Kuidas ma siia sattusin: Kartulikasvatus päästis Enn Kunila linnavurle tiitlist

Hiiumaa Kultuuri Seltsi eestvedaja Enn Kunila on Kärdlaga seotud 33 aastat. Palju ei olnud puudu, et Hiiumaa asemel oleks tulnud Saaremaa, aga saatus tahtis teisiti.  

Ennu jaoks oli oluline, et maakodu oleks looduse keskel. Alates 1. klassi minekust kuni 19. eluaastani elas ta pere Tallinnas, Pääskülas. 

„Meie aia taga laiusid siis mets ja raba. Peale kooli möödus aeg kas lähedal asunud spordiväljakul või metsas. Siiani mäletan hästi rabalaukaid- ja saari ning seal kasvanud suhteliselt kidurat loodust, aga ka niitusid kullerkuppude ja nurmenukkudega,“ räägib Enn Kärdla maakodu eellugu lapsepõlvest, mis tema sõnul oli helge ja andis kaasa loodusarmastuse.

Maja auto vastu 

Tallinnas kortermajades elades tekkis tal pikapeale suur igatsus rõõmu järgi, mida annab looduse keskel elamine. Leevendust pakkusid puhkused Hiiumaal sõber Jaanus Berkmanni ja tema pere kutsel. Nii asuski Enn otsima suvekodu soetamise võimalust. Kuna Saaremaalgi oli sõber ja seal käis ta samuti tihti, uuriti võimalusi ka sealt. Ennule  tuli Hiiumaa variant lihtsalt varem ning nii Kärdla linna uutes piirides asuva maja kasuks otsustatigi.  

„Maakodu kohavaliku otsustas tegelikult loodus,“ läheb Enn tagasi aastasse 1990. „Kui hoovi jõudsin, nägin esmalt maakeldri kõrval kõrguvat vana tamme, mis sügise ajal oli kaunilt kuldkollane ja selle lähedal kõrguvat hiiglaslikku sangleppa.“

Elumaja Enn ei näinudki, sest elupuud varjasid selle ära, kuid ostuotsuse tegi ta juba ainuüksi nähtud puude tõttu. Tehing oli ajale omane – maja vahetas omanikku mitte raha vaid sõiduauto Žiguli vastu. „Müüja saabus kohale jalgrattaga, andis üle maja võtmed, mina andsin talle oma auto võtmed,“ räägib Enn, et pärast ostutehingu toimumist ja dokumentide allkirjastamist istus ostja autorooli ja sõitis minema. Jalgrattale tuli hiljem järgi. Auto oli tollal suur asi, mida igaühel ei olnud. Enn räägib, et kuna töötas toona Nõukogude autodele turvarihmu valmistavas ettevõttes Norma, oli tal auto hankimine veidi lihtsam ning seetõttu sobis tehing hästi.

Pärast ostutehingut hakkas Enn vaatama, mida ta siis endale ostnud oli. Maja oli 44 ruutmeetri suurune ja loomulikult ilma igasuguste mugavusteta. „Hiiumaa sõbrad soovitasid osta mul ööpoti, mille sangad sissepoole, sest suurem ei mahtuvat ära,“ naerab Enn. Maja oli olnud kehviku oma, hiljem remontides selgus, et ehitusel oli kasutatud kastilaudu, mis oli omal ajal odavaim materjal.

Lisaks väikesele majale oli krundil võlviga maakelder, kust tuli välja aiatöödeks kasutatav neljarattaline vähevanker, mis praegu leiab hoovis kasutust lillede alusena. Maja ümber oli ka ühele loomale mõeldud väike laut, samuti väike paargu sauna ja katlaga.

Põllutöö tõi sõpru

Esimestel aastatel käis Enn Hiiumaal pea igal nädalalõpul. Krundil tuli palju tööd teha. Sõbrad andsid talle ka head nõu: „Kui tahad, et sinusse Hiiumaal hästi suhtutakse ega hakataks linnavurleks kutsuma, tuleb olla töökas ja oma majapidamine hästi korda teha.“

Selle peale otsustas Enn lisaks lõputule võsalõikamisele, muru rajamisele ja lillede istutamisele, hakata ka kartuleid kasvatama. „Kutsusin ühe toreda Kärdla pere ja sõbrad nõu ja jõuga appi ning kartulikasvatamine võis alata,“ räägib Enn. Peale mitut aastat kartulikasvatamist taipas ta, et üks koormatäis sõnnikut maksab rohkem kui talvekartul ja otsustas suuremast põllupidamisest loobuda. 

„Aga eesmärgi olin täitnud – oli taas tekkinud oskus teha maatööd nagu lapsepõlvekodus, leidsin uusi sõpru ja tuttavaid ning linnavurle tiitlist pääsesin samuti,“ räägib Kunila. 

Aastate jooksul on ta juba ammugi omainimeseks saanud ja panustanud Hiiumaa kultuuriellu või aidanud saare elu arengutele üldiselt kaasa kui vajadust ja võimalust. 

Nüüd, aastaid hiljem, on Hiiumaa suvekodu teinud läbi mitmeid ümberehitusi, kuid kõige tähtsam on Ennu arvates see, et armastus Hiiumaa omanäolise looduse vastu on säilinud ja saarele minekut ootab ta samasuguse õhinaga nagu 33 aastat tagasi. Kui paljudel tekib kojujõudmise tunne praamilt maha sõites, siis Ennu jaoks saabub teine rütm juba laevale jõudes.

„Väga oluline on see, et Hiiumaa võlub kogu meie peret ja ka lapsed on saanud siit esmase loodusarmastuse,“ ütleb Enn.

Hiiu Leht
Loo autor: Raul Vinni
Foto autor: Meeli Küttim

Artiklite ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.