Rännak läbi Hiiumaa laidude: Saarnaki

“Uskumatu tunne on seal kohal olla. Alates päevast, mil sa selle paigaga tuttavaks saad, on sul võimatu ette kujutada elu ilma seda kohta külastamata,“ selgitab mu naabrimees Martin, kelle silmad löövad särama, kui kuuleb, et plaanime perega külastada Saarnaki laidu. 

Saarnaki on ehk Hiiumaa lähistel kõige populaarsem laid, mida suvel lausa paaditäitena külastatakse. Olin väga õnnelik, kui sain küllakutse enda sõbralt, kelle perele üks laiul asuvatest taludest alates 70ndatest on kuulunud. 

Saarnaki on Väinamere laidudest üks esimesi, millel inimasustust kirjalikult märgitakse. On teada, et juba 1564. aastal elas seal kaks peret, kelle ülesanne oli Suuremõisa härraseid värske kalaga varustada. Et end ära toita, tegelesid laiu elanikud samal ajal maaharimise, kalastamise ning muude teenimisvõimalustega, mille hulka kuulus ilmselt ka salakaubavedu.

Minu sõbrad naeravad, et laiul on palju ruumi, aga samal ajal võib tunduda nagu oleks kitsas ka. “Muidugi on siin täielik idüll, aga üle kahe nädala kahekesi olla vist ei ole võimalik,“ muigavad Liisa ja Mihkel, kes vahepeal küll Hiiumaal ööbivad, aga Saarnakil aastaringselt suure kirega oma elamist putitavad ning ehitavad. Laiu asustuslugu algas 16. sajandiga ning lõppes 1973. aastal, mil siit lahkusid viimased elanikud. Elu saarel ei suutnud ülejäänud maailma üha kiireneva tempoga sammu pidada: lastel oli keeruline Hiiumaal koolis käia ning moodsa elu mugavused, nagu näiteks elekter,  ei ole sinna siiani jõudnud. 

“Laid suutis kunagi elatada kuuteteist inimest,“ teab mu sõbranna Liisa ajaloost välja tuua ning lisab: “Aga seda, kuidas küll vanasti ilma tuulekaardita (mida täna äppidest ja internetist jälgida saab) hakkama saadi, ma ei kujuta ette. Olime isegi siin paar päeva kinni, sest tuul oli nii kõva.“ Eks vaatasime isegi väikese ärevusega, mis plaanid tuulel on. Kord tõmbas ta oma tuurid kõvemaks, aga siis jälle vaiksemaks. 

Uskumatu, et selle imelise looduse keskel on laid jaotatud kaheks: inimeste ja lammaste vahel. Lambaid eraldab aed, mis jagab pikliku laiu põikipidi pooleks. Kui inimesed ja lambad on laiul pigem külaliste rollis, on seal ka üks püsielanik: kaval rebane, kes end vägagi kodusena tunneb. “Eelmisel sügisel, kui me siia tulime, vedas see rebane meie veinipudeli minema. Pimeduses nägin ainult tema helkivaid silmi vastu vaatamas,“ naerab Liisa, kes on selle omapärase püsielanikuga vägagi harjunud. 

Teeme laiu ühele osale väikese ringi peale ning meid viiakse ka Saarnaki kauneimasse paika, mille tiitli pälvib kahtlemata Pärnamäe ränk. Tegemist on rannikuäärse suure kivikülviga, kus rahnude vahel kõrguvad võimsad pärnad. Siia sattudes on koheselt võimalik mõista, miks muistsed eestlased hiisi pühakohtadeks pidasid.

Kuigi Saarnaki on looduskaitse alal ning külastamiseks huvilistele, tasub silmas pidada, et seal on lisaks RMK majale ka inimeste kodud ja koduhoovid, kuhu päris niisama marssida ei ole viisakas. “See on päris huvitav, kui sa muidu oled siin täiesti üksi ja siis äkki on su tagahoovis 40 sakslast,“ muigab Mihkel, kelle sõnul on enamus seiklejaid viisakad, kuid tuleb ette ka suhtumist, kus arvatakse, et kogu laid on neile uudistamiseks ja avastamiseks ehk ükskõik, kas sa oled külaline, püsielanik või laidude armastaja, tasub alati meeles pidada austada seda maad, millele oma jala maha paned. Nii on ka esmalt inimtühjana tunduva Saarnaki laiuga.

Loo autor: Hiiu Leht. Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.