150 aastat peidetud innovatsiooni

Kõpu poolsaare mändide kohal kõrgub varjatud meistriteos, kuulsa prantsuse inseneri Gustave Eiffeli poolt kavandatud Ristna tuletorn. Paljudele on teada Eiffeli poolt rajatud ja tema nime kandev torn Pariisis, kuid see, tema ülejäänud loomingut varjutav tähtteos, ei ole kaugeltki mitte ainuke tema kavandatud ehitis. 60 tegevusaasta jooksul rajas Eiffel 30 maal kokku üle 500 teose, nende seas nii suuresildelisi metallkonstruktsioone kui ka kõrgustesse pürgivaid metallist struktuure.

Mitte vähem tähtsad kui see omal ajal maailma kõrgeim torn ei ole kindlasti ka need sammud ja ettevõtte tegevusest saadud kogemus, mis viisid selle inimvõimete piire kompava tehnilise lahenduse teostamiseni. Samas, ilma selle tornita oleks Eiffel ilmselt jäänud sama anonüümseks loojaks nagu paljud tema kaasaegsed insenerid. Valmis ju ka Pariisis Eiffeli töökojas konstrueeritud Ristna tuletorni metallmast alltöövõtuna ettevõttele Sautter, Lemonnier & Cie, ühele Pariisis tegutsevale juhtivale tuletorne tootvale firmale. Peatöövõtjana varustas Sautter Ristna tuletorni 3. järgu optilise aparaadiga, mille tuli süüdati esmakordselt 1. oktoobril 1874.

Eiffeli osalust Ristna tuletorni valmistamisel tõendab Pariisis Gustave Eiffeli Järglaste Ühingu (ADGE) arhiivis asuv käsikirjaline dokument, kus Eiffeli tehase toodete üksikasjalikus loetelus on 1874. aastal nimetatud Dagerorti tuletorni metallmasti valmistamine. Enne kohanimede eestistamist kandis Ristna neem Dagerorti nime, mistõttu selle sidumine torni praeguse asukohaga ei ole olnud enesestmõistetav. Eiffeli koostööd Sautteriga kajastab ka nende 1868. aastal ühiselt registreeritud patent uudsest moodusest metalltuletornide ehitamisel. Patent kirjeldab detailselt Ristna tuletorni metallkonstruktsiooni tehnilist lahendust sellisena, nagu me seda tunneme enne 1921. aastat välja antud postkaartide järgi.

Tänapäevase ilme annab Ristna tuletornile selle omapärane ribiline betoonsiluett. Algse metalltorni betoneerimise tööd teostati I maailmasõja käigus torni tabanud kahjustuste likvideerimiseks. Remonttööde käigus kaeti torni alumise osa ažuurne metallstruktuur betoonist sarkofaagiga. Torni äsja restaureeritud neogootiliku ornamentikaga valvuriruumi ja metallbalustraadiga ümbritsetud laterna teemal on aga Eiffeli käekiri endiselt loetav, meenutades meile geniaalse inseneri unustamatut panust piireületava ehitustehnika ja mereohutuse ajaloos.

Artikkel ilmus Hiiumaa turismitrükises GO Hiiumaa 2024.
Autor: Indrek Laos, arhitekt EAL www.ristnaeiffel.ee