Risto Vaidla: „Hiiumaal olles joon iga päev allikavett.“

Risto on Kärdlast pärit andekas näitleja, kes on tuntud oma rollide poolest Eesti Noorsooteatris ja menukates filmides. Ehkki pealinnas teatritööd tehes elab ta kiiremas rütmis, on tema juured Hiiumaal.

Hiiumaa on koht, kus on tunne, et aeg liigub aeglasemalt. Kas „Hiiumaa mentaliteet“ on su ellu eripärase vaatenurga või rahu andnud?

Tugevalt on Hiiumaa rahu tajuda siis, kui olen värskelt saarelt tulnud. Siis tunnen, et viibin aeglasemas rütmis, olles loodusega kooskõlas. Seda eripärast vaatenurka tajun vahel lihtsusetundes või oskuses lasta asjadel minna ning mitte võtta kõike liiga tõsiselt.

Kindel paik, mida pead saarele tulles külastama, või traditsioon, mida läbi viima, et tunda, et oled tagasi kodus?

Koju jõudmise hetk tuleb, kui jalg puudutab saare pinda või kui sõidan praami pealt maha. See hetk on eriline – kodurahu tunne. Esimese asjana lähen vanemate ja vanavanemate juurde ning kui lähedased on kallistatud, võtan hetke, et tunnetada saare olemust, hingata ning olla samas rütmis.

Meil voolab koduhoovis allikavesi. On omamoodi rituaal, ilma milleta enam ei saa: iga päev joon allikavett, pesen käed ja näo, lasen veel imbuda pooridesse, hingan sügavalt sisse – võtan vastu Hiiumaa olemust.

Kõige tugevam Hiiumaa lõhn, mis sind tagasi lapsepõlve viib? Kas see mõjutab meeleolu mõnikord ka praegu?

Kõige tugevamat Hiiumaa lõhna ei ole kerge sõnadega edasi anda. Selles on ainult sellele kohale omane puhtus ja värskus, olgu merekaldal või metsas. Kõige tugevam lõhn on vanaisa hoovis olevas vanas poolsuitsusaunas. Teist sellist lõhna pole. See üle 120 aasta vanune kohtumispaik, kus esivanemad on käinud, kannab endas erilist energiat ja vaimu. Sellega seostub minu jaoks kogu mu elulugu.

Hiiumaa inimesi tuntakse kuiva huumori ja spetsiifilise keelekasutuse poolest. Kas oled näitlejana kasutanud teadlikult „Hiiumaa aktsenti“ või huumorit mõnes rollis?

2025. aasta suvel tõime Viscosa Kultuuri­tehases Mait Jooritsa eestvedamisel lavale „Jänki seiklused Hiiumaal“. Sain rõõmuga natuke Hiiu murrakut proovida. See on esimene roll, mis oli konkreetselt lavale loodud nii, et sain murrakuga tegeleda. Üldiselt meeldib mulle rollides vahel proovida, kuidas need kõlaksid Hiiu laulvas kõneviisis – see on alati väga värskendav, kuid jääb enamasti ainult minu rõõmuks.

Oled hinnatud näitleja pealinnas. Kas on olnud mõtteid ka püsivast tagasikolimisest Hiiumaale? Milline võiks olla sinu panus saare kultuuriellu, kui peaksid tagasi pöörduma?

Hetkel ei näe võimalust Hiiumaale kolida. Nii palju tööd ja sagimist on pealinnas ning praegu pole see mõeldav. Küll võiksin elu viimase kolmandiku Hiiumaal veeta, seal saaksin olla rohkem loodusega ühes rütmis. Mul on väga vedanud, et mu elukaaslane Anna armastab Hiiumaad ja näeme ühiselt, et vanemas eas oleks see koht meile sobiv. Moel või teisel panustan juba praegu Hiiumaa kultuuriellu ning kaaluksin võimalusi selle edendamiseks, kui seal püsivalt viibiksin.

Artikkel ilmus ajakirjas Go Hiiumaa 2026. Tekst: Rene Satsi, foto: Erakogu