Ma lähen Hiiumaale, kas tuled ka?

Selle jutu kirjutamine sai alguse päevalillepõllust. Kes suve teises pooles Käinast Emmastesse sõitis, nägi ehk Harju küla servas uhket päevalillevälja ja võibolla isegi tegi selle ees pilti. Põllu külvasid Marys ja Even Suislepp, kes on Hiiumaal tuntud Hiiu Jähu kaubamärgi järgi,  sest just jahu nad oma kiviveskiga teevad. 

Eveni vanavanemad on Maripuud, kes elavad Valgul. Kraavi talu võibki olla Valgu küla kõige vanem ja suurem talu ja tänu sellele oli Evenil Maaülikoolist saadud oskustega kerge Hiiumaale tulla. EPA tornis kohatud Marysega oli Even juba jupp aega koos olnud, kui ütles: “Ma lähen Hiiumaale, kas sa tuled ka?” Marys on pärit Saaremaalt Sõrve poolsaarelt, ka tema vanaema ja vanaisa harisid põldu ja pidasid loomi. Saaremaa ja Hiiumaa vastuseis olevat Maryse meelest rohkem hiidlaste asi, Saaremaal sellest väga kuulda ei olegi, aga Hiiumaal küll. Pigem on need kaks saart ja selle inimesed ka ajalooliselt väga seotud, näiteks toodigi hiidlaste naised Saaremaalt jne. 

Esialgu jäi Marys veel ülikoolilinna vahet sõitma ja elati Margarita ja Helduri juures suures majas. Marys õppis loodusturismi, Even metsandust – tema lõputöö rääkis näiteks Luidja hall-lepikust. Talu arendamisega oli Evenil oma visioon olemas ja igaljuhul ei tahtnud ta kontoritööle  minna. Esialgu hakati pidama lihaveiseid, sest selle jaoks oli olemas pea 100 ha maad. “Meil oli selline sõber­kari, kõigil olid nimed ka, aga loomadega on palju tööd. Me ei tahtnud neid ka kodust kaugel karjatada, siis ikka juhtus midagi, aga siin kodulauda juures on meil kaamerad ja alati teada, mis seis loomadega on,” räägib Marys. Noortel oli kaks võimalust, kas korralikult laieneda või hoopis loobuda, sest oleksid pidanud suuri investeeringuid tegema.

Ei olnud sellist lauta, mida saaks kergelt järjest karmistuvatele keskkonnanõuetele kohandada, lekkekindlaid söödaplatse jne. Ka ei ole tõuaretusel väga suurt turgu. Lihaveiste pidamine lõpetatigi sellepärast, et see ei tasunud ennast ära ehkki ajakirjanikust looma­õiguslasele (või vastupidi) võiks ju midagi muud rääkida. Loomapidamisest saadud tulu ei katnud ära seda tööd, mis sinna pandi, ehkki kõik sobis – kokkuostjad olid normaalsed, viisid vasikad Türki. “Eks muidugi oli kahju, kui loomad auto peale pandi, aga nad ei olnud lemmikloomad, mis sellest, et inimesega harjunud, aga see on meie töö ja nii ei saa ju elada, et mõtled kogu aeg loomade peale,” ütleb Suislepa talu perenaine.

“Kes siis selle ära jagas, et tulevik on kiker­hernekotletis,” küsin, tsiteerides üht varasemat artiklit, mis maale elama asunud noorest perest on kirjutatud. Marys vastab, et ikka Even ja arvab, et tulevikus süüakse kindlasti juba tervise pärast taimset rohkem ja eks keskkonnale tehtava jalajälje pärast ka. Eetikast Maryse arvates rääkida ei saa, sest taimekasvatus on samamoodi ebaeetiline kui loomakasvatus, kui arvestada näiteks tavapõllumajanduses kasutatavaid taimekaitsevahendeid/mürke ning mahepõldudelt kombaini­punkrisse jõudvaid putukaid.

Even lisab, et põllumajanduses makstavaid toetusi mustvalgelt võrrelda ei saa; nii ikka ei ole, et taimekasvatuse eest makstaks rohkem kui loomade. Kõik sõltub ikka sellest, mida ja millistel maadel ja kuidas ja kui palju kasvab. Ja palju oleneb muidugi sellest, millised on kulud – põllutöömasinate liisingud ja kütus ei olegi sugugi odavad. Ja head maad oleks juurde vaja, aga väikesed tootjad ei pääse konkurentsis löögile – riigimaade oksjonid võidavad pigem ikka suured. Paljudel metsatükkidel on ajalooliselt juures ka riba põllumaad, mis läheb koos metsaga kaasa, tihti metsafirmadele. Väiketalupidaja ei jaksa endale metsa koos põllumaaga osta.

Sellegipoolest kasvatavad Even ja Marys tatart, kikerhernest, kollast hernest, läätse, kanepit, nisu, otra, kaera, rukist, lina, pruuni sinepit, valget mesikat ja keerispead, millest viimased on head vahekultuurid ja mee­taimed. Seemet ostavad nad neilt, kes toodavad sertifitseeritud maheseemet, sest selle tootmisel on hiigelreglement. Hiiu Jähu saab oma kuulsas kiviveskis jahvatada mitut teravilja, aga mitte kõike. Näiteks tatar viiakse kokkuostu, sest seda ei saa oma vahenditega puhastada ja kaera kestad kipuvad veski umbe ajama. Võibolla peaks tulevikus hakkama kasvatama ilma kestata kaera, arvab Marys, head lahendust ei ole sellele veel leitud ehkki kaerajahu küsitakse palju. 

Hiiu Jähu tooted on Hiiumaal igal juhul üles leitud. Neid saab Coopi poodidest osta ja kui miski otsa saab, siis keegi alati helistab ja uurib, kas ikka tuleb juurde. Juurde tuleb ilmselt ka erinevaid tooteid, sest varsti hakatakse katsetama ka helveste tegemist ja õlitootmist ja talu tulevikuplaanides ongi tootearendus kindlalt kirjas. Siis võiks ju lausa nii olla, et kogu toidu saab väga kodu lähedalt kätte ja ega midagi väga puudu ei jäägi. 

Suislepa talu päevalillepõld on tänavu paljudele rõõmu pakkunud, aga on eelkõige tootmispõld ja külvatud sihvkade pärast. Mõned inimesed naudivad, aga mõned võtavad sületäie lilli luba küsimata kaasa. Ja mõned helistavad ja küsivad, kas tohib võtta. Nagu Hiiumaal ikka, hakkab vajadusel ringkaitse tööle ja nii on Marysele teada antud ka nendest, kellel päevalilled toakaunistuseks on. Nii on teada, et kohalikud on alati küsinud. 

Kohe aastaseks saav perepoeg Simon osaleb meie jutuajamises ja paistab eluga väga rahul olevat. Eks tal ongi vedanud. “Ka minu põlvkonnas on neid palju, kes unistavad maal elamisest,” ütleb Marys ja pakub omatehtud basiilikupestoga saia ja otsib kaks retsepti ajalehele saatmiseks. Meie kandi väikelastega emadel on oma sõpruskond, mis vahetab nii ülejäävat aiakraami kui laste­kasvatuse nippe. “Kui ma midagi ei oska, siis ma helistan sõbranna Evale. Tema ikka teab.” Even lisab, et loodetavasti kasvab Simonist NBA staar ja siis neil polegi vaja enam rabada. Ja läheb siis muiates õue kuivatit kontrollima. 

Lugu on ilmunud Hiiu Lehe Suvelehes. Loo autor: kadri Taperson.

Artiklite ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevadamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.