Mäletan, kuidas 8. klassis soovitas minu ajalooõpetaja Ene Kikas valida eksami asemel uurimustöö tegemise. Muidugi olin referaate kirjutanud, aga selline ühte teemasse süvenemine oli täiesti uus asi. Sain tundide ajal loa üksinda Emmaste põhikooli raamatukogus töötada. Seal olid uksest sisse astudes paremat kätt riiulite vahel laud ja toolid, kus siis oma esimest uurimustööd tegema asusingi. Ei ole ime, et nautisin üksinda raamatukogus töötamist väga. Hakkasin varsti siis ka Hiiu Lehte lugusid kirjutama, sedagi tegin üksinda hilistel õhtutundidel, ja ei ole mingi uudis, et see meeldis mulle õudselt palju.
Kui möödunud kevadel ühele Muhu sõbrannale mainisin, et lähen õhtul peale õpetamistööd veel “raamatukokku tööle”, siis tema järeldus oli, et panen seal raamatuid riiulitesse. Häbenesin natuke, et ma nimetangi tööks seda, kui loen läbi kaks pikka ingliskeelset artiklit, et järgmisel päeval seminaris artuelus osaleda. Või kirjutan kaks lõiku mõne essee jaoks. Või tõlgin kaks salmi võõrkeelset teksti. Ei saa selle eest kohe mingit otsest tasu. Nimelt raamatukogus töötamine tähendab siiani minu jaoks seda, et töötamiste tõelisi vilju saab noppida võibolla alles paari aasta pärast. Lõpuks asetuvad kõik teadmistekillud omale kohale. See võtab aega, aga see juhtub. Sest selleks, et teadusartiklit kirjutada, tuleb lugeda kümneid ja kümneid teisi teadusartikleid, neist paar-kolm kullaterakest leida ja siis oma uurimustulemustega need üheks artikliks sulatada. See pole lihtne, võtab tohutult aega ja süvenemist ehk tööd, nagu mina seda nimetan. Selle protsessi juures on alati õppimismoment, see ei kaogi kunagi ära – ma ei olegi mitte kunagi valmis, seni kuni elan. Tean, et see, et olen saanud õppida, on privileeg. Ma väärtustan seda väga ja olen tänulik riigile, kus seda on võimaldatud. Nüüd olen värske Tartu ülikooli nooremteadur ja kümme aastat ülikoolis õppinuna lugematul arvul tunde raamatukogudes just selle oma ”töö” definitsiooni järgi tööd tehes veetnud. See kõik algas Emmaste põhikooli raamatukogust.
Vaba sisenemisega raamatukogu normiks
Raamatukogude olulisust on raske alahinnata, ligipääs kohtadele, kus viibimise eest ei tule piletiraha välja käia, kus keegi ei oota, et peaks maksma, on väga vaja. Juba puht vaimselt mõjub see meile teisiti kui näiteks kohvikus või muuseumis käimine. Teiseks, et on avalikud kohad, kus asub teave, mis on vastavalt riigi olemusele tsenseerimata. Ei pea kaugele vaatama, et mõista, millise väärtusega tegemist on. Muidugi on teadmistes jõud, võim ja valgus ka. On muidugi riike, kus nii ei arvata. Aga on ka riike, kus just seda väärtustatakse väga. Eestis on olukord väga hea, Põhjamaades aga veelgi parem.
Olin kuulnud Helsingis olevast suurest majast, kus lisaks raamatukogule veel mitmeid avalikult tasuta kasutamiseks mõeldud ruume on. Näiteks muusika- ja mängutoad, mille kasutamiseks vajalik vaid eelnev registreerimine.
Kärdla raamatukogu juhataja Annely Veevoga vesteldes selgus, et umbes kümme aastat tagasi Soomes Turu linnas nähtu ja kogetu andis talle idee ka Hiiumaal, väikses ja turvalises kogukonnas, avada raamatukogu uksed enne ja peale töötajate kohalolu ning nädalavahetusteks. Alguses tema ideed muidugi tõsiselt ei võetud.
Selle peale ütles üks sõber tabavalt, et kui Hiiu Folki hakati korraldama ja visiooniks oli mitmepäevane kogu saart hõlmav festival, siis ega sedagi tõsiseks mõtteks ei arvatud. Nii lihtsalt on, tuleb kõvasti edasi unistada! Siis tulevad ka tulemused – folk on meil uhke ja Kärdla raamatukokku saab nüüd hommikul kella kuuest ja võib südamerahuga töötada kella kümneni õhtul. Ainult seitse aastat kulus selleks, et ka Kärdla raamatukokku saaks töövälisel ajal töötama minna. Annely Veevo tegi kolmele firmale pakkumise, kuid vaid üks neist suutis töötada välja ID-kaartidega uste avamise lahenduse. Võibolla pidigi nii kaua aega minema, sest süsteem hakkas toimima Kärdla raamatukogu 150. tegutsemisaastal ja pidulik avamine oli 21. septembril aastal 2021. Numbrimaagia tegutses isepäi!
Aastaga on hommikuti, õhtuti ja nädalavahetuseti leidnud töötamiseks, lugemiseks või omaette olemiseks hetki päris palju inimesi. Külas on käinud Viljandi, Valga ja Saaremaa kolleegid. Annely, keda kabinetis jälgivad Marie Underi skulptuur ja vana Remingtoni kirjutusmasin, võib olla rõõmus küll, sest on midagi, milles Kärdla on Eestis esimene ja olen veendunud, et teisedki raamatukogud võtavad eeskuju. Vaba sisenemisega raamatukogu saab Põhjamaade eeskujul normiks meilgi.
Lugu on ilmunud Hiiu Lehe Suvelehes. Loo autor: Kristel Algvere
Artiklite ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevadamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.
Foto: Annely Veevo. Oodi raamatukogu Helsingis