Pühalepa muusikafestival läheb külla Viskoosale

Kärdla. Rannapaargu. Disko. Aasta ilmselt 2005. DJ paneb peale Toe Tagi loo “Pankrot” ja ütleb mikrofoni “Me pappi ei saagi-me pappi ei saagi” laulusõnade vahele: “See lugu läheb tervitustega Viskoosa kalatehasesse!” Julmad naljad, julmad naljad…

See oli surm. Pärast seda ei ole tehaseruumides peaaegu mitte midagi toimunud. Väärtuslik viidi ja veeti minema ning maja jäi tühjaks ja lagunema. “Milline suurepärane koht, kus narkomaaniks hakata,” ütles üks suurlinnast pärit inimene, kui rohtukasvanud ja kividega sisseloobitud aknaaukudega varemeid nägi. See koht läheb kindlasti tervele Hiiumaale korda. Ka neile, keda pankrot nii lähedalt ei puudutanud. Kasvõi arhitektuuriliselt on see hoone ju nii eriline – keegi ei tahaks, et see lihtsalt laguneb.

Tuuril vabriku betoonkonstruktsiooni ja maakividest seinte vahel osutas Viscosa kultuuritehase eestvedaja Marco Pärtel aga huvitavale tõsiasjale. Nõukaaegsed augu lappimised hakkavad siin seintest vaikselt välja kukkuma. See on lagunemine. Aga mitte halb. Sest toob hoopis 20. sajandi alguse arhitektuuripärli paremini nähtavale. Paljud asjad, mis viimastel kuudel vabriku ümber on juhtunud, on samamoodi olnud justkui hävingulised, ent lõpuks osutunud hoopis soodsateks.

“Mis toad need on, kus me kõnnime?” küsisin talt, kui läbi vabriku jalutasime. Ta vastas: “Mina ka täpselt ei tea ja tundub, et erinevatel aegadel on see olnud ka erinev, sest näiteks sellestsamast saalist siin räägivad erinevad inimesed täiesti erinevaid asju – nad kirjeldavad sama vaadet, kuid töö, millest räägivad, ei ole sugugi üks.” Kui seinad võiksid rääkida…

Aga kas on vaja?

Erki Pärnoja, kelle laupäevane kontsert saab olema kultuuri­tehase esimene, ütles: “Sõnad ei ole minu tugev külg, ent kõigis neis helides, meloodiates, järgnevustes ja rütmides, mida minu muusika sisaldab, peitub tõlgendus nähtust, kogetust, õpitust, igas loos on mõni mälestus, küsimus või soov – sõnu ei olegi vaja.”

Viskoosa tehaseruumides ringi käies ei ole ka sõnu vaja. See räägib ise. Sellest ajast, kui saarelt mindi ära. Koolid jäid tühjaks. Lasteaiad jäid tühjaks. Kodud jäid tühjaks. Kõik hääbus.

Aga terve Hiiumaa on justkui uuesti ellu ärkamas. Lasteaiad lapsi täis. Kodusoovijaid rohkem kui kodusid.

Ja elu tuleb tagasi ka vabrikusse. Kolmapäeval kell 15.30 kirjutas MTÜ Viscosa Kultuuritehas esindaja Marco Pärtel pidulikult alla kinnistu ostudokumendile. Ning pärast seda ronis vabriku katusele ja saagis lagunemise ajajärgu lõppemise märgiks seal maha ühe kase.

Surnust tõusmine

“Kas sa tead ka, mis koht see on, kuhu sa esinema tuled?” küsisin Pärnojalt. Ta ütles, et veel mitte, aga kui Kristel ja Endrik (Üksvärav) on selle koha valinud, siis peab tema kooriteos “Anima Mea” sinna kindlasti sobima. Et nii hästi, seda ei teadnud Pühalepa muusikafestivali korraldajad Kristel ja Endrik kutsumise päeval kindlasti isegi.

“Anima Mea” on kirjutatud leinavale sõbrale. See on uueks saamisele, uude ellu ärkamisele ja otsast alustamisele pühendatud teos. Nende helidega tahab autor anda usku ja jõudu nii oma sõbrale kui kõigile teistele, kes on sarnases olukorras. See on palve, et alati säiliks usk uuesti alustamise võimalikusesse. Tekstidesse on pikitud keldi palveid ja luulet Anna Haavalt ning Hasso Krullilt, oma panuse on andnud ka Eero Epner, Anu Lamp ja Jaan Tammsalu.

Võimas. Võimas uus algus kultuuritehasele. Sümboleid täis.

Mõned salaplaanid on Pärtelil juba ka tulevaks suveks olemas. Mõned juba käesolevaks. Lisaks kontserdile. Kõik seotud kunsti ja kultuuriga. Mõndagi on juba toimunud ka. 2019.aastal salvestasid dirigent Endrik Üksvärav ja Collegium Musicale siin Veljo Tormise 90. sünniaastapäevaks “Raua needmise” muusikavideo. 45 000 vaatamist. Pole paha. Kolm aastat on möödas ja ruumide seisukorras on tekkinud märgatav muutus. Põrandad on puhtad. Kontserdisaalis maas pehme kunstmuru. Kontserdipäevaks tuleb ka poodium, valged toolid ja valgustus. Eriline atmosfäär. “Põhirõhk on muidugi muusikal,” ütles dirigent Endrik Üksvärav. Ja lisas: “Mul on juba ette väga hea meel, et otsustasime selle kontserdi Viscosa kultuuritehases teha. Usun selle koha potentsiaali mitmekülgse ja erinevaid võimalusi pakkuva kultuurimekana.”

Õuealal, sissepääsu juures, piiluvad pika muru seest välja kumerad ventilatsioonitorud. “Nemad on minu silmis sellised esimesed ussikesed, kes seda kultuuritehase asja kaema on tulnud!” selgitas Marco elevuse helgiga silmis.

Tulge! Tulge vaatama. Kontserti. Vabrikut. Ussikesi. Uut algust.

Algab ja lõpeb ikkagi Pühalepas

Nimele kohaselt algab ja lõpeb Pühalepa muusikafestival ikkagi Pühalepa kirikus. Reedel kell 18 säravate ja suur­suguste vanamuusika helidega. Avakontserdil astuvad üles Cantores Vagantes, Tallinna Barokkorkester, solistid Marie Roos (sopran) ja Endrik Üksvärav (tenor). Pühapäeval tõmmatakse festivali otsad sealsamas kokku aga hoopis teistlaadi muusikaga. Tähistatakse jazzkitarrist Janno Sooääre 50. sünni­päeva. Kui artist sellest plaanist kuulis, küsis ta: “Tõesti? Minu sünnipäeva­kontsert? Siis ma võin teha, mis ise tahan ju!” vahendas Kristel. Pealkirja “Barokist rokini” all esitabki ta elektrikitarril nii Bachi kui Sinatrat. Kaasa barokivad ja rokivad Endrik Üksvärav (laul) ning Ivo Sillamaa (klahvpillid).

“Tahame teha kontserte, mis meile endale meeldivad,” ütles Kristel. “Just klassikalise muusika vallas, aga alati oleme ka püüdnud piire natuke nihutada ning kutsuda esinejaid teistest stiilidest.” Juba 11 aastat on festivali tehtud ja sama kaua on kestnud ka koostöö Erkki-Sven Tüüriga, kelle looming kõlab festivalil igal aastal. “Seekord teeme kummarduse Ukrainale,” ütles Kristel Üksvärav. Teisipäeval kell 17 algaval Erkki-Sven Tüüri Marimbakontserdil Kärdla kirikus tulevad esitamisele Ukraina helilooja Valentin Silvestrovi “Stille Musik” ja Tüüri kevadel kirjutatud kooriteos “Ukrainale”.

Artikkel on ilmunud Hiis Lehe Suvelehes. Autor: Piret Eesmaa.
Foto: Kaja Hiis-Rinne

Artikli avaldamist on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist Piirkonna Konkurentsi Tugevdamise meetme kaudu.