Erinevalt teistest toona Eestisse jõudnud välismaa nõustajatest, kes tulid, näitasid oma slaidid ära ning lendasid edasi, jäi Wells Hiiumaale pikemalt ning sukeldus põhjalikult kohaliku kultuuri tundmaõppimisse. Uudishimuliku ja avatud suhtumisega Wells tegi endale selgeks eesti keele ning sõbrunes hiidlastega. See võimaldas tal osaleda tegemistes ja ettevõtmistes, millest on hiljem saanud osa Hiiumaa folkloorist.

Ise leides ja avastades õpetas ta palju ka hiidlastele ning võib öelda, et just tema oli üks esimesi koostöösilla rajajaid, kes aitas ületada lõhet äsja Nõukogude süsteemist vabanenud hiidlaste suhtumise ja lääneliku mõtteviisi vahel.

Ameerika aktsendiga turismi- ja kultuuriedendaja

1990-ndate aastate alguse Hiiumaal aitas Wellsi ärialane taust tal paljusid asju näha teistmoodi kui turumajandust alles õppivatel eestlastel. Tema ettepanekud Hiiumaa turismi edendamiseks, vaatamisväärsuste tähistamiseks ja tutvustamiseks ning turismiinfopunkti töö korraldamiseks võisid esialgu tunduda võõrapärased, kuid nüüdseks on selgunud, et need on ajaproovile vastu pidanud.

Wellsi sõnastatud Hiiumaa tuletorniring on Hiiumaa turismimarsruutide aluseks ka 30 aastat hiljem ning turismiinfopunkt töötab edasi samade põhimõtete järgi. Ta oli giid, tõlk, lektor, inglise keele õpetaja ning turundaja. Tänapäeva mõistes võiks öelda, et ta tegeles korraga sihtkohaturunduse, rahvusvahelise suhtluse, kogukonnatöö ja kultuurivahendusega. Tollal öeldi selle kohta ilmselt lihtsamalt: Douglas aitab.

Ootame-vaatame

Wellsist sai Hiiumaa kultuuritõlk. Mitte ainult inglise ja eesti keele, vaid kahe elutunnetuse vahel. Ameerika otsekohesus põrkas kokku hiidlase napi ütlemisega, Nebraska avarus kohtus saare jonnaka isepäisusega. Douglas tahtis rääkida, hiidlane vaatas enne üle, kas rääkimiseks on ikka põhjust. Sellest sai palju nalja, aga sündis ka vastastikust mõistmist.

Ameeriklase iroonilises inglise-hiiu vestlussõnastikus on mitmeid väljendeid koos seletustega, mida hiidlane tegelikult mõtleb, kui midagi ütleb. Kõige rohkem segadust tekitas Wellsis hiiukeelne „jo vaadab“, mis tema sõnastuses kõlas „ootame-vaatame“. See väljend võib tegelikult tähendada kõike – alates nõusolekust, et räägitu tuleb kohe teoks teha, kuni lõpliku eituse ning kõigi tegevuste edasilükkamiseni määramatusse tulevikku. Wellsi jaoks oli see kõige hirmsam vastus, sest kinnitas: tema ettepanek on kõlbmatuks tunnistatud, kuid keegi ei taha seda talle öelda.

Kohanevast õpipoisist sai hinnatud mentor

Wells alustas oma Hiiumaa-lähetust siira sooviga kohalik kultuur endale selgeks teha ning võita hiidlaste usaldus. Kuidas see teekond üle kivide ja kadakate kulges, kirjeldab ta värvikalt oma raamatus „Jänki seiklused Hiiumaal“.

Nii harjutas ta saunas leili võtmist ja vihtlemist, jääalust kalapüüki, lammaste paadiga vedamist tormisel merel ja muid kohalikke kombeid suurte äparduste ning hiidlaste valju naerulagina saatel. Kuid iga tema üle elatud katsumusega said kohalikud rohkem aimu ameeriklaste mõtteviisist ning kui Wells käivitas oma projekte turismi edendamiseks, vaatamisväärsuste tähistamiseks või jäätmekäitluse korraldamiseks, olid hiidlased järjest rohkem valmis tema algatustega ühinema ning koostööd tegema.

Hittlugu Eesti edetabelis

Wells mängis erinevates rokkbändides juba Ameerikas. Et tema vabatahtliku piiratud pagas ei võimaldanud tuua Eestisse süntesaatorit ega trumme, võttis ta kaasa kitarri. Koos Hiiumaa ansambliga HEPT hakkas ta mängima kohalikel pidudel ning kontsertidel ja salvestas omakirjutatud loo „Kas sa räägid inglise keelt?“ Pooleldi eesti-, pooleldi ingliskeelne laul jõudis Eesti raadioedetabelitesse ning sai kuulsaks. Et Wells ei tohtinud Rahukorpuse vabatahtlikuna Eesti kohalikele tööandjatele tööd teha ega muid tasusid vastu võtta, sai tema osaks hittloo kirjutamise ja esitamise eest vaid au ja kuulsus.

Emmaste kirikukella leidmine

Üheks tuntumaks saavutuseks Wellsi Hiiumaa-ajast sai Emmaste kirikukella leidmine. Teise maailmasõja ajal metalli kogunud sõdurite eest maasse peidetud kirikukell oli aastakümneid kadunud. Kella mahamatmisest räägiti legende, kuid täpset asukohta ei suudetud enam tuvastada. Praktilise meelega ameeriklane ei hakanud rahvajuttudele rohkem aega kulutama, vaid tellis kella otsinguteks kodumaalt toona Hiiumaal täiesti ennenägematu aparaadi, metallidetektori. Salapärane seade pälvis kohapeal suurt tähelepanu. Kuigi Wells tõestas, et sellega saab teha ka täiesti praktilisi töid, näiteks eemaldada saeveskis palkidest sinna sõja ajal sattunud mürsukilde, nõudsid asjamehed, et detektorit tuleb öösiti hoida lukustatud relvakapis. Aparaadist oli aga kasu ning Wells leidiski maetud kella. Kell kaevati üles ja asetati oma kohale. Lugu jõudis Eesti avalikkusse ning ameeriklast tänas ka president Lennart Meri.

Jänki liikus Hiiumaalt edasi, aga lugu jäi

Pärast Hiiumaalt edasi liikumist jäi Wells Eestiga seotuks. Aastatel 1996–1998 töötas ta Tallinnas ÜRO arenguprogrammi ja Eesti turismiarenduses, sealt liikus ta koos eestlannast abikaasa Kairitiga edasi Washingtoni Eesti saatkonda ning astus USA välisteenistusse. Hiljem elas ja töötas Wells veel Hongkongis, Pariisis ja Šveitsis, enne kui jõudis tagasi Nebraskasse, kus temast sai pensionipõlves loodusgiid.

Hiiumaa jänki seikluste lugu on jõudnud raamatusse ja popmuusikasse, sellest on tehtud teatrilavastus, rida telesaateid ja artikleid ajakirjanduses. 2001. aastal ilmus Wellsi raamat „In Search of the Elusive Peace Corps Moment – Destination: Estonia“, mis jutustab tema Eestis ja Hiiumaal kogetust. Eesti keeles ilmus see nime all „Jänki seiklused Hiiumaal“. Raamatust sai omamoodi 1990. aastate Hiiumaa peegel: lõbus, kohati absurdne, aga heatahtlikult täpne. Hiljem valmis Wellsist telesaade „Jänki jälgedes Hiiumaal“ ning 2025. aastal jõudis Viscosa Kultuuritehases lavale raamatu põhjal tehtud etendus.

Ka Wellsi enda jaoks jäi Hiiumaa tema eluloos eriliseks paigaks. Ta ise on hiljem mitmes intervjuus kinnitanud, et tema elu parimad aastad möödusid just sellel saarel.