Kuidas ma siia sattusin: Krista Metsand valis veel väiksema saare

Tuuletorni juht Krista Metsand räägib, kuidas ta  jõudis Hiiumaale Saaremaalt, aga  läbi Tallinna.  Hiiu huumorist ei saa ta enda sõnul tänaseni aru, aga sellest ei ole midagi. 

Saarlasena olin Hiiumaal käinud enne enese saarega sidumist täpselt kahel korral – lasteaiaealisena Moskvitšiga jääteel lõbutsemas (isa muidugi oli roolis), kui hetkeks said rattad ka Hiiumaa pinnale, ning teisel korral ettevõtte suvepäevadel aastal 2004. Sellest reisist mäletan enim Tahkuna kaitserajatisi. Muidu mul siia saarele väga asja ei olnud.

Kui õpingud pealinna viisid, elasin tüüpilist noore inimese linnaelu. Ülikool, töö, eraelu ja muu, nagu ikka. Oli isiksust kujundav aeg. 

14 aastat sellist elu ja tajud, et kuklas hakkab mingi kell tiksuma. Ja no seda tunnet ei tekkinud mul küll kunagi, et pealinnas lapsi kasvatada tahaksin. Olin ise veetnud kõik suved maal vanavanemate juures ja sarnast vabadust tahtsin ka oma lastele. Viska vaid mõte õhku ja saad seda, mida küsid.  

Mina sain oma hetkelise mõttepausi ajal tuttavaks ühe segase hiidlasega ja mingi kummalise loodusseaduse järgi saime kohtumise esimestel tundidel aru, et nii ongi nüüd. Oli 2010 algus ja suvel kolis ta mind juba Hiiumaale. 

Kõige rohkem ehmunud oli esialgu mu laia maailma nautiv saarlannast ema. Kuuldes, et kolin nüüd pealinnast naabersaarele, ohkas ta: „No kui sa just pidid tagasi mere taha kolima, siis miks sa Saaremaast veel väiksema saare valisid?“ 

Iseenda vaates saan küll kinnitada, et saarlasena mul kõhklusi ei olnud. Pigem tekkis hetkeks mõttepaus elu nautiva noorena, kuid kuna minu hinnangul on igavus motivatsiooni puudus, siis ei olnud ka see argumendiks. Ja igavaks ei ole ma oma elu siin saarel veel minna lasknud.

Kodu otsisime aktiivselt 3+ aastat. Aga meil olid ka kindlad nõudmised: maja metsa serval, ilma piirdeaiata (metsloomad hoovis jalutamas); naabrid lähedal, kuid mitte nähtaval; suurest teest eemal, kuid ligidal ühistranspordile (et mitte olla lastele taksojuhiks); akna taga täielik vaikus ja samas rattasõidu kaugus mõnest asulast. Piirkond ei mänginud sealjuures rolli.

Otsingutel keskendusime pigem kodu asukohale, mitte kodule endale. Ja lõpuks asukoha leidsimegi, täpselt selle, mida otsisime. 3,5 km Käinast. 

Edasi on olnud üks paras kadalipp enam kui 100 aastat vanale majale uue elu sissepuhumisega. Kolimisjärgne talv oli kärekülm ja meie nunnu ümarpalkidest maja sooja ei pidanud. Linnud olid palkidevahelise sambla pesavooderduseks vedanud ja meil puhus enam-vähem tuul elutoas. Ega´s midagi, veel kell 2 öösel tuli kaminasse puid lisada, et hommikul toas plusskraadid oleks. Laastukatuse leidis rähn olevat hea treeningmaterjali ja auku toksitud katusealune oli omakorda pesapaigaks metsnugisele. 

Veetorud asusid läbikülmuvas kohas. Maja tuli soojustada. Katus asendada. Kanalisatsioon rajada. Puurkaev. 

Juurdepääsutee puudus, metsa serval autoga sõitmine tekitas läbimatud roopad. Tuli osta ümberkaudset maad ja rajada juurdepääsutee.

Igav ei ole meil siin kodu rajades kohe kindlasti olnud. Aga vanale uue väärtuse loomine pakub rahulolu.

Kuna mu sõpruskond elab valdavalt pealinnas, oli neil keeruline mõista, kuidas minusugune aktivist järsku sellisele ääremaale kolib. See, et ma siin kedagi peale oma tulevase abikaasa ei tundnud, ei olnud mingi probleem – inimesed on tutvumiseks ja olen siin kohtunud valdavalt väga ägedate ja kirjuilmeliste inimestega, kes on mu maailma vaid rikastanud. 

See, et ma hiiu huumorist pea üldse aru ei saa, ei ole ka probleem – las hiidlane mugistab ja kui siis ühel hetkel ise ka naljast aru saan, on rõõm seda suurem, et lõpuks ära tabasin. Aga seda ei juhtu just tihti.

Sõbradki on mu Hiiumaale kolimise omaks võtnud – on põhjust saarele tulla ja ka ise siinsest teistmoodi hingamisest osa saada.

Ma ei ole oma elus eriline tagasivaataja tüüp. Pigem on nii, et mis halvasti, see uuesti. Hiiumaaga seonduvat ei ole ma seni ringi tegema pidanud. Olen siit saanud rohkemat kui mõelda oskasin ja praegu on küll tunne, et nii see võikski jääda. Olen siin pesa loonud, end lahedate inimestega sidunud; mu poisid kasvavad turvalises ja vaheldust pakkuvas keskkonnas ning elu on olulisemalt väiksema stressitasemega kui tiheasustuses. Siin on lihtsalt nii hea olla, et hing hõiskab. Avad hommikul silmad ja akna, linnud röögivad kõrvad lukku, päike kumab läbi iga kõrre ja lehe ning saad aru, et siin on ruumi kopsud õhku täis tõmmata. Hingata ja hetkes olla. Et seejärel uue energiaga argitoimetuste virvarri sukelduda.

Hiiu Leht
Loo autor: Raul Vinni
Foto autor: Pääro Metsand

Artikli ilmumist on toetanud Piirkonna Konkurentsivõime Tugevdamise (PKT) projekt ja on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist.