Selle aasta augusti keskel pakkisin esmavajaliku seljakotti ja sõitsin Rootsi, et võtta osa viiepäevasest Põhja-Rootsis toimuvast Fjällräven Classicu matkast. 110-kilomeetrisel raskel rajal matkas minuga koos rohkem kui 2000 inimest 50 riigist. Hiidlasena ei suutnud ma rajal olles peast visata mõtet, et minu kodusaar Tõnupsi liikuvate luidete ja Vanajõe ürgoruga ei jää looduse poolest sugugi alla Rootsi Lapimaa tundrametsadele ega mägedele.
Rootslaste kadestamisväärne matkakultuur
Rootsi pikimal Kungsledeni ehk kuningatee matkarajal kõndides mõistsin, et meil on matkalembestelt rootslastelt palju õppida. Matkamine oli ühele rajale toonud kokku rõõmsad pensionärid, algklasside juntsud koos oma vanematega ja noored emad, kes kandsid kõhu- või seljakotis pisipõnne, kes ise veel omal jalal ei matka. Kohale tuldi koerte ja isegi kassidega! Ja see rada oli võrreldes Hiiumaaga raske! Kivine ja mägine, järskude tõusude ja laskumistega. Lisaks puudus piirkonnas teisest päevast alates igasugune interneti- ja telefonilevi.
Sõltumata ekstreemsetest tingimustest, meelitas Rootsi loodus ja matkakultuur kohale turiste nii Euroopast, Aasiast, Ameerikast kui Austraaliast, minuga koos ka paarkümmend eestlast. Iga mõnekümne kilomeetri tagant kohtusime kaasteelistega ühistes peatuspunktides, mida oli saja kilomeetri peale kokku kaheksa. Seal saime matkapassidele templid ning kõhukinnituseks põdralihavõileibu. Kõik oli nii ehedalt rootsipärane, mitte midagi polnud üle ega puudu.
Sattusin rootslaste matkakultuurist vaimustusse. Kolmanda matkapäeva hommikul priimusel vett keetes küsisin endalt: “Mis oleks, kui Hiiumaal toimuks igal aastal üks suur matkaüritus, mis meelitaks ligi matkaselle nii Eestist kui mujalt?”
Neljapäevane matk läbi Tahkuna ja Kõpu poolsaare
See mõte ei lasknudki end minu küljest lahti. Mõne päevaga olin Hiiumaa matkaürituse plaani peas valmis visandanud ja matkalõigugi välja valinud – nelja päeva jooksul võiksid matkahuvilised kõndida 80 kilomeetrit Kärdlast Kõppu.
Eesotsas Tõrvanina, Lehtma ja Tahkuna liivarandade, lõhnavate männimetsade ja liivaluidetega jäävad selle lõigu sisse Hiiumaale omased maastikud, samuti Tahkuna ja Kõpu tuletorn. Matkatee põikaks sisse ka Hiiumaa südamesse, mööduks Kaibaldi liivikust ning lõppeks Kõpu poolsaare liivastel randadel.
Hiiumaa poleks küll valmis vastu võtma Rootsi matkakultuurile omaseid rahvamasse, aga näiteks sadakond matkajat oleks alustuseks vahva. Samuti kehtiks kodusaare looduse hoidmiseks üritusel range matkareegel – kõik, mis inimene metsa kaasa võtab, peab sealt prügikotis ka alguspunkti tagasi tulema.
Et neljapäevasele matkaüritusele jõuaksid ka need inimesed, kes pole ehk kordagi elus matkanud, võiks programm pakkuda ka meelelahutust ja kultuuri. Hiiumaa kokad võiksid valmistada rajal Hiiumaale omaseid toite, näiteks pahlakilu või soojendavat käkisuppi. Hommikuse kohvipausi juurde pajataks Hiiu Mamma lugusid Margus Tabor. Uksed saaksid matka ajaks avada kõik teele jäävad tuletornid, muuseumid ja kohvikud. Ja ehk paneks toredale matkaüritusele punkti üks vinge kontsert Kõpus?
Ajaliselt võiks Hiiumaa matk toimuda suvepikendusena kas augusti lõpus või vananaistesuvel septembris, mil ilmad on veel mõnusalt soojad, aga mitte palavad. Hästi planeeritult ja ellu viidult võiks oma panuse sellise iga-aastase rahvaspordiürituse toimumisse anda ka näiteks RMK, Hiiumaa vallavalitsus ja kohalikud ettevõtjad.
Iga-aastase matkaspordiürituse mõju kohalikule elule
Sarnaseid matkaturismi üritusi toimub kõikjal üle maailma. Matkaturism kui selline sai julgema hoo sisse just koroonapandeemia aegu, sest värske õhu käes viibimine oli üks väheseid asju, mida inimesed endale lubada said. Pärast pandeemia seljatamist matkamine hääbumise märke ei näita, pigem vastupidi. Hollandi välisministeeriumi 2021. aasta uuringu kohaselt kasvab seiklusturismi turg, kuhu kuulub ka matkamine, lähiaastatel veel kümnendiku ning on 2026. aastal väärt enam kui 1,6 triljonit eurot.
Taoline rahvaspordiüritus võiks mõjuda igati positiivselt Hiiumaa majandusele ja kohalikule elule. Matkalised, nii nagu teisedki, sõidavad saarele Tiiu ja Leigriga, einestavad Mamma Mias või Ungrus ning veedavad lisaks telkimisele öö või kaks ka siinsetes majutusasutustes. Juba viidatud uuringus kasutatud rehkenduste kohaselt toob iga matkaturismi investeeritud euro tagasi umbes 13 eurot. See poleks augusti lõpus või vananaistesuvel septembris, kui Hiiumaa suurüritused ja suvesumin juba lõppenud, üldse kehv tulemus.
Ehkki meil on imelised Sõru Jazz ja Sõru Saund, Hiiu folk, vahuveiniviikend ja kohvikute päevad, pole meil vaatamata ideaalsetele tingimustele Hiiumaal ühtegi suurt rahvaspordiüritust, mis näitaks turistile seda, mille poolest Hiiumaa õigupärast nii eriline on – loodus!
Artikkel on ilmunud Hiis Lehe Suveelehes. Autor: Teele Koppel
Artikli avaldamist on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist Piirkonna konkurentsivõime tugevdamise meetme kaudu.