Ave Alavainu: „Emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata.“

Täna, 4. oktoobril möödub 80. aastat Ave Alavainu sünnist. Jagame sel puhul tema viimast intervjuud.

Üle ilma kuulsal kirjanikul ja luuletajal, hiidlasel Ave Alavainul on ka teine nimi – Kärdla pipar, suhkur ja sool. See nimesilt on kruvitud lausa tema maja kõrval oleva pingi seljatoe külge, et nimi ka juhuslikel möödujatel meelest ei läheks. Hiiumaast ja eriti Hiiumaa kultuurielust ei ole võimalik rääkida nii, et Ave nimi jutu sees üles ei kerkiks.

Millal ja miks sa Hiiumaale tulid?

Mina emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata. Teised läksid Soome, mina tulin Vaapo Vaheriga aastal 1976. Olin natuke liiga palju ajast ees, kuna mõtlesin, et linnast peab ära tulema, sest kõik hakkavad seda varsti tegema ja siis pole maal enam kohta. Laps oli mul siis kolmene ja ma ei tahtnud, et ta asfaldi peal kasvab. Elu veeretas mulle ette Vaapo ja ma olin hiidlastesse juba nagunii ette armunud.

Ma käisin kunagi terve Venemaa läbi, aga maale elama ei julgenud üksi minna, mõtle kui naljakas. Õnneks olid mul mõned tuttavad Hiiumaal juba ees ja nii ma siis tulin ja jäin. Paljud küsisid mu käest veel, et miks sa lähed sinna kolkasse elama.

Kas sul on siin hea olla?

Kinnitan otsekoheselt, et parem ei saa lihtsalt mitte kuskil olla!

Kas Hiiumaale kolimine oli loomingulises mõttes viljakas?

Mina ei rõhuks sõna „looming“ peale, mulle meeldib kõike muud teha! (Naerab kaua. – R. S.) Ma hakkasin Hiiumaal kohe tegema teatrit ja luuleklubi. Arvan, et minu sees istub väike salapedagoog. Mulle meeldib koguda inimesed enda ümber ja nendega midagi korraldada.

Kas hiidlased tulid su teatritegemise ja luulega kaasa?

Aga loomulikult! Kõik hakkasid minu juures käima. Kõik tulid.

Mida ütleksid inimestele, kes tulevad Hiiumaale elama? On soovitusi?

No ma ei teagi mida öelda, inimesed ja ajad muutuvad. Mina tulin siia oma 50 aastat tagasi. Kui mina saabusin, siis kohalikud natukene kompasid sind. Hiidlastel on sedaviisi, et viis aastat ei usuta, et pidama jääd. Aga üheksa aastaga saad kodakondsuse. Hiidlaseks ei saada kunagi, aga kodakondsuse saad siis, kui sa vähemalt neli põlve tead inimesi ümberringi ja perekonnanime järgi oskad koju saata.

Kas hiiu keelt on raske selgeks saada?

Ei ole! Ütle tugevat l-i ja susista natuke s-i ja küll ta tuleb. Natukene laulad intonatsiooni juurde ja ongi hiiu keel. Aga et päris puhtalt rääkida, peab see ikka veres olema. Kõik keeled on ju vere keeled!

(Ave teeb pausi ja ütleb rõõmsalt: „Kas te panite tähele, mis ma ütlesin?! Kõik keeled on vere keeled! Ma pole ise sellise asja peale tulnudki!“ – R. S.)

Mis on saare elu juures kõige raskem?

Kunagi suunati Tallinnast siia tööle üks noor medõde. Viimane nuttis kogu aeg ja tahtis koju. Tuli välja, et teda ajas vihale see, et isegi kui ta ei taha minna teatrisse või kinno, ei saa ta ka siis minna, kui peakski tahtmine peale tulema. Kõik jääb siin kaugele. Tallinnas elas ta Draamateatri kõrval ega käinud seal kordagi, aga tal oli teadmine, et saab sinna minna, kui soov peale tuleb.

Kas Hiiumaalt on midagi ka puudu?

Näitemäng on Hiiumaalt väga puudu! Näitemänge tahaks ise väga teha, kui oleks vana jõudu sees. Aga ei ole kahjuks. Nukuteater meil tuksub, aga näitemäng on puudu! Ei ole kahjuks näitemängudele tegijat ja vedajat praegu. Ma loodan, et millalgi tullakse ja võetakse ette. Inimesi tuleb ka ju Hiiumaale juurde, hakkavad ilmselt linnadest ära põgenema – mõistus on pähe tulnud!

Intervjuu ilmus märtsis 2022 Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa. Autor: Rene Satsi.