Pöördumine kormoraniusku

Kormoran on lind, mis kas meeldib või ei meeldi. Külmaks ei jäta ta kedagi. Hiiumaal prooviti Läänemere saarte eeskujul, kas must lind ka süüa sünnib.

Sombune kolmapäevahommik Orjaku sadamas. Kedagi pole liikumas. Välja arvatud sajad musta rüü ja kollase nokaga kormoranid, kes muulil ja lainemurdjal vaikides passivad. Vahel mõni saputab tiibu, keegi lahkub, keegi tuleb. Seisavad tihedalt üksteise kõrval, justkui kõrbenud koorik saial. Selline vaatepilt avaneb Iiumeki sadamaresto aknast. Peakokk Mihkel Heinmets liigutab köögis pliidil juba kolm tundi podisevat kormoranihautist.

„Teeks ühe loo, kuidas kormorani süüa,“ ütlen Mihklile, kui aasta tagasi esimest korda kohtume.

„Aitab see süüa ka?“ küsib Mihkel altkulmu vaadates. Just see pilk, mida „MasterChef Eesti“ kahe esimese hooaja osalejad pelgasid.

„Ahvenamaal süüakse,“ käin oma teadmised letti.

Kokk ei mõtle üle sekundi ja muigab: „Teeme ära!“

Aasta hiljem laseb kalurist jahimees Virko Martin kaheksa kormorani. 16 rinnafileed. Mihkel saadab mulle päev enne kokkulepitud kohtumist sõnumi: „Tulemas on lihapallid tomatikastmes, vinnutatud liha, eelmarineeritud ja praetud liha, EMA-kastmes liha, naturaalne soola ja pipraga. Sobib?“

Kõik saigi alguse Ahvenamaalt. Siit-sealt kuuldus jutte, et keegi oli söönud kormoranihautist ja keegi oli söönud pitsa peal. Aga miks meie ei söö?

Iiumeki uksest sisse astudes lööb vastu tavaline restoraniköögist tulev lõhn, mille peale kõht kohe märku annab, et nüüd oleks aeg süüa. Ei saa kuidagi aru, et köögis küpseb kormoran.

„Tšau,“ tervitab Mihkel ja asetab letile kausi pruunide liharibadega. Vinnutatud kormoran. Tõehetk on käes. Kausi sisu näeb välja nagu tavaline vinnutatud liha, hamba all pole aga nii sitke. Kokk ütleb, et talle maitses küll.

„Kõik on peas kinni,“ ütleb Mihkel. Ta tunnistab, et ka tal oli eelmisel õhtul kormoraniga kerge tõrge olnud, aga maitses siis liha ja oligi korras. Mihkel ütleb, et kõige parem ongi nii, kui inimene ei tea, mida ta sööb.

Köögis podiseb pruunis kastmes hautis. Mihkel haarab lusika ja annab liha maitsta. Tugev maitse. Kas nüüd kala, aga teistmoodi küll.

Maitsest veel rääkides ütleb Mihkel, et tegi lihapallide jaoks hakkliha ja toorelt pole sellelgi mingit ebameeldivat maitset. Kinnituseks haarab ta kapist koti kirkalt punast värvi hakklihaga ja annab tüki toorest maitsta. Ise seletab juurde, et maitses seda eile ning on täna jätkuvalt elu ja tervise juures.

Esimese roana toob Mihkel lauda hautise. Maitsjad on kohe esimese roaga ära tehtud. Kiidavad. Üsna intensiivse maitsega liha meenutab metslooma.

Teise käiguna tulevad tomatikastmes lihapallid pastaga. Tugeva tekstuuriga lihast ei arvaks keegi, et tegu on linnuga, kelle koloonia aknast paistab. Pasta ja kastmega läheks see iga lapse suust ludinal alla.

Finaal. Kaks pannil küpsetatud fileed. Üks marinaadis ja teine soola-pipraga. Taldrikul veidi sama kastet, milles valmis hautis. Nüüd istub lauda ka Mihkel ise. Lõikab keskmiselt küpsetatud liha, mille punased mahlad taldrikule nõrguvad. Kokk pistab lihatüki suhu ja maitseb.
„See on hea!“ nendib ta pärast kandvat pausi pead noogutades. „Üllatavalt hea. Uskumatu.“

Küpsetatud kormoranifilee maitsebki nii nagu Ahvenamaa kokk Gustav hoiatas. Pehmelt. Kergelt oleks nagu tunda metsloomale omast maksa maitset, kuid see võib olla sööja subjektiivne arvamus.

Liha on küll üsna sitke lõigata, kuid selle peale ütleb Mihkel, et ega kormoran lehm ei ole, kes vaid aasal mäletseb ja suurt ei liigu. Sitke lihatükk sulab aga suus.

Lind, kes tekitab inimeses pigem vastikustunnet, on täiesti söödav. Lausa maitsev. Võib loota, et juba 2025. aasta suve lõpus saab kormorani restoranis maitsta.

Polegi enam nii tüütu lind.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2025. Tekst: Raul Vinni, foto: Eike Meresmaa.