Kõpu tuletorn – monument teadusele

Koos Genova Lanterna, Torre de Hérculese, Hook Headi ja Cordouani tuletorniga kuulub Kõpu majakale kindel koht maailma viie vanima seni järjepidevalt töötava tuletorni hulgas.

Ehitisena on see sama vana kui teadus, mis on uurinud universumi tekkimist – ligi viis sajandit katkematut arengut. See ei ole lihtsalt üks muistne püloon, püstitatud ammu unustatud vajaduste tarbeks, vaid talletunud mälu – aastatega kogunenud inimlikud püüdlused ja teadmised.

Kui lugeda Kõpu tuletorni valmimisajaks 1531. aastat, saab tuletorn tänavu 495-aastaseks. Regulaarselt toimiva tule sai algselt päevamärgina töötanud tuletorn alles 1649. aastal, mil Eesti alad läksid pärast Vestfaali rahu sõlmimist Rootsi krooni valdusesse. Tuletorni rajamise idee sai alguse 1503. aastal hansa kaupmeeste initsiatiivil, samas teab mereasjatundja Johann Mey rääkida, et Tornimäe künkal Kõpu kõrgustikul süüdati laevadele märgutuld juba enne esimese päevamärgi ehitamist:

„Weel teab wanarahwas kõneleda, et seal, kus praegu wana Kõppu tuletorn seisab (juba Rootsi ajal ehitatud), olnud wanasti tulease, kus suurt „lõkket“ tehtud; kaks meest wedanud öö läbi puid tulle ja hoolitsenud, et see wahetpidamata põleks; arwati laewa, mille tarwis tuld põletati ja oodeti, weel rannast kaugel olewat, siis tehtud „lahwatuld“: wisatud iga poole tunni järele kubu õlgi tulle, mis silmapilguks heleda ja kaugele paistwa lahwe annud.“ (Laevandus, 1920/3‒4, lk 34)

KÕIGE INNOVAATILISEMAD LAHENDUSED

Alates rajamisest on Kõpu tuletorn olnud pidevas muutumises ning aegade jooksul on siin rakendatud kõige innovaatilisemaid tehnilisi lahendusi. Algne lõkketuli asendati 1804. aastal katoptriliste reflektoritega, 1860. aastal võeti esmakordselt kasutusele Prantsuse ettevõtte Henry-Lepaute valmistatud Fresneli tüüpi dioptriline valgusaparaat, mis omakorda vahetati välja 1900. aasta Pariisi maailmanäituselt ostetud Sautter, Harlé & Cie veelgi võimsama, elavhõbedavannis pöörleva optilise aparaadiga.

See esmakordselt Nizza observatooriumis kasutusele võetud pöördmehhanism oli üks järjekordseid Gustave Eiffeli leiutisi, mis koos uuendusliku metallist kupliga leidsid rakendust ka Kõpu tuletornis. Tänu oma keemiaõpingutele oli Eiffel hästi kursis elektrolüütilise korrosiooni probleemidega, mis tekivad niiskes keskkonnas eri metallide, eriti raua ja vase kokkupuutel. 15. detsembril 1868 registreeris ta hiljuti koos Sautteriga koostatud metalltuletornide patendile täienduse:

„Leiutise patent nr 83080 lisa 2, majakate metalltornide ehitamiseks, välja antud 15 aastaks, härrade Sautter ja Eiffel taotluse alusel Pariisis 15. detsembril 1868. Käesolevas lisas toodud ettepanekud sisaldavad täiendusi tuletorni valgusaparaati ümbritseva laterna, täpsemalt selle kupli konstruktsioonis. Tavaliselt valmistatakse see kuppel raudraamiga armatuurist, mis on kaetud punasest vasest siiludega ning tipneb erineva kujuga ventilatsiooniseadmega. Oma leiutises oleme raudraamist täielikult loobunud ja asendanud selle
kahekihilise punasest vasest kupliga, mis on omavahel ühendatud rea vertikaalsete punasest vasest ribidega.“ (Brevet 1BB83080. Archives INPI)

MILLAL VALMIS?

Kas Kõpu tuletorn valmis 1531. aastal, kui lõpetati päevamärgi esimese etapi ehitustööd, 1649. aastal, kui torni tipus süüdati esmakordselt tuli, 1903. aastal, kui see kaeti Eiffeli kupliga, või hoopis 2020. aastal, mil tuletorn varustati oma aja ühe võimsama, ajaloolist pöörlevat valguskiirt väärtustava kaasaegse LED-valgustiga? Kindel on, et meieni on see jõudnud läbi järkjärgulise arengu, mida on vorminud eri ajastute teadmised ja avastused, kujundades sellest mälestusmärgi – monumendi teadusele, mis valgustab maailma.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2026. Tekst: Indrek Laos, arhitekt, Eesti Arhitektide Liidu liige
www.ristnaeiffel.ee