Meil on Hiiumaal kino ka

Seda, et Hiiumaal elekter on, enam imeks ei panda. Seda, et meil kino on, küll. Miks see nii üllatav on, ei teagi. Kes tahaks ilma kinota elada? Muidugi ei ole meil Apollot ega Coca-Cola Plazat ja õnneks või kahjuks ei saa ka kunagi olema, sest kobarkinode majandusliku tasuvuse piiriks on 30 000 elanikku. Nii ütleb Hiiumaa kinomees Arno Kuusk.

Tema vaatab filmilevi pigem selle inimese kingadest, kes tahaks uut Eesti filmi näha küll, aga kelle jaoks isegi Kärdlasse tulemine on keeruline. Ja selle mätta otsast, et igas väikses kohas võiks olla elu. Peamiselt teeb ta kino Kärdlas, Käinas, Sõrul, Orjakus ja Suuremõisas, aga kümne tegevusaasta jooksul on linastusi toimunud rohkem kui 30 erinevas kohas. Seltsimajad, rahvamajad, paadikuurid – kus iganes keegi toa soojaks kütab ja rahva kokku kutsub, sinna saab Arno minna.

Kinomeheks hakkas ta umbes kümme aastat tagasi, aastal 2012, kui toimus viimane Hiiumaa PÖFF. “Ühel heal päeval tuli minu juurde Ere Naat festivalifilmi DVD-ga ja ütles, et vaata see ära ja kirjuta retsensioon,” meenutas Arno. Ta oli üllatunud, et filmide levitamine nii lihtsasti, ehk plaadi, mitte filmirulli peal käis. “Kohe mõtlesin, et kui see nii lihtne on, miks me Hiiumaal siis filme ülejäänud Eestiga võrreldes alles pool aastat hiljem näeme?” Sellest hämmingust saigi alguse Hiiumaa kino uus ajajärk. Selline, kus uued filmid jõuavad Kärdla kultuurimaja 120 istekohaga kinosaali samal ajal kui pealinna. Esimene film, mida näidati, esialgu renditud tehnikaga, oli “Elavad pildid”. Väga sümboolne, sest rääkis vanast kinotehnikust, kellelt taheti ruume käest võtta.

Isegi pehmed toolid on meil

Kärdla kinosaal oli toona samuti võrdlemisi õnnetus seisus. Puust toolid, kummalised roosad seinad, vana ekraan, aegunud tehnika. Enam mitte. Viimase kümne aastaga on Hiiumaa kinokultuur saanud uue statsionaarse digitehnika, suure ja väikese rändtehnika, millega mööda saart ringi reisida ning isegi Eestis pea ainulaadse õuekinotehnika. Rääkimata mugavate pehmete toolidega kinosaalist ja tuhandetest filmielamustest.

Aastas linastub ligikaudu 100 uut filmi ca 300 seansil. See tähendab, et igat filmi näidatakse umbes kolm korda. Eesti filme tegelikult rohkem, 5-6 korda ja dokumentaalfilme vähem, tavaliselt ainult korra. Vaatajaid jätkub. Iga aasta leidub 3–5 filmi, mil saal tuleb täiesti täis. Tavaliselt on need Eesti või lastefilmid.

Kärdlas on üheks filmihuviliste meelispaigaks saanud šampanjabaar Kork. Tavaliselt näitab Arno seal väärtfilme. “Kui kinosaali toovad need filmid tavaliselt 10-15 inimest, mis võib tunduda vähe ja kõle, siis Kork oma miljööga meelitab rohkem rahvast kohale,” ütles Arno. Kindlasti annab restorani õhustik ning võimalus enne ja pärast filmi midagi süüa ja mõnusasti vestelda, filmiõhtule juurde. Seansid on Korgis toimunud juba neli aastat ning ka see talv ei tule teisiti.

Üles ja alla

Seekordne september on eriline, sest nädalavahetusel seisab ees tänavuse aasta 192. linastus. Tavaliselt jäävad septembrikuiste linastuste numbrid 160-170 vahele. Osalt on põhjus selles, et Arno on ise rohkem ette võtnud, teisalt hakkab inimeste huvi kinoskäimise vastu pärast koroonat jälle vaikselt taastuma. Lõpuks. Koroona mõjus kinole hävitavalt. Möödunud aasta maikuus olekski uksed suletud, kui poleks olnud riigipoolset toetust. “Käive langes 70%,” ütles Arno. Ja pole sugugi kiirelt taastunud. Kõigepealt oli kino tükk aega täiesti kinni. Siis tulid täituvuse piirangud. Siis maskid. Siis vaktsineerimistõendid. Lisaks veel targu rahvarohkete kohtade vältimine.

Eks iga aasta on seansse, kuhu mitte kedagi ei tule. Samuti pole midagi erilist selles, kui linastusele tuleb üks või kaks inimest. Sellest kinorahvas end häirida ei lase. Kui inimesele muu aeg ei sobi või teist linastust plaanis ei olegi, näitavad nad filmi ikka ära. Samamoodi püüavad nad alati kõik soovijad saali ära mahutada, kui neid on rohkem. “Hiidlane ei ole eriline pileti etteostja,” rääkis Arno ja tõi näite suvisest “Käsilaste” lastefilmi linastusest, kuhu eelmüügist oli müüdud 20 piletit, aga kohale tuli veel sada ja natuke peale, kes kõik mahutati hoolikalt kultuurimaja 120-kohalisse kinosaali ära.

Hitid ja unistused

Kui Hiiumaal linastub ca 100 filmi aastas, siis Eestis kokku üle 300. Kõike ei jõua. Ja kõigele ei leidu vaatajaid ka. Treileri ja sünapsise järgi püüab Arno leida just need filmid, mis Hiiumaale sobivad. Erilise elevusega rääkis ta 23. septembril spordikeskuses linastuvast “Kalevist”, mis on tõsielust inspireeritud spordidraama Kalevi korvpallimeeskonna teekonnast laguneva Nõukogude Liidu viimaste meistrivõistluste võitjatiitlitle 1991. aastal. “See treiler oli nii lahe!” ütles Arno. Ka osatäitjate rivi on muljetavaldav: Mait Malmsten, Reimo Sagar, Priit Võigemast, jt. Mis veel on eriline – filmi saab vaadata Hiiumaa spordikeskuse tribüünilt nagu tõelist korvpallimatši.

Vahel tundub Arno kõrvalt vaadates väsimatu. “Noh, tegelikult käis korra üks raske koht läbi küll,” nentis ta. See oli siis, kui kinoühingul täitus umbes viies tegevusaasta. Õnneks oli kino siis omadega täpselt nii heas kohas, et sai palgata assistendi. Tekkis uut energiat ja motivatsioon tuli tagasi. Selle asemel, et ainult Kärdla kinosaalis plaat filmiga käima panna, sõidab Arno ikka mööda Hiiumaad ringi ja genereerib uusi ideid: “Autokino tahaks teha, väikse festivaligi äkki, praegu ootan kinnitusi kultuurinädalavahetuse korraldamiseks kinokohviku ja kontserdiga …” loetles ta. Isegi unistada jõuab ta: “Kui uus kultuurimaja tuleb, siis seal võiks olla ühe suure kinosaali asemel kaks väikest – see teeks kinoõhtute korraldamise palju paindlikumaks. Nii saaks võib-olla isegi Hiiumaal olla selline kino, kus iga päev midagi toimub.”

Ilus unistus. Hoiame pöialt! 

Lugu on ilmunud Hiiu Lehe Suvelehes. Loo autor: Piret Eesmaa.

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevadamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.