõige lihtsam on see tüve järgi. Sookasel on see peaaegu maapinnani valge, arukasel on tüve alumine osa paksu musta korbaga kaetud.

Ja muidugi kasvab sookask pigem märjal maal ja arukask pigem kuival. Kuigi mitte alati.

Et asja keerulisemaks teha, võivad arukask ja sookask ka omavahel ristuda. Nende järglased on siis natuke mõlema nägu ja neid nimetatakse kuldkaskedeks (Betula x aurata). Selliseid on Rannapargistki leitud.

Kas need kased siin on istutatud või ise külvunud, on raske öelda. Võibolla kellegi vanaema või vanaisa mäletaks?

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

11 – VANAD SARAPUUD

Corylus avellana – harilik sarapuu

Sciurus vulgaris – orav

Sarapuud tunnevad end Rannapargis koduselt, kasvavad ja paljunevad hästi. Sarapuu on ju nimest hoolimata tegelikult põõsas, mis koosneb eri vanusega pikkadest ja tihti sirgetest tüvedest. Üksik tüvi väga vanaks ei saa, põõsas ise võib aga mitusada aastat elada. Sarapuu ajab pidevalt uusi noori võrseid, et vanu asendada. Kui terve põõsas maha võtta, kasvab ta üsna ruttu jälle suureks.

Sarapuu vanust saab määrata, mõõtes maapinnal ära ringi diameetri, mille moodustavad kõik tüved kokku. Meetrise diameetriga põõsas võib olla umbes 100-aastane. Kaks meetrit = 200 aastat.

Sarapuud õitsevad varakevadel ja tolmeldajate abi ei vaja, piisab tuulest. Isasõied on urvad ja tolmavad, emasõied on tillukesed ja punased. Sealt need head pähklid tulevad.

Oravatele meeldivad sarapuupähklid ja seetõttu võib neid kõige tõenäolisemalt pargis kohata heal pähkliaastal. Küllap oskavad nad vahet teha tervete ja ussitanud pähklite vahel, sest viimased jäävad alati (inimeste narrimiseks) maha vedelema.

Hiiumaal on osa oravatest musta karvkattega, mitte punakaspruunid nagu tavalised oravad. See on umbes nii, nagu osa sinililli on roosade või valgete õitega. Kas Rannapargi oravad on kõik mustad või on mõni pruun ka, seda peaks uurima.

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html; https://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm

12 – MÄLESTUSKÜNGAS JA KIKKAPUUD

MÄLESTUSKÜNGAS

Küngas suure kiviga asub praegu pargi keskel.

Kivi toodi sinna 1964. a mere äärest, mälestamaks II Maailmasõja ajal sealsamas saksa sõjaväelaste poolt tapetud inimesi, kes sinna ka maeti. Peale sõda maeti nad ümber Kärdla linnaparki. Kivil oli varem selgitav tahvel ka.

Küngas oli olemas juba mõisaajal.  Siis asus seal väike hoone, näiteks paviljon või lehtla. Künkani viis kaks sirget, jalakatega ääristatud teed, nagu oleks tegu mingi olulise paigaga.

Võimalik, et küngas oli kunagise rootslaste kabeli asukoht. See selgitaks 1830. a joonistatud kaardil pargi veidralt kolmnurkset kuju. Küllap otsustati kabel algselt jätta pargist väljapoole. 1850. aastatel laiendati parki ka kalmistule. Kabel oli selleks ajaks lammutatud ja uus väike puukirik ehitatud Pika tänava algusesse (sedagi pole enam ammu).

Vaata ka: RANNAPARGI AJALUGU

KIKKAPUUD

Euonymus europaea – harilik kikkapuu

Mälestuskünka kõrval, teeraja ääres on väike põõsastik. Kikkapuu on väga tagasihoidliku välimusega – lihtsalt roheline põõsas, isegi õied ja võrsed on tal rohelised. Kuid septembris, heal marja-aastal, on ta korraks ehitud nagu jõulupuu – roosade kupardega, millest ripuvad välja oranžid viljad. Need on aga mürgised!

Kikkapuu on vähenõudlik, kasvab ka varjus ja kuivas mullas. Aga päikese käes kasvades lähevad lehed sügisel kaunilt erkpunaseks või vähemalt roosaks.

Tegu on üsna haruldase kodumaise liigiga, kuid teda istutatakse enamasti ilupõõsana parkidesse ja aedadesse.

Kikkapuu

13 – PARGI PIIRIKRAAV 1830. AASTAL JA SANGLEPP

PARGI PIIRIKRAAV 1830. AASTAL

Seisata sillakesel, mis üle kraavi viib, näoga mere poole. Selja taha jääb Rannapargi kõige vanem osa, mis rajati 1830-40. aastatel. Kraav oli selle piiriks. Kraavi äärde tehti hiljem sirge teerada, mis viis otse mälestuskünkani.

Rada mere poole kulgeb aga piki kunagise viljapuu- ja köögiviljaaia äärt. Paremat kätt jääb kunagine rootslaste surnuaed, mille servas asub Tarningu rist.

Vaata ka: RANNAPARGI AJALUGU

Kraav oli pargi piiriks 1830. a kaardil

SANGLEPP

Alnus glutinosa – sanglepp ehk must lepp

Kohe silla kõrval kasvab üks pargi väheseid sangleppi. Park on ju varjuline, lepp aga armastab päikest ja vee lähedust, seetõttu on teda rohkem mere ja jõe ääres. Muidu on sanglepp vähenõudlik. Isegi lämmastik-väetist, mida ta kasvamiseks vajab, oskab ta ise toota, juurtel elavate mügarbakterite abiga. Lepamets parandab kasvades mulda.

Sanglepp on üksikuna lagedal kasvades väga ilus puu ja meenutab oma ümara võraga pisut tamme. Kui Käina poolt Suuremõisa sõita, jääb maanteelt paremat kätt Eesti kõige pikem sanglepa-allee. Aitäh tolleaegsetele looduskaitsjatele, kelle nõudmisel lepad koos vana maanteega alles jäeti, kui 1972. a uut ehitama hakati!

Kärdlas kasvab jõgede-kraavide ja mere ääres palju sangleppa. Lepa “käbid” on nüüd skulptuuridena ka Keskväljakul. Sanglepp ongi Kärdla oma puu!

Vaata ka: https://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html

Sanglepa leht sügisel ja pungad

Sanglepp silla juures

Sanglepad Rannapaargu kõrval

14 – PUNASELEHINE HARILIK PÖÖK JA VÖÖTTEOD TÜVEL

PUNASELEHINE HARILIK PÖÖK

Fagus sylvatica f. atropunicea – hariliku pöögi punaselehine vorm

Pargi kõige jämedam puu on pöök, ümbermõõduga 320 cm. Ta on viimase poole sajandiga kõvasti juurde võtnud – tervelt 120 cm! Noorena kasvas ta küllap veel jõudsamalt ja võib praegu olla 120-130-aastane, ehk istutatud 19.-20. sajandi vahetuse paiku.

Siiski ei saa puu ümbermõõdu järgi tema vanust määrata, kuna tüve jämedus sõltub palju puu kasvukohast. Näiteks Reigi pastoraadi aias kasvav pöök (istutatud 1903. a) on arvatavasti siinsega ühevanune, kuid tunduvalt kõhnem, küllap sealse kehva ja kuiva mulla tõttu.

Tegelikult tuleks muidugi kõik Hiiumaa parkides ja aedades kasvavad pöögid üle mõõta ja uurida, kas mitte mõni neist ei ole jämedam, kui praegune Eesti rekordiomanik, Matsalu mõisapargis kasvav pöök. Puu ümbermõõtu mõõdetakse 1,3 m kõrguselt.

Kevadel, lehtede puhkemise aegu, tuleb minna pöögi alla ja vaadata noori lehti vastu päikest – küll neil on ilus punane toon! Suve edenedes muuutuvad lehed tuhmilt punakasroheliseks, et siis sügisel peaaegu apelsinikarva leegitseda.

Tüvi on vanal pöögil aga nagu elevandi jalg – hall ja sile ja suurte “varvastega”. Pöögi tüvel on tigudel mõnus ronida.

Vaata ka: Hendrik Relve, Eesti põlispuud. 2000, Tallinn.

Pöögi vili seemnetega, kahjuks on seemned enamasti tühjad

VÖÖTTEOD TÜVEL

Miks küll ronivad teod puu otsa? Pigem võiks arvata, et teo lemmikkoht on mahlakal taimelehel, mida nad ju väga süüa armastavad.

Ja mis teod need üldse on, kenade triibuliste või hoopis roosade kodadega? Tuleb välja, et need on vöötteod ja neid on meil kahte liiki. Võsa-vöötteol (Cepaea hortensis) on koja serv ehk huul valge. Salu-vöötteol (Cepaea nemoralis) on koja serv pruun ja koda on veidi suurem. Muidu on nad üsna ühesugused, samas on iga tigu natuke isemoodi kojaga.

On arvatud, et salu-vööttigu on Eestis suhteliselt haruldane, kuid millegipärast just Kärdlas on teda massiliselt. Tegelikult pole keegi võtnud vaevaks neid tigusid põhjalikumalt uurida ja loendada, isegi meie malakoloogid mitte. Arva ära, kes on malakoloog? Kas sinu koduaias on võsa-vöötteod või salu-vöötteod? Või mõlemad?

Salu-vööttigu on ilus loomake ja toitub vaid väga vähesel määral taimedest, pigem sööb samblaid ja samblikke – puutüvel näiteks!

Aga teod ronivad puu otsa ka selleks, et pääseda maapinnal liikuvate vaenlaste eest. Neid on palju, näiteks siilid, konnad, maod ja isegi mitmed mardikad, eriti jooksiklased! Ühe väga teomaia mardika nimi on teojooksik. Lindude eest puu otsa ronimine muidugi ei päästa…

Vaata ka: Anneli Veegen, Vöötteod vöötidega ja ilma. Eesti Loodus 5/1994; Anneli Veegen, Salu-vööttigu kolib. Eesti Loodus 5/1997

Salu-vöötteod pöögi tüvel

15 – KASVUHOONE VUNDAMENT JA SIRELIPÕÕSAD

See siin võib olla ühe Paruniaia kasvuhoone vundament, aga pole ka võimatu, et siin oli aednikumajake. Kasvuhooned siin kuskil igatahes olid ja neis kasvatati tomateid, viinamarju ja küllap ka suvelilli. Hooned paistavad heledate laikudena lennufotolt, mis on tehtud 1930. aastatel.

Miks kasvavad varemetel tihtilugu puud ja põõsad? Küllap sellepärast, et rusuhunnikut on raske niita ja nii ta vaikselt võsastub.

Kuid siin on märke ka vanast aiast. Kevadel leiab sinilillede vahelt erksiniseid sillasid. Ja siinsamas vundamendi kõrval on tore sirelipõõsas, millel on kahte värvi õisi. Enamus on helelillad, kuid mõned on roosakaslillad – või lillakasroosad? See on ruaani ehk hiina sirel (Syringa x chinensis). Ta on hariliku sireli ja pärsia sireli hübriid, aga Hiinaga ei ole tal mingit pistmist. Alles pärast nimepanekut selgus, et ta pärineb tõenäoliselt hoopis Lääne-Aasiast.

See, et põõsal on kahte värvi õisi, on tegelikult imelik. Võibolla on siin kaks sorti kokku istutatud?

Tagapool kasvab ka harilikku sirelit (Syringa vulgaris), mis kõigile tuttav peaks olema.

Arvatav kasvuhoone vundament paremal; vasakul samuti mingi pikliku rajatise jäljed

Ruaani sirel

16 – AED-ÕUNAPUU KUNAGISE VILJAPUUAIA KÕRVAL

Malus domestica – aed-õunapuu

See kena aed-õunapuu kasvab kunagisest Paruniaiast väljaspool, sest tee on nihkunud jõe poole ja jõgi omakorda eest ära. Küllap on mõni õunaga maiustanud lind või loom ta siia külvanud. Või laps, kes õunasüdame tee äärde viskas.

Aed-õunapuu on väga-väga vana kultuurtaim ja tal on tuhandeid sorte. Õunapuu sorte paljundatakse tavaliselt pookimisega, mis on üsna keeruline kunst. Kuid võib ka seemneid külvata, katse-eksitus meetodil. Seemnest võib kasvada uus maitsvate viljadega puu! Aga paraku mitte alati, nagu juuresoleva puu õunte hammustamisel selgub.

Taluaeda külvatud õunaseemnetest on tekkinud paljud head kohalikud sordid, nagu näiteks ‘Suislepp’ ja ‘Põltsamaa taliõun’. Mõnel pole nimegi. Kas sul ka mõni tundmatu õunasort aias kasvab?

Kui natuke tagasi pargi poole minna, satume vanasse tarbeaeda. Siin kasvasid viljapuud – õuna-, ploomi- ja kreegipuud ja küllap ka marjapõõsad.  Köögiviljapeenardel kasvatati näiteks kapsast, kurki ja sibulat. Kuidas need maitsevad, teab igaüks. Aga vanasti külvati ka leigest, ploomkapsast ja kolurabi – mis need veel on?

Viljapuuaia ja kunagise rootslaste kalmistu piir läks arvatavasti sealt, kus praegu kulgeb pargi kõige läänepoolsem rada. Ei usu küll, et keegi tahaks köögiviljapeenraid surnuaeda teha.

Vaata ka: RANNAPARGI AJALUGU

Mitmetüveline aed-õunapuu pargi servas