Robin Valting: „Hiiumaa rituaalid – tennis ja saun.“

Robin on sündinud ja kasvanud Kärdlas. Ta on kõva juutuuber, mänginud rohkem kui hobi korras võrkpalli, teinud reisisaateid, olnud produtsent, saatejuht ja mis kõik veel.

Millega soovid, et su nime eelkõige seostataks?

Meeleolukate reisisaadete ja videote produktsiooniga. Tunnen, et oleme häid asju teinud.

Varem tegin palju sporti, mängisin võrkpalli ja jalgpalli. Pärast üheksandat klassi oli vaja otsustada, kas minna spordigümnaasiumisse või vaadata, mis jalgpalliga saab ja minna nii-öelda tavalise hariduse teed. Spordikoolis läks hästi, tuli pakkumine Eesti meistriliigasse Tartusse. 10. ja 11. klass käisin Audenteses, gümnaasiumi viimase klassi tegin Tartus ja samal ajal mängisin Eesti meistriliigas võrkpalli. Pärast seda jäi sport teisejärguliseks, tulin Tallinna tööle. Praeguseks ongi igapäevaelu Tallinnas.

Kas kunagi tahaksid püsivalt Hiiumaale tagasi minna?

Näen, kuidas vend naudib Hiiumaa elu. Mina pean olema oma elu ja tööasjadega Tallinnas, aga kindlasti ei välista ühel hetkel Hiiumaale tagasi minemist, kui mul on lapsed. Olen hetkel 28-aastane – aega küll. Mu isa, vend perega, vanaisa ja vanaema elavad Hiiumaal ja käin seal tihti.

Mis tunne on saarele jõudes?

Suured tunded. Lähen reedel praamile, teades, et pärast sõitu ootavad kolm mõnusat päeva. Jõuan koju, teen sauna. Tulen välja Tallinna kiirest elutempost: see liiklus, igale poole jõudmine. Meil peres mängivad kõik tennist, teeme nii paaris- kui ka üksikmängu.

Kas sul on Hiiumaal oma rituaal ka?

Meile tehti uus spordihoone. Seal on supertingimused. Enne sauna käime tihti tennist mängimas. Võib-olla see on rituaal?

Milline oleks su isiklik soovitus Hiiumaa külastajale?

Soovitaksin turistidel peale randades käimise käia ka kalal. Ei ole raske leida inimest, kes tuleks kaasa ja näitaks, kus püüda. Ma ei ole parim soovitaja sellisteks turismiatraktsioonideks nagu näiteks Rebastemäe, jalutada saab igal pool, aga minge Hiiumaale kalale, see on eriline kogemus! Haugi saab vaat et igal aastaajal!

Mis on hiidlase iseloomust säilinud, kuigi kaua mandril elatud?

Hiiu huumorisoon on kindlasti külge jäänud. Must huumor on hea! Läbi spordi on mulle Hiiumaalt kaasa tulnud emotsionaalsus. Räägin palju ja olen emotsionaalne. Seda õpetas ilmselt sport, sealt jäi külge.

Räägi mõni noorpõlvemälestus Hiiumaalt.

Läksime kambakesi purjetama. Oli ilus suvepäev. Meile anti paat kätte. Tuul keeras teise suunda, poom tuli üle paadi. Üks sõpradest sai sellega vastu pead ja käis pikali. Purjetamis­treener Ott Epner karjus kaldal, sõber oli paadi põhjas. Mina naersin. Olin kolmeteistaastane.

On sul mõni suur unistus?

Ma ei ole kunagi suur unistaja olnud. Sul peavad olema mõtted, mida tahaksid teha, ja pead ise sellega hoidma „ora perses“, et need mõeldud asjad läheksid nii, nagu sina soovid. Rahulikult teed ja lõpuks elu viib su sinnapaika, kus olla tahad.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2026. Tekst: Rene Satsi, fotod: Erakogu