Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu

Kui keskkooli ajal oleks keegi öelnud, et viie aasta pärast töötab Kauri Kiivramees (32) muuseumis, oleks Kauri uurinud, kas ütleja ei ole teps mitte lolliks läinud.

Kuidas saab Hiiumaa muuseumi juhatajaks?

Kõigepealt satu bussi koos ajaloolasega. „Kord bussis istus minu kõrvale Helgi Põllo – ainukene inimene, keda muuseumist teadsin. Tegin juttu: „Töötate muuseumis? Äkki saaks praktikale tulla?“ Sellel ajal käisin rookatuseid tegemas. Kassari kabeli katuse üks pool on minu tehtud, olen inimene, kes loopis sinna pilliroo. Juulis oli palav, katusele minna ei tahtnud, sättisin end muuseumi. Majas tekkis erinevaid võimalusi, tekitasin endale töökoha. Olin mitu aastat teadur, pärast seda juhatuse liige. Nüüd juhataja,“ räägib Kauri.

Ajalugu ei olnud ainuke huvi

„Põhikooli lõpus läksin õppima autotehnikuks. Sain kohe aru, et see pole minu jaoks. Teoreetiline õpe oli igav. Läksin septembri esimesel nädalal gümnaasiumidirektori juurde ja ütlesin, et mul on kohta vaja, mõeldagu midagi välja! Ja nad tekitasid koha,“ räägib Kauri nooruspõlvest. Ta jätkab: „Keskkooli lõpus polnud midagi muutunud – mulle meeldisid toona mootorrattad ja meeldivad siiani. Andsin paberid tehnika­kõrgkooli. Siis aga pakuti eelarvelist kohta ­Tallinna Ülikoolis, erialaks ajalugu. See oli huvitav. Keskendusin majandusajaloole.“

Töö muuseumis ja Hiiumaa perekonnanimi

Töö on tihti füüsiline, selgitab juhataja. „Näituste ülespanemine, kolimine, asjade liigutamine. Kontoris istun vähe. Käed-jalad näitustega tööd täis. See amet ei lase rutiinil tekkida. Neid päevi pea pole, mil jalgu lohistades tööle tulen.“

Kauri on oma perenime üle uhke. „Selline, et peab pärast esimest korda kuulmist üle küsima. Ei ole Eestis väga levinud! Saksamaal on tavaline, et võetakse koht, kus inimene elab, ja pannakse sõna „mees“ lõppu. Putkaste mõisnik otsustas kunagi sama teha,“ selgitab Kauri nime päritolu. „Minu esiisad olid Putkaste moonakad ja neile pandi kodukülade järgi nimesid. Kiivera küla, mis on peaaegu Kõpus, andis mulle nime. Küla ise äkki mingi kivivare järgi nime saanud – seda pole veel leitud, äkki kuskil künka sees on.“ Kauri sõnul tahtis ta kooli ajal hirmsasti Hiiumaalt ära ja mõtles Kuressaarde mineku peale. „Ei läinud asjaks. Otsisin töökohta mandril, aga alati olid mingid põhjused, miks minna ei saanud. Aga ei saa kurta, siin on nii huvitav elada olnud!“ 

Lõõgastumiseks sobivad hästi mootorrattad, Kauri tunneb rohkem huvi remontimise kui sõitmise vastu. „Näiteks eelmisel aastal sain endale mootorrattaloa. Enne seda muidugi sai seadust natukene rikutud,“ köhatab ta veidi.

„Mulle meeldib midagi parandada, meeldib nõukogudeaegsete mootorratastega tegeleda. Ostan, putitan üles. Kunagi sai ostetud isegi traktor, mis läks ainult tõmmates käima. See sai korda tehtud – tuju hea! Ühes tükis vedasin enda juurde vana sauna. Selle ehitamisega tegelen. Ahjaa – olen ka korteriühistu juhatuse liige.“

Kauri sõnul on parim aeg Hiiumaal kevadel, siis kui rändlinnud tulevad. „Magad aken lahti ja kuuled, kuidas põldude peal on haned. Ja lagled. Kui neid miski ehmatab, tõusevad koos lendu. Häälitsevad. See ennustab turismihooaega.“

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2025. Tekst: Rene Satsi, fotod: Erakogu.