Kuidas ma siia sattusin: Maari Ross “”Proua Hiiumaa” leidis saarelt juured”

Maari Ross tegi oma saarlasest vanaemale veidi tuska, kui otsustas Hiiumaale elamise soetada. Hiljem selgus, et juhuslikult oli ta jõudnud paika, kust on pärit tema esivanemad. 

Maari suvitab perega Emmastes Lõvi talus ja ütleb, et paremat kohta annab leida. Tallinnas üürikorteris elades ei mõelnud ta muule, kui sellele, palju tänavalt müra tuppa kostab. 

“Oleksin selles vaikuseihaluses meeleldi kolinud täiesti paksu metsa sisse,” räägib Maari. 

Lõvi talu pole Emmastes küll paksu metsa sees, kuid asukohal on Maari sõnul omad plussid: ” Jalgrattaga saab kiiresti poodi, siin on mõnus raamatukogu, buss tuleb Tallinnast peaaegu ukse ette. Emmastes on nüüd ka tore tasakaalurada ja mänguväljak. Lastega ülimugav.” 

Tartust pärit Maari ema on saarlane ja lapsepõlvesuved möödusid kõik Saaremaa läänerannikul, kus elas tema vanaema. Kümmekond aastat tagasi hakkas Maari endale suvekodu otsima ja loomulikult vaatas ta kõigepealt Saaremaa kuulutusi. Kord lisas poolkogemata otsingusse ka Hiiumaa. Tulemus näitas, et Emmastes on müügil Lõvi talu ja juba pilte vaadates tundis Maari enda sõnul hästi kodust tunnet. Sõitis koos mehega maja vaatama. “See oligi ainus maja mida me vaatasime,” räägib ta, et kõik kiskus Lõvi talu poole. Kohapeal tundsid nad kohe ära, et Emmaste maja ongi nende kodu. Mandrile tagasi sõites helistasid nad autost müüjale, et võtavad maja ära ning suve lõpuks olid võtmed käes. 

“Saaremaa vanaema oli veidi solvunud ja kutsus mind sestpeale “proua Hiiumaa”,” räägib Maari kuidas ta hakkas vanaemalt täpsemalt uurima oma vanavanaema Pauliine Hiiumaalt Saaremaale kolimise lugu. “Selgus, et minu vanavanavanaisa oli Emmaste mõisas kärner ja minu praegune maja on mõisa maadele ehitatud. Samuti on mu esivanemad elanud Sõrul ja Õngus.”

Maari mõtleb, et ehk nende juurtega saab seletada ka seda kodust tunnet, mis tal Lõvi talus kohe tekkis. “Ehkki hiidlaste arvates pole ma muidugi mingi õige hiidlane, aga teatava õigustuse see mu siinviibimisele annab,” räägib ta, et nüüd katsub ta suviti siin nii palju aega veeta, kui vähegi võimalik. 

Samas tunnistab Maari isegi, et ega ei ole pidanud ka täielikult kohanema, sest suvehiidlasena ei olegi ta täiesti kogukonna liige. “Vaatan kadedusega sõbrannat, kes kolis siia minust hiljem, aga kellel on juba kohalikest inimestest oma võrgustik,” tunnistab ta. 

Hiiumaa plussidest veel rääkides nimetab Maari, et keskkond on hästi turvaline ja loodus puhas. “Ei jõua ära oodata, et lapsed kasvaks suuremaks ja saaks nendega jalgrattamatkale minna,” vaatab ta juba tulevikku. 

Aktiivne kogukond, festivalide ja kontsertide rohkus meeldivad talle samuti väga. Kuigi Saund kolis Emmastest rattasõidu kaugusel asuvalt Sõrult ära, toimus väikeses kohas seni kaks korraliku festivali – Eestis pole paikasid mis saaks sellise asjaga kiidelda. 

“On näha, et inimesed väga hoolivad Hiiumaast ja kohaliku elu arendamisest. Kui mul on olnud asjaajamisi vallaga või kohalike ettevõtjatega, siis kõik inimesed on väga abivalmid,” kinnitab ta. 

Ühest asjast tunneb Maari veidi puudust – saarelisest laulvast kõnest. Saaremaal oli ta harjunud, et seal räägivad kohalikud oma murrakut, siis Hiiumaal on ta enda sõnul seda üsna vähe kohanud. 

“Kui vanaema veel elas, siis oli nii hea talle helistada ja seda kuulata,” ütleb ta. “Kui Hiiumaal mõne kohalikuga rääkides seda kuulen, siis katsun alati pikemalt juttu teha.”

Hiiu Leht
Loo autor: Raul Vinni

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.