Geenius Käina köstrimajast

Tundub  suisa uskumatu, et pisikeselt saarelt kasvab inimene, kes avab ühe rahvuse muusikaajaloos täiesti uue ukse. Rudolf Tobias seda just tegi. 

Seda, kas maikuu viimasel teisipäeval 150 aastat tagasi oli Selja külas samasugune kevad nagu praegu, me ei tea. Võimalik, et õunapuud juba õitsesid, kui helilooja Rudolf Tobias Käina köstrimaja kambris ilmavalgust nägi. Tolle toa nurgast oli hea tahtmise ja lahtise ukse korral võimalik näha kõrvaltoa aknast paistvat Käina lahte, mida hoonetest eraldab vaid rannakarjamaa. 

„Tollal oli meri veel lähemal,“ ütleb Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo aknast merele vaadates.

Karjapoiss ei passinud köstriks

Tobiase vanaisa Peeter ja isa Johannes olid kohalikud köstrid. Eestlaste peas tänu „Kevade“ filmile kinnistunud kui paks ja kuri mees, kes lapsi nuhtleb. Helgi Põllo sõnul oli köstri ülesanne aga hoopis laulu- ja muusikaelu korraldamine. 

„Meil ei oleks laulupidusid, kui poleks köstrite tugevat panust, kes panid küla- ja kirikukoorid käima,“ kinnitab ta. 

Tobiaste pere sattus köstriametisse veidi juhuslikult. Tollal Eesti suurima maavaldusega Käina kiriku mandrilt toodud köster satub kuratlike kiusatuste küüsi ja tehakse naiste- ja napsulembuse tõttu ametist lahti.

Uue köstri otsingutel jääb silma Rudolfi isa Johannes, aga too on liiga noor, et seda ametit vastu võtta.

„Kogudus vast ütles, et ega me karjapoissi ei saa ju köstriks panna,“ ütleb Põllo. Nii valitigi välja Rudolfi vanaisa Peeter, kes vennastekoguduses lugeja oli ning muudelt omadustelt passis. Lihtne talumees, kel pildilgi seljas mitte köstrile kohane linnariietus vaid rahvariided.

„Minu arust on Johannes salapärane tegelane, nii andekas,“ ütleb Põllo, kelle arvates jäidki tema ambitsioonid täitmata ning neid tegi ta teoks oma laste peal, keda oli peres kokku 13.  Kildude järgi, mis teada, oli Johannes Tobias Helgi Põllo sõnul musikaalselt andekas.

„Ta mängis oma lastele Beethovenit ja Bachi – kust ta selle teadmise võttis?“ imestab Põllo. Ostis perele klaveri, palju neidki toona Hiiumaal oli. 

Vältimatu tee 

Helgi Põllo ei arva, et Rudolf Tobiase tee muusikani kulges vastu tahtmist. Võimalik, et isa poolset sundimist oli, sest toona käiski kogu laste kasvatamine sundimise ja karistamise meetoditega. 

„Aga kui sa vaid sunnid, siis sealt niisama ei tule midagi. Tal pidi see andekus ja võimekus ikkagi olema,“ arvab Põllo Tobiasest, kes juba kuueselt käis isaga kirikus kaasas pilli mängimas ja üheksaselt komponeeris. Lugu räägib sellest, et ükskord oli noor Tobias tuppa jooksnud ja emale kaevanud, et lambad ei lase tal komponeerida. 

1885 suri Tobiaste peres väikese vahega kaks last. Rudolfi noorelt surnud venda oli isa isegi andekamaks pidanud, teab Põllo rääkida. 

„Surmad olid selline šokk, et võib-olla pere tahtiski sellest kohast veidi eemalduda.“ 

Isapoolne vanaemagi oli Hiiumaalt Haapsallu elama läinud. 

Arvatavasti oleks Rudolf Tobias Hiiumaa tolmu jalgelt pühkinud nii või teisiti, sest toona jõudis koolimineku iga kätte kaheteistaastaselt. Põllo sõnul on paar õrna vihjet, et juba kümneselt käis Rudolf koos vennaga üle jää Haapsalus ja keegi Peterburist ütles tema muusikalist andekust nähes, et see poiss peab minema konservatooriumisse. 

Kas Rudolf Tobiasel gümnaasiumiharidus on, pole ükski paber tõestanud. Koduõpetaja eksamid tegi ta aga küll. „Sellel pole tähtsust, sest ta iseenesest oli juba nii suure lugemusega ja nii haritud mees,“ räägib Põllo Tallinnas õppinud hiidlase kohta. Pealegi ei olnud haridust näitav dokument ka ülikooli astumiseks eeldus nagu tänapäeval. 

Kõiges polnud andekas

Peterburi konservatooriumis õppimine oli Põllo sõnul karm katsumus. „Vanemad teadsid ka, et ta ei ole praktilise meelega noormees,“ räägib Põllo. Tobias oli olemuslikult aristokraat, kellele meeldis hästi riietuda ja kui Eestis näiteks õed triikisid tema kaelasidemeid ja hoolitsesid riiete eest, siis Peterburis polnud ju kedagi.  „Nemad jäid ju siia ja ma arvan, et isa-ema ikka muretsesid, kuidas ta seal linnas hakkama saab.“

Teisalt oli Peterburi see koht, kus Tobiasest sai alguse kõigi nende saavutuste jada, milles ta oli Eestis esimene. Ta oli Eesti esimene haritud helilooja. Läbis ta ju nelja aastaga kaks eriala – oreli ja kompositsiooni. Hiljem oli ta esimene, kes kirjutas muusikalisi suurteoseid, esimene, kes lõi läbi suurlinnas. 

Peterburist tuli ta aastaks ära, kuid kutsuti taas tagasi sealse Jaani kiriku organistiks ja koorijuhiks. 

“Tal olid mõnel alal eriti suured anded, teisel jälle ei olnud,  näiteks koorijuht ja dirigent ei olnud ta üldse. See andis talle elus mitu tagasilööki,“ räägib Põllo, et Tobias oli temperamentne isik. Tal oli absoluutne kuulmine ja seega oli tal raske aru saada, kuidas lauldakse valesti ja seda ei kuulda nii nagu tema. Näiteks arvas Tobias, et iga korralik organist peaks Beethoveni esimest 15 sonaati peast oskama ning tal endal oli võime vaid katkendite järgi ära tunda erinevaid klassikalise muusika teoseid. 

Mälestuste põhjal oli tal ka erakordne improviseerimisvõimekus. Kui ta näiteks konservatooriumis õppimise ajal Kullamaal kirikus orelit mängis, siis kõik noored tormasid kirikusse. Vanad koguduse liikmed ei tahtnud teda mängima lubada, sest neile tundus, et tema mäng oli nagu tänapäeva maailmas võiks olla punk, pop- ja džässmuusika. 

Hiiumaalt Berliini

Peterburist läks Tobias Tartusse, kus ta mitmes kohas muusikaõpetajana töötas. Ta elas hästi, kuid see ei rahuldanud teda. Igasugused heategevuskontserdid või rahvamuusika kogumine polnud Põllo sõnul tema rida. Liiga lihtne. Temal olid suured sihid ja muusikaline ambitsioon. „Ta tahtis oratooriume kirjutada,“ ütleb Põllo. Tobias ise oli pannud oma motoks kirja „Suuri asju teha – see rahuldab!“

Sooviga teha suuri asju läkski helilooja lõpuks Lõuna-Euroopasse, kuigi seal kohati üsna viletsat elu pidi elama.

Helgi Põllo sõnul kukkus 1909. aastal Leipzigis toimunud oratooriumi „Joonase lähetamine“ esmaettekanne suuresti läbi seetõttu, et Tobias ei suutnud nii mastaapse koosseisuga teosele palgata häid muusikuid ega ka noote ümber kirjutada ning hakkas lõpuks ise dirigeerima. 

„Õnneks need, kes nooti tundsid ja muusikat teadsid, nägid seda partituuri ning said aru, et küsimus ei ole mitte teoses, vaid esitamises,“ räägib Põllo, kuidas Tobias elu lõpuaastatel ikkagi Euroopas läbi lõi. Hiljem tõusis ta Berliinis asendusõpetaja kohalt  muusikateooria professoriks ja võttis ka saksa kodakondsuse.

Selle sammu pärast on Tobias saanud  kõvasti nuhelda. Seni oli ta Venemaa kodanik ja kuna kaks riiki olid sõjas, pakuti talle 1914 Saksa riigi alamaks hakkamist. „Eesti kodakondsust polnud ju võimalik võtta,“ selgitas Põllo olukorda. 

Oma sünnisaart oli Tobias alati hea sõnaga meenutanud ning veel Tartus elades käis ta mandril elanud isaga Hiiumaal oreleid remontimas. Helgi Põllo räägib, et ühe siinse käiguga seotud mälestustes tuleb Tobiase teistsugune loomus hästi esile. Näiteks Reigi kirikus käies paluti tal sealset eriti väikest orelit mängida. Helilooja, kes harjunud suurte kontsertpillidega, oli keeldunud, kuna arvas, et mängib seal oma ande maha.

Rudolf Tobias suri Berliinis kopsupõletikku 29. oktoobril 1918. aastal.

 

Hiiu Leht
Loo autor: Raul Vinni

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.