Paduvihmad kohvikulisi ei morjendanud

Kolmest kohvikutepäevast kahel sadas vihma. Neljapäevased kohvikupidajad sellegipoolest rahvapuudust ei kurtnud, veel vähem laupäevased.

Neljapäeval algasid 16. Hiiumaa kohvikutepäevad Kassari ja Orjaku ühepäevakohvikutega. Telkide ja katusealustega selleks valmistunud kohvikupidajad tegid õigesti – terve päeva sadas hooti väga tugevat vihma. Õhtul ilm selgines ja Esikülas Magusa Marja kohvikus piilus sõstrapõõsaste vahelt päikeseloojang. “Sadas küll palju vihma, aga rahvast oli ikka palju,” ütles Magusa Marja perenaine Elis Uusoja. Päeva peale küpsetati kakskümmend kooki juba eelnevalt valmistatuile lisaks. Traditsiooniliselt sõidutas lapsi väike mootorrong, ikka sinka-vonka vihmast niiskel kruusateel. Lossikujulisel batuudil käis kella üheksa ajal õhtul veel kilgete ja naerurõkatuste saatel kõva möll.

Külaliste puudust ei kurtnud ka Orjaku sadama kohvik Õõtsuv Meri. Sulgemise hetkeks oli lauale jäänud vaid paar tükki magusat ja mõni soolast pirukat. “Ma olen nii õnnelik,” ütles külamaja perenaine Margit Kääramees õhtu lõpus. Maigi Taelma, kes samuti kohvikus toimetas, ütles, et võib olla oli vihma tõttu natuke vähem rahvast kui eelmine aasta, aga seda, et inimeste puudust oleks olnud, küll öelda ei saanud.

Nostalgiapisarad Lehtmas

Reedesesse kohvikute päeva jagus päikest neljapäevast pisut rohkem. Hanna Haavapuu aastatel 1992-2007 tegutsenud nostalgilisest Lehtma Baari hoovikohvikust ütles, et nemad ei märganud, et vihm oleks kedagi heidutanud. Tööd ja külalisi oli palju. “Veetsin kümme tundi valmistades köögis omaaegset firmarooga – kuuma ahvenasaia juustuga,” rääkis ta tihedast päevast, mil kohvikus käijatega eriti juttugi polnud aega vesta. Samamoodi seisis terve päeva panni taga baari omaaegne perenaine Maaja ning tema kõrval toimetas kogenud hoovikukohvikutiim, kellega koos on varem tehtud Paladel kohvikut Onu Reinu Juures. “Hästi palju tuldi vanu aegu meenutama,” rääkis Hanna. Purjetajad ja püsikliendid leidsid tee Hiiumaale Lehtma baari aegu meenutama ka teisest Eesti otsast.

Laupäevaseid kohvikuid kostitas päike aga terve päeva. Klaire Leigri lennujaama kohvikust Tahan Lennata! ütles, et inimesi tuli üle ootuste palju. Kahe ekskursiooni asemel lennujaama ameti- ja õhusõidukite teenindamise ruumides, startisid need lõpuks kella 12–18 vahel igal täistunnil, sest huvilisi ja registreerunuid oli lihtsalt nii palju. Elevust tekitasid ka lennud Hiiumaa kohal väikse eralennukiga, mis sai peale võtta kolm reisijat. Klaire sõnul pakkus lennukiomanik lõbusõite kohviku külalistele täiesti tasuta ning tegi seda kõike puhtalt inimeste rõõmuks. Lisaks neljale kavatsetud lennule tehti üks lisalend. Palju tegemist oli ka Klötsimäe ponidel, kes lapsi lennuraja ääres sõidutasid.

Elu nagu seebikas

Kärdlas Mehhiko kohvikus, millest Tahan Lennata! kohviku lennuk jõudis mitu korda üle lennata, käis terve päikselise päeva vilgas ja värviline elu. Pontšodes ja sombreerodes kohvikurahvas toimetas nii puhveti leti taga, sooja toidu letis, kultuuritelgis kui ka kunstikuuris. Külas käis Marina Kaljurand, kes jagas oma kogemust Eesti suursaadikuna Mehhikos ning näitas, kuidas valmistada “Ängivastast guacamolet“. Ta tunnistas, et elas oma suursaadik olemise aja küll tegelikult Washingtonis, sest oli samal ajal Eesti suursaadik USAs, kuid ütles, et nii palju, kui ta Mehhikot sel ajal tundma sai, olid sealsed inimesed väga soojad ja lahked ning kultuur ülimalt rikas.

Sama kinnitasid juba kolm aastat Transwerwise’i Tallinna ja Tartu kontorites töötavad mehhiklased Mauricio ja Claudia, kellega toimus ka vestlusring. Hoovikohviku kohta ütlesid nad, et see meenutab neile kodumaad ja lapsepõlve perepidusid, kus kogu suguvõsa kokku tuli. Elu Mehhikos käib nende sõnul palju rohkem õues ja tänavatel kui Eestis. Hiiumaale saabumise kohta ütlesid nad, et kogesid siin kodumaaga sarnast külalislahkust. “Astud uksest sisse ja inimesed ütlevad “tere!” kirjeldas Claudia seda, mida mehhiklased alati teevad, aga tema kogemuses eestlased sugugi mitte alati. Eestis hindavad nad vaikust ja rahu ning Mauricio ütles, et on Eestis elades õppinud vabal ajal lihtsalt niisama olema. Kodumaal väga suures linnas elades, leidis ta alati midagi teha või kuhugi minna.

Marina Kaljuranna Ängivastane guacamole

Kõige rohkem rõhutas Hiiumaal suvitav politiik ja suursaadik Marina Kaljurand guacamole valmistamist ette näidates, et seda ei ole võimalik tuksi keerata. Nõrgima lülina Eesti tingimustes nimetas ta pehme avokaado leidmist. Ka kohvikutepäevaks ei olnud tal õnnestunud seda päris õige pehmusega avokaadot leida, kuid guacamole valmis siiski. Enne koostisainete juurde asumist andis ta veel ühe väga tähtsa nõuande ja soovitas mitte kasutada mikserit, vaid tampida avokaado puruks käsitsi, nõnda, et natuke jääb tükke sisse. Enne, kui rahval oma guacamolet maitsta lubas, proovis Marina guacamolet ise ja ütles, et ainult maitstes saab õige maitse paika. Siingi julgustas ta igaüht usaldama oma maitsemeelt ning tegema guacamole just sellise, nagu endale maitseb. “Minule näiteks koriander ei meeldi ja ma ei lisa seda, aga ehtsas guacamoles on see sees,” rääkis ta, enne kui asus traditsioonilist Mehhiko toortoitu valmistama.

Vaja läheb:

• 2 avokaadot
• tükeldatud (punast) sibulat
• tükeldatud tomatit
• 1 laimi mahl
• vürtsikat kastet
• oliiviõli
• soola-pipart
• soovi korral koriandrit
• söömiseks maisikrõpse ehk nachosid

Kõigepealt tampida avokaado. Lisada tükeldatud sibul ja tomat ning seejärel vedelikud – laimimahl, oliiviõli ja terav kaste – ning segada. Lõpuks maitsetsada soola ja pipraga ning siis maitsta ja vajadusel lisada mõnd komponenti veel. Guacamolet säilitada on väga keeruline, sest avokaado läheb ruttu pruuniks. Sidrunimahl aitab selle siiski mõne tunni säravrohelise hoida. Võta krõpsule ja pista otse suhu.

Loo autor: Hiiu Leht. Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.